Birgiti memuaarid Leninil käigust.

1.august
Siit läksid meie teed Eveliga lahku. Mina sõitsin koos Rihoga haiglasse, Eveli jäi murelikult baaslaagrisse. Haigla asus väikeses külas, mis nagu hiljem selgus koosnesgi peamiselt haiglast. Tingimused paranemiseks "suurepärased"- 2800m kõrgust merepinnast, haiglas puudus vesi, tualett asus hoovil, elektrit selles polnud (õhtul oli vaid teadmine, et kuskil põrandas on must auk). Algul tekkis kohalike arstide ja meiega kaasa tulnud Saksa grupi 2 arstiga tugev sõnavahetus (seda läbi Merle, kes püüdis selles keelte segaduses, eesti-, vene-, inglise-, saksa- ja kirgiisia, tõlkida). Meie arvamused sellest, kuidas ravida kopsupõletikku, olid sootuks erinevad. Kirgiisid tegid seda heal, vanal Vene moel, st. 4 tunni järel Penitsilliini süstid, lisaks veel vitamiinid, Mg, glükoos. Seda oli ilmselgelt liiga palju! Kuid meil kaasas olnud uue põlvkonna antibiootikumidest ei olnud nad kuulnudki. Seega peale ähvardust: "Siin võib ära ka surra", otsustasime et rakendame kahte ravi korraga. Tüli laabus ja öise vahetuse õde kutsus mind isegi teed jooma, seejuures jõudis korduvalt uurida nii Riho, kui minu perekonnaseisu ja kõike muud isiklikku: "Ja ikkagi, miks sa mehele ei ole läinud?"

2.august
Uus hommik - osakonna juhataja tuli isiklikult meid vaatama, mispeale meile uus palat anti - ILUSAM??? Siis võeti vereproovi, loomulikult vaadati setet vastu valgust, nagu eelmisel sajandil ja nagu mulle tundus, oli see ka kõik, mida nad verega teha oskasid. Hiljem selgus, et nad olid teinud ka süüfilise uuringud??? Oluline ravivõte oli "halbade vaimude väljaajamine" - nimelt tulid kaks meest meie palatisse, kellel oli jaki sõnnik peotäie põhuga kühvli peal ja see pandi siis põlema, ning halvad vaimud lausa jooksid minema. Ausalt öeldes oleks isegi jooksnud, sest hais oli kohutav.

Peale lõunat käisin sanitariga poes, sest haigla poolt meile süüa ei antud. Jutt blondist tüdrukust levis kui kulutuli, kuid minu õnneks olid kohalikud üsna sõbralikud. Küla ise oli vapustav - igas suunas mäed - lumised, kaljused, kirjud. Inimesed elasid väikestes savist onnides, rikkamatel olid tellistest majad, haigla osakonnajuhatajal aga lausa tsink-plekk katus... Külavahel toimus kogu liiklus hobustel ja eeslitel, ikka nii, et eesli seljas 2 inimest, hobuse seljas 3. Liikus ka suuri pealikke, neil olid kõrgemad hobused, uhked habemed ja karakulkasukad. Hobuse seljast maha üldjuhul ei tuldud, turul aeti äri sealtsamast, putkadesse sõideti peaaegu sisse. Õnneks olin baaslaagrist kiiruga lahkudes kaasa haaranud oma koti, kus veelgi suuremaks õnneks oli ka WC paberit. Nimelt selgus, et kohalikud ei ole sellisest asjast kuulnudki ja kasutavad selleks puhuks peotäit kruusa!!?? Muide - käsi pesime meie Rihoga tunduvalt sagedamini kui kohalikud, sealjuures ka haigla personal? Seega meie vastuseis pidevale veenide torkimisele peaks olema mõistetav.

3.august
Minu suureks rõõmuks kosus Riho jõudsasti ja kuna arstid soovitasid meil veidi jalutada, oli minu rõõm veelgi suurem. Üksi blondil tüdrukul ei ole siiski hea liikuda mustade meeste maal. Käisime siis kohe turul ära - arbuusi, viinamarju ja kohalikku leiba, kõik see oli imeodav ja veel kui maitsev! Loomulikult mõjus see aga kohe Riho kõhule ja meie WC-paberi varud kahanesid veelgi. Olin jätkuvalt mures meie ülejäänud grupi pärast, sest maha jäid nad ju haiglastena ja minu, kui nende arsti kohus oleks olnud neid ravida. Küsisime osakonnajuhatajalt, ega ta ei saaks mulle transporti organiseerida ja ta lubas meid aidata. Med. õed muutusid iga päevaga pealetükkivamaks. Kõike mida nende silm nägi, tahtsid nad endale. Ja Riho perekonnaelu ei andnud neile ikka rahu. Inimesed voorisid öö-päev läbi meie palati uksest sisse-välja, meil polnud enam üldse asu.

4.august
Uus päev oli Rihole jälle hulga jõudu tagasi toonud. Käisime juba suurematel tuuridel. Nüüdseks olime selgusele jõudnud, kui vajalikud asjad olid talle haiglasse kaasa pandud - köis, kassid, sulejope, aga mida ei olnud olid püksid. Kuid sellegi probleemi lahendasime - õnneks olid mul kaasas lühikesed püksid, mis suurepäraselt Rihole jalga läksid. Lõpuks ometi oli mul põhjust oma suure tagumiku üle rõõmustada. Nüüd võis siis külavahel näha ühte väga veidrat paari - blond tüdruk koos lühikeste pükstega ja veidi ebakindla kõnnakuga noormehega. Ei saanud just öelda, et me oleksime kohaliku rahva hulka kadunud. Seal oli kombeks naistel käia karupükste taoliste asjadega, mille peal veel pikk seelik ja pikkade varrukatega kampsun. Nad olid vaprad, sest päeval oli sooja umbes 30 kraadi. Eks inimene harjub kõigega ja meid juba teretati tävaval. Riho jaoks oli see eriti tähtis päev - tema sünnipäev. Tegime juba plaane ilusaks õhtuseks jalutuskäiguks selles võrratus külas, et oleks midagigi ilusat ja erilist. Osakonnajuhataja oli järgmiseks hommikuks mulle transpordi organiseerinud - 30 USD eest Nivaga baaslaagrisse. Oleksin saanud siis Rihole üht-teist vajalikku saata - kaamera, WC paberit, püksid jne. Kuid meie plaanid lõi segi Bert, kes üks hetk uksest sisse astus ja teatas, et oli mulle järgi tulnud. Järgmine päev planeeriti mäkke tõusta. Seega jäi siis Riho üksinda oma sünnipäeval sinna maailmast äralõigatud paika. Kurb oli, aga nagu hiljem selgus, ei olnudki ta nii üksi ja õnnetu.

5.august
Nägin esimest korda Leninit isiklikult. Olid ju ilmad siiani kehvad olnud, nüüd aga seisis seltsimees kogu oma hiilguses minu ees. Kott oli veidralt raske, või olin mina vormist väljas - olin ju 4 päeva ainult maganud. Ega teisedki teab mis heas seisus olnud. Aga jõudsime siiski õnnelikult 4200 meetri peale I laagrisse. Minu jaoks olid viimased 300 meetrit küll inimvõimete piiril, moreenilt võtsime ju veel lisavarustuse, mille olime varem sinna jätnud. See oli tõesti minu piir – ausalt, pisar oli silmanurgas. Kohtusime taas eesliikuva nelikuga. Nemad olid juba 5300 m. peal käinud ja rääkisid ilmselge mõnuga milline õudus meid ees ootab. Eveli soovitas mul kõik mis vähegi võimalik maha jätta (väga õige nõuanne), et kott kergem oleks. Plaanisime minna 5300 m. peale, ööbida ja siis peale puhkepäeva kohe edasi minna, kui jõuame.

6.august
Lahkusime umbes kuuest. Ootasin õudusega lõhesid, millest räägiti ja hoiatasin jätkuvalt teisi, et varsti läheb põnevaks. Ise kujutasin ette midagi sellist nagu oli Kaukaasias Gumatshi all. Aga lõhesid ei tulnudki, õigemini tulid, kuid sellised, mis olid kerge vaevaga ületatavad. Seejärel tuli lõputu kõmpimine, mis tahtis tõesti tappa - iga künka taga oli küngas, pealegi oli päike seniidis ja pidevalt oli tunne, et kott läheb seljas põlema. Igaüks läks omas tempos ja kui ma seal nii istusin oma kotil ja puhkasin, läksid 5 itaallast/kreeklast mööda ja kutsusid mind, kui blondi tüdrukut endaga kaasa. Läksingi, kuid jõud lõppes peagi ja jäin neist veidi maha koos ühe kreeklasega, kellel oli jalg haige. Läksime siis koos, II laager juba paistis, ja ületada tuli veel see koht, kust laviin aastaid tagasi 50 inimest ära viis. Ja siis, üks hetk ei olnud enam 4 itaallast, oli vaid üks, kes karjus midagi omas keeles ja vehkis kätega. Kreeklane minu kõrval tardus - tema sõbrad olid lõhesse kukkunud. Mina istusin partsti maha ja keeldusin edasi minemast, tema pani jooksu. Toodi köied ja kirkad, alustati päästetöödega. Mina istusin ja mõtlesin, et kui need mehed nüüd surnud on, jääb see minu viimaseks mäeks. Aga õnneks olid kõik kolm meest elus ja täiesti terved. Seega ma siis tõusin ja läksin edasi. Jõudes piisavalt lähedale lõhele, kästi mul teha uus rada ümber lõhe. Aga kes teab kui suur see on? Minu elu 10 õudsemat minutit. Köit mul polnud, Alar seisis sellega teisel pool lõhet ja püüdis mind julgustada. Aga ikkagi oli väga kole. Kuna vana rada läks jätkuvalt otse lõhesse, pidime kogu õhtu valvama, et inimesed sinna väsinud sammuga sisse ei kukuks. Paraku õnnestus Berdil seda siiski teha ja jällegi väga õnnelikult.

7.august
Öösel magasime muidu hästi, kui üks vahejuhtum välja arvata. Nimelt keset ööd läks järsku mingi TRALL ümber meie telgi lahti. Keegi tahtis kuhugi kolida? Siis tuli Tõnu ja palus meilt öömaja. Nimelt oli nende telgi alla hakanud lõhe tekkima ja nad ei olnud kindlad, kas telk hommikul veel maapeal on. Lärm, mis tuli lõhest oli aga piisavalt hirmus, et selles kahelda. Kuid hommikul oli telk täiesti olemas, ega rippunud nagu võrkkiik lõhe kohal, mida meie näha lootsime.

Enesetundel muud viga polnud, kui et jõudu ei olnud rohkem kui 10 sammu jagu, seega kui lähed pissile, siis tagasi tulla enam ei jõua. Seega oli otsustatud - ALLA! Kuid ega seegi kerge olnud, lõpuks siiski jõudsime ja aina rohkem puges hinge kahtlus, kas tõesti peab veel kord selle teekonna ette võtma.

8.august
Puhkepäev. Sidepostist öeldi et Riho on baaslaagrisse jõudnud. Saadan talle kirja meie plaanidest, nimelt 3 hispaanlast läksid alla. Hiljem saan Rihoga ka raadioside vahendusel rääkida, ta palub oma kaamera alla saata, muidu surevat ta igavusse. Ja minu magamiskott, mille ma tema oma vastu vahetasin, pidi kõlbama ainult Malorkale sõitmiseks (ta nimelt ei mahtunud sinna sisse - veel kord vabandust!).

9.august
Seekord hakkame veelgi varem tõusma 5300m-le. Teekonna läbime umbes poole kiiremini ja poole väiksema vaevaga. On veel lootust. Mäel kohtame õudseid tüüpe - nr.3 ja tema sõbrad. Need on endised nõukogude alpinistid, kes olid sellistes räbalates ja nii räpased et kui üks Berdile õlale koputas, pidi poiss peaaegu karjatama. Kuidas keegi, tippu nad igatahes ei jõudnud, hoolimata oma 4-päeva graafikust.

10.august
Tahame jõuda oma uuele lõpp-eesmärgile - Razdelnajale 6200m kõrgusele. Tipu jaoks ei jätku meil aega ja ega vist tahtmistki piisavalt. Öösel on rada täis sadanud ja keegi ei taha olla esimene. Seistakse, vaadatakse ringi, kohmitsetakse, kuni kellegil kannatus katkeb ja hakkab rada tegema. Teele asume meiegi. Poisid plaanivad minna üle Razdelnaja, 6100m peale laagrisse ja seal ööbida. Samuti vaadata, kuhu on kadunud vapper nelik, kes on muutunud nüüd kolmikuks - hommikul saabus 5300m peale Priit (väsinud ja tüdinenud, unistades ainult saunast ja õllest). Eesmärgile me ka jõuame, kuid samal hetkel kadus nähtavus, seega ALLA ja jooksuga, enne kui rada kaob. Enesetunne 6200m peal oli suurepärane, kõrgushaigusest mitte jälgegi!!!

11.august
Laskume 4200 peale. Seekord on meie preemiaks rada mõnus, saab nö. suusatada ja lõpuks veel üks bobisõidu rada meenutav meelelahutus. Laagrisse jõudes on meie rõõm aga veelgi suurem, sest Riho on nii jõudsasti paranenud, ja meile I laagrisse järgi tulnud. Tõnu ja Priit otsustasid peale väikest einet kohe alla minna st. baaslaagrisse. Meie ülejäänud jäime poisse koos uudistega 6100 m pealt ootama.

12.august
Eelmise päeva õhtuks poisid jõudsidki ja tõid uudiseid vaprast kolmikust. Nad nimelt olid läinud samal hommikul tippu üritama. Mis neist edasi sai, seda ei tea. Kogu päev kulub oodates. Ajaviiteks teeme veidi filmivõtteid, sest Riho plaanis ju filmi teha. Päris lõbus oli ja välja tuli ka suhteliselt elutruu ( neid kaadreid oletegi TV-s näinud). Kuid neid, keda ootasime, ei tulnudki. Pealelõunat keeras ilm ära, hakkas tuiskama ja välk ajas välku taga. Otsustasime siiski alla minna, sest kas teab mis veel tulemas oli. Viimasele laskumisele asusime siis mina, Riho, Merle ja Kaupo, kelle tervis jätkuvalt ei olnud kiita. Lootsime, et allapoole jõudes lõppeb lumesadu, kuid meie suureks üllatuseks oli kogu sibulapõld kaetud paksu lumega ja sadas muudkui juurde? Mina olin täiesti läbi - nii füüsiliselt (st. märg), kui vaimselt(mure nende pärast, kes veel ülesse jäid). Ma olevat välja näinud nagu saanilt mahakukkunud polaaruurija. Baaslaagrist leitsime eest Tõnu ja Priidu, kes olid oma matkamise plaanid unustanud ja nüüd lõbusalt aega veetsid. Eks me siis liitusime nendega. Paksu naine lubas meil väikestes telk-majades ööbida 5 USD öö st. nägu. Edasised päevad kulusid lund kühveldades ja sibulapõllule vaadates. Millal ometi nad alla tulevad? Ja kuidas???

15.august
Üks eredamaid elamusi sellelt reisilt. Riho võttis mind kaasa kohalikku jurtasse, kelle elanikega ta oli juba lähemat tutvust teinud. Selles elas ema oma 8 lapsega. Isa oli karjaga mägedes. Seda näha, kui siirad, õnnelikud, lõbusad need inimesed on, sellise kasinuse juures, oli väärt nii kaugele sõita. Nad sõid leiba, mida ise küpsetasid suures pajas, tuld tegid nad kuivatatud lehma sõnnikust. Kõik riided mis neil olid, olid seljas - jurtas kappe ega panipaiku ei olnud. Loomulikult polnud seal ka elektrit, ega vett, ega muid tsivilisatsiooni hüvesid. Talveks pidavat nad oma jurta kokku pakkima ja sinna külla minema, kus haigla oli. Lapsed lähevad kooli. Seda ei saa kirjeldada, seda peab nägema, kuidas on võimalik elada.

Birgit Suits