Kell kümme on juba piisavalt valge. Tõstad pilgu... ja edasi ei ole enam midagi, vaid tee alla. Õigemini teetus. Rada jääb selja taha, kaheksa tundi rada ja hingamist, hingamist, mägede hingamist. Ja siis, 28. juulil kell kümme hommikul ei ole enam ees SUURT MÄGE, vaid see mägi on sinu sees.

Mis on ümber? Pilv, tuuline pilv, mille keskel seisab grupp inimesi, kes on leidnud endale MÄE.

Kaheksa tundi üles, viis tundi alla, iga samm täis midagi nii erilist, millest saab õieti aru alles kodus ja hulk aega hiljem.

/Much/