Baltikumi jalgsi-mägimatkatehnika võistlustest!

Võistlused õnnelikult läbi!

Võistlused on nüüdseks läbi, Firnikate võistkond sai üldarvestuses kolmanda koha, medalid ja diplomid (riikide arvestuses teine). Alla pidime vanduma Leedu esindusvõistkonnale ja ühele Leedu klubile. Jalgrattamatkajatel läks veidi edukamalt, nemad saavutasid nii noorte kui täiskasvanute arvestuses teise koha. Hoolimata pidevast vihmast mõlemal päeval oli võistlus siiski väga huvitav ja hea kogemus.

Pilte saab vaadata siit:
Levo Tohva pildid
Jüri Kõivu pildid

Võistlustrassid

Kaljutrass algas kahe eraldi seonguna, üks liikus mööda diagonaalset topelt-tugiköit ning teine alguses šumaaridega puu otsa ning siis redelitega üle "karniisi". Meie jagasime endid nii, et Margit ja Aet läksid tugiköiel ning Veronica ja Hendrik redelitega. Tugiköiel kasutasid võistkonnad erinevaid tehnikaid: osad tõmbasid end käte jõul üles, teised püüdsid liikuda šumaaride abil. Kuna kaks köit olid koos pingutatud ning üksteise ümber veidi keerdus, oli lõpuks šumaaride köielt kättesaamine paras tegu. Redelite osal oli esimesel puu otsa šumaaritajal kohtunike julgestusköis, teist julgestas esimene ülesmineja. Meil oli kokku kaks redelit ja seetõttu pidin ma (Hendrik) nad Veronnile tagasi saatma, et ka tema üle saaks. Teised võistkonnad olid kavalamad - neil oli seitse redelit, nii et igasse punkti jäi üks ja teine tulija korjas nad lihtsalt kokku.

Paralleelköitel liikumises midagi erilist ei olnud, peale seda tuli sooritada pikk ülesõit topeltköiel ning seejärel alla laskuda, kusjuures ka viimasel pidi olema ülaltjulgestus. Mind (Veronicat) pani seejuures imestama, et laskumisel nii rangelt ülaltjulgestust nõuti aga esimese seongu jaoks, kes mööda diagonaalset tugiköit üles läks, julgestusköit polnud ning enesejulgestuseks repsaka kasutamist ei nõutu. Veelgi enam - tugevad poisid läksid seal lihtsalt karabiin köiele kinnitatult käte abil üles ilma, et väsimuse korral neid miski õnnetult allalibesemast oleks takistanud.

Päästetöödel tuli endaga kaasas vedada 40-50 kilost puupakku, mis etendas kannatanu osa. Esimeseks ülesandeks oli kannatanu üles tõmbamine koos saatjaga. Saatjaks valisime Aeda kuna ta oli kõige kergem. Lisatingimus oli, et tõmbamiseks tuleb kasutada topeltköit, mistõttu kõik neli rullikut ka marjaks ära kulusid. Lahendasime süsteemi nagu tavalise tõsteploki, ainult et topeltsüsteemiga. Mõned võistkonnad kasutasid pikast köiest tehtud süsteemi, kus köis jooksis üles-alla läbi rullikute ning blokeeriv süsteem oli tehtud eraldi topeltköie külge. Meie 50m köis osutus selleks tiba lühikeseks.
Kui kannatanu ja saatja üleval, tuli kannatanu üle vedada. Seal enam saatjat kaasas ei pidanud olema, mis oli ka hea, kuna vihmast märjad retroköied (vanad "kalamehed") ei tundunud just kuigi usaldusväärsed. Peale ülevedamist tuli kannatanu ja saatja koos alla lasta. Aeg läks kinni siis, kui kõik olid maas ning köied alla tõmmatud.

Võistlus oli väga huvitav ning ka kõvasti keerulisem kui Eesti oma. Elemendid nagu redelitega ronimine, kannatanu JA saatja ülestõmbamine, pikemad šumaaritamised (üle 10m järjest) ning see, et kogu tegevus toimus 12-15m kõrgusel maapinnast puude otsas, andsid asjale värvi juurde. Kohtunike julgestusköied olid kogu rajal vaid kahes kohas esimese šumaaritaja julgestamiseks, ülejäänud trassil tuli ise julgestust organiseerida. Kõik ülesõiduköied ning jaamakarabiinid, mis joonistel kujutatud on, olid statsionaarsed ja kinnised. Erinevalt Eesti võistlustest varustusele piiranguid seatud ei olnud, kasutada võis kõike mis kaasas oli ja kus vaja oli. Julgestusvahendite osas ei aetud samuti vaid kaheksat taga, kasutada võis endale meelepärast. Keelatud oli otse jaamast julgestamine, nõuti ,et julgestusvahend olgu vöösse kinnitatud, ning köis vajadusel suunatud läbi jaamakarabiini. Kui alguses oli veidi kummaline, et varustuse tingimustes oli kaheksa šumaari võistkonna peale, siis trassil läks tõepoolest igaühel ka kahte šumaari tarvis. Muidu oleks pidanud hakkama neid alla laskma ning sellega aega raiskama.