Firni klubi liikmed on käinud oma kuulsusrikka ajaloo vältel
ikka õige mitmes mäes.
Alustades sotsialismi-aegseist alpilaagritest, mis kestsid
paarist nädalast paari kuuni ja lõpetades mitmete
7000-liste tippudega, kuid alata tuleb ikka alati madalamatest
mägedest ja ohutumatest kohtadest.
Nii juhtuski, et peale mõningast aktiivsuse vaibumist
viimastel aastatel võeti end taas kokku ja korraldati algajatele
reis Kõrg-Tatratesse Slovakkias.
Instruktoriks ja põhikorraldajaks oli president
Kalev Muru (Much).
Ning tuleb mainida, et reis sai vägev ja jättis
kõikidele osavõtjatele kustumatu mulje. Selle mulje
jäädvustamiseks peeti terve reisi vältel vaba päevikut
ehk kroonikat - st. oli üks vihik, kuhu võisid kõik
kirja panna oma muljed ja tunded. Ja siin ongi toodud kokkuvõte sellest vihikust.
Planeeritud sõiduaeg 17.05-30.05.1996
Osavõtjad: Much, Liina, Kadri, Kaidi, Marge, Heili, Merle, Allan-Erik
(Bruce), Andres, Eric, Marko, Alar (Pikk).
REEDE 17. MAI 1996
14.22
Kapten Roots raporteerib, et kohe jõuame Lätti. Heili õmbleb oma
tekile viimaseid nööpe.
14.24
Meil on bussis üks illegaal...
Andres, tähelepanelik
PS. Käekirja üle ärge kurtke, need on Läti teed.
PPS. Sirelid õitsevad...
14.28
Hobused! Õunapuud ja kirsid õitsevad. Lätis päike paistab. Kohe tunda, et
oleme Euroopas.
15.25
RAHVAS juba magab. Me peame veel Heiliga 2-kesi valvet. Itaallasest bussijuht kimab vingelt.
Eric
Mida - rahvas juba üleval! Kõik õmblevad. Peaks endale ka näputööd hankima.
Kapten Roots.
17.00
Hakkas kostma muusikat. Puldis DJ Armani (bussijuht).
Eric
17.35
Tahame metsapeatust, aga Lätimaal on mets juba otsa saanud. Nii et
jääme Leedumaad ootama.
Andres
17.45
Metsa siiski veel on, seisame...
Andres
17.57
Piir! Ootame, mis muud...
Kadri
17.46
Nuuks! Jälle 13$ vaesemad - see-eest aga hästi kindlustatud Leedus.
Pääseme just üle Leedu piiri - sõbralikule maale, nagu ütleks kapten Roots.
Ilm on ilus, minu näputöö lõpetatud, inimesed on üleval, muusika mürtsub - lihtsalt paradiis...
Heili
19.10
Kabakis vahetus DJ. Puldi taga on nüüd DJ Kabok. Musa maximum.
Kapten Roots
Kabalinskas 17.05.96
19.26
Priima tee on siis, kui valad tee tassi ja tee ei loksu.
Jälle need piisonid!
Kaidi
20.15
Nokamütsikandjad naudivad Depeche Mode'i...
Andres
Printsess lipsas tiiki.
vennad Karamazovid.
23.25
Leedu piir. Käidi passe kontrollimas. No küll alles mõõtis igat-ühte oma
terava pilguga. Ees ootav veel Poola piir. Heili kuivatab oma
kurvameelsuse lilli, mis Kaidi talle kinkis.
Poola piiril avastati veel üks illegaal (Kaidi). Kontrolliti Punasest
raamatust. Käisime Shveitsi baaris... ümberringi on tohutud pilvelõhkujad.
Poola piir möödus hämmastavalt kähku - u 1 tund.
LAUPÄEVA HOMMIK
5.30
Paistab, et kogu Poola on juba üleval, tänavad on rahvast täis. Ka meie
laevas magab veel ainult kapten...
Keha didaktilisest materjalismist lähtudes on mahuti võnkeenergia
tunduvamalt väiksem, kui tavaliselt, aktiivse metabolismi ajal
päikesevalguses, kuid arvata võiks, et selline diskreetne olukord päeva
jooksul saavutab oma loomuliku maksimumi, p r i v e t WARZAW!
7.40
Kapten Roots tervitab kaassõitjaid oma laineri pardal ja soovib
ilusat päeva. Väljas on +40 °C külma ning me asume 10 km kõrgusel.
Kõlab maximum muusika. Rahvas on ekstaasis.
9.40
Lõpux mecapeatus. Kogu rahvas on kogunenud ümber alpinismitrenni
tegeva väikese ussikese.
13.25
Igast Poola kitsest teeme lehma, seda õpetab meil EPA. - - -(Lausus kapten Roots)
13.45
Kõik vahivad ammuli sui aknast välja... Vau... Harras vaikus. Tunda
on mägede hingust - paistavad esimesed lumised tipud.
Heili
Eile õhtul vaatasime filmi K2 - ekspeditsioonist ühele raskeimale tipule.
See oli nagu hullus. Inimesed on nõus kõik ohverdama, et pääseda tippu.
"Normaalse" mõistusega on seda hirmutav vaadata. Meie aga oleme teel
samale hullusele. Või ei?
Pikk ütles tähendusrikkad sõnad:
"Kas Sina oled tulnud siia omal vabal tahtel, et oma ihu & hing mägedele
pühendada?"
Heili
15.30
Oleme päästeameti juures Javorinas. Esimesed meeletud
pildistamised. RAHA - oleksime pidanud raha vahetama, kuid nüüd...
Hinges on ärevus - peame varsti bussist lahkuma. 1 slovakkia kroon
on meie arvestuse kohaselt seisuga 18.05.1996 kell 15.40 kohaliku aja
järgi 0.40 EEKu.
JÕIME "TATRA" ÕLUT! ää...
Heili
16.20
Ma tänan Sind, suur & võimas Kaidi - Sa päästsid mu elu (tegelikult
küll 50 slovaki krooni, mis siin kohalikus hotellis raha vahetuse käigus
minult tõmmata taheti).
Saatsime kaarte...
Heili
Õhtu.
Hakkab pimedaks minema. Valmistatakse ka grokki. Tüdrukud muutusid sellest
väga elavaks.
Kell 11.30
Kõigil on kõhud täis. Vesteldakse filosoofilistel teemadel:
elu mõte, universum, mägede kutse jne.
Kell 12.30
Võetakse vastu otsus magama heita. Kõik asuvadki kohe otsust
täide viima. Peagi näevad enamus alpiniste värvilisi unenägusid.
Eric
PÜHAPÄEV 19.05
Hommik.
Paar agarat alpnisti on juba üles ärganud. Nad kolistavad pannide
ja kastrulitega - tegemist on vist köögi toimkonnaga. Hommikusöögiks on Tatra puder ja tee.
Äkki ilmuvad kuskilt välja 2 kohalikku metsameest (Stepan
Ivanovitsh ja Ivan Stepanovistsh - nad on vennad) ja kukuvad raha nõudma.
Õhus on tunda elektrit. Muchil tõmbuvad käed rusikasse, Marko on haaranud
suure kaika, Lee Bruk on püksist jä........d välja võtnud. Metsamehed,
nähes, et ülekaal on meie otsustavad lahkuda. Olukord laheneb.
Olukord rahulik. Laagrielanikud pakivad asju.
9.25
Esimesed alpinistid asuvad teele tugilaagrisse. Laagrisse jäävad
kolm mägede kotkast (kapten Roots, pootsman Marko ja legendaarne Lee Bruk)
asju pakkima.
10.36
Asjad on koos. Olukord on rahulik.
Eric
11.00
Kaos! Kõik iseeneslikud protsessid kalduvad eelistama entroopia
kasvu suunda, seepärast tuleb kaost piirata vaid enesetaluvuse ja
heaolu piires.
Strunella vulgarist siin naljalt ei kohta, urms aretost ka mitte?!
16.30
Oleme natuke aega tagasi randunud. Telgid on juba püsti. Mõned on
ka pesemas käinud ja muidugi pesupesemine. Paar kuuske on täiesti ära
ehitud.
Heili ja Allan-Erik teevad lõunasööki (makaronid ja supp).
Oleme praegu baaslaagris. Tahtsime veidi ülespoole minna, aga
otsustasime, et läheme laagriga ülehomme teise telkimiskohta (tunduvalt
kõrgemale). Otse meie telgi ukselt avaneb üle jõe hea vaade päris parajale
selile (kivide varing). Selle mõiste ütles meile Pikk.
Marge
Peale politsei ja beyvacheriga vestlust alustasid esimesed 10.30 (Eesti
aeg) liikumist selle tõotatud baaslaagri poole. Vahepeal olid mõned
"shampuse" pausid, mille käigus õnnestus mul ennast esimeseks rebida.
Aga seejärel, teadmsega ja raudse teadmisega, et eespool liigub veel 2
tüdrukut. Ja et ma pean nad kätte saama. "Alpi Bivakki" nägin, aga kütsin
edasi ~0.5 h. Siis tulid järgi Liina ja Kadri. Edasi läksime kottideta
kuni järveni (1577 m), et otsida ülevalpool sobilikku laagriplatsi. Mida
pole, seda pole. Kl. 14-ks jõudsid sinna punkti veel Merle, Kaidi, Eric,
Allan. Ka nemad käisid järvede juures ja ka pisut edasi telgiplatsi
otsingutel. Otsustasime alla tagasi minna. ~20 min. 15.30 (kohalik
Kesk-Eur. aeg) olimegi kohal ja koos. Kadri tegi üleval mulle märkuse vale
kellaaja kohta (et Eesti aeg), all laagris tuli sellest juttu nii, et ma
olin sunnitud ehk mind sunniti kella õigeks keerama. Mille peale Liina
ütles, et ma polevat õiget ahistamist veel näinudki!!! O-jaaa.
Much
Mina ei ole ahistanud mitte kedagi! Ausõna. Ma ainult konstanteerisin
fakti, et ta kell ei ole õige ja see oli kõik. Vot nii!
Üldiselt on olukord üsna rahulik, selline jõudehetk, kus rahvas istub
ümber Muchi ja kuulab. Ja on tõesti, mida kuulata...Tänane tõus ülesse oli
lihtsalt fantastiline. Käisime u 1600m kõrgusel. Oli tõesti mõnus ja vaba
tunne. Tõeliselt ilus, kena, tore, fantastiline ja kuidagi vaba.
Varsti saab süüa, sest on tunda tugevat küüslaugulõhna ja see tähendab
siin süüa.
Kadri
18.00
kohaliku aja järgi sai mul kõht täis. Toit oli fantastiline. Toidu
valmistajaks oli black ninja Lee Bruk [b r u k]. Tänusõnad talle. Kui
kõht on täis on tuju maximum. Side lõpp.
Kap. Eric
18.10
Muchil on H A P U K U R G I D !
18.40
Joome suurepärast koirohu teed. Koid lendavad nii, et nähtavus ei
ületa 0.5 meetrit. Muideks koirohu tee pidi taastama hammastes vanad
augud. Suurepärane ju!
PS. Suhkrut võiks veel tuua, kuna suhkrut silmapiiril pole
veel näha.
Kohalik aeg on siiski Euroopas kehtiv aeg, mitte mingi "kolka"
aeg. Varsti peaksime saavutama kompromissi ning aeg saab lõpuks paika
pandud.
Much ütles meile ka 3 valget surma: valge viin, suhkur ja
blondid naised. Aga meie tüdrukud võtame varsti oma jõu kokku ja siis . .
Kaidi
ESMASPÄEV 20.05.96
9.15
Esmaspäev on käes ja jällegi hommik. Kõik askeldavad ning varsti
asuvad teele, et tuletada meelde mõned kaljuronimise reeglid ja nipid.
Mina ja Kadri jääme laagrisse, oleme loomulikult ka toimkonnas,
aga siiski on Kadri veidike ärevil, et mida süüa ja juua teha, kui tagasi
jõutakse (potte on liialt vähe).
Kaidi
14.45
Tibutab. Ei tea, kas hakkabki sadama. See küll eriti hea ei ole,
sest kõik asjad on väljas laiali ja märjakssaamise oht on suur.
Varsti peaks rahvas ülevalt alla tulema ning siis nõutakse
kindlasti süüa ja juua, seega tuleb hakata vaikset viisi ettevalmistusi
tegema. Muidu on päev üsna rahulikult läinud. Hommikul ei olnud enesetunne
just kõige parem, kuid nüüdseks on alles in Ordnung. Kaidi õpib ja mina
peaks õppima, aga ma lihtsalt ei viitsi. Magasin tunnikese värskes õhus,
tuuleõhk silitas juukseid, linnud laulsid, vesi vulises, lihtsalt mõnus.
Ikka tibutab veel. Loodan, et suurt vihma ei tule, vähemalt enne
mitte, kui nad alla on jõudnud...
No hirmus. Tulid ühed. Villisega. Ja kohe meid ära ajama. Mulle raskelt
meeldiks hakata jälle asju ümber pakkima ja 50 m eemale vedama. Aga noh,
seadus on vanem kui meie.
Kadri
TEISIPÄEV 21.05.96
19.40
Kaidi: Sa nägid hommikul välja nagu uppunud kass...
Andres: Mida?
Kaidi: Sa olex pidanud peeglisse vaatama; täpselt nagu Alari kirsadesse &
Marge jopesse pugenud uppunud kass... Aga praegu näed sa juba enam-vähem
inimese moodi välja.
Ja nüüd sellest, mix selline dialoog tekkis...
Nimelt jõudsid eile õhtul meie laagrisse mingid kohalikud metsamehed,
pesid Muchil pead ja siis nõidusid meile tervex ööks paduvihma kaela.
Meie telk aga veepidamisega hakkama ei saanud ning kl 1.30 ajal öösel jõudsime
Ericuga järeldusele, et ainus viis kindlast telgis uppumissurmast pääseda
on katuse alla kolida. Kuid kuna ka kõik asjad olid meiega koos basseinis
(ehk telgis), siis ei olnud ka edaspidine katuse all magamine eriti kuiv,
ja sealt see uppunud kassi ilme siis pärit oli.
Hommikul kolisime oma laagrit, määrisime saapaid, kuivatasime asju
ja lõpux läxime lumele. Mäed olid (on) fantastilised - valge puhta
lumemütsiga kaetud. Kommentaariks lumeõppusele - sellisest lumes müramisest ja
hullamisest olen ma juba lapsepõlvest saati unistanud..
Andres
Õhtusöögi aeg. Kella pole käel. Istun jõe ääres ja naudin. Jõele lendas
part - maandus kaldaäärsesse vette ja nüüd ukerdab seal - tal peab ikka
palju jõudu olema, et mägijõele vastu panna. Isegi Liinat ta ei kartnud,
kes teisele poole kaldale vett võtma läks. Loodus elab oma tavapärast elu,
ega hooli meie kohalolekust.
Just nagu tänane hommik, olin toimkonnas ja tõusin seetõttu kõige
esimesena, kell 6.30 üles - astun niiskest telgist välja - ja mulle avaneb
fantastiline pilt - ühe ööga olid mäed lumega kattunud. See oli nii võrd
kaunis, kuidas hommikune päike valgustas lumiseid mägesid ja sulatas
silmnähtavalt lund.
Muidugi - lumeõppused.
Lihtsalt fantastilised. Märga ja külma mina ei suutnud selle ilu
juures tunda. Tõesõna. Pärast alla tulles jäime Kadriga teistest maha ja
lihtsalt nautisime mägesid. Oli kuidagi eriliselt rahulik & hea tunne, mis
oli segunenud austuse & aukartusega mägede vastu.
Oleme nüüd ju teises laagriplatsis. Eile sai vihma tõttu siis
lahedalt lõket tehtud. Oli pime, suitsune, soe, vorstilõhnaline, lõbus ja
hea olla. Järeldus: ka vihmal on omad head küljed.
Part aga sulistab siiani jões... Ja ta ujus umbes 5 m ülesvoolu!!!!
Heili
22.05.96 TÕENÄOLISELT KOLMAPÄEV
Varahommik - 7.30
Teised veel põõnavad. Hommik - ilus.
Õhtu - oli lõbus. Naera end või ribadeks. Või hernesteks. Või
selja valusaks (nagu Marge tegi).
Istusime küünla valgel ja ajasime niisama juttu. Kadri hakkas
kakaod tegema - no küll läks siis kätshiks kätte - kõik tahtsid Kadrit
õpetada, hiljem aga Kadrit nokkida. Austus Kadrile, et tal närvid vastupidasid.
Pean nüüd süüa tegema minema ja seetõttu ka Marge üles ajama.
Täna tõotab taas huvitav päev tulla - päästeõppused.
Heili
Nojah, kui Heili 7.30 üleval oli, siis polnudki ta esimene, sest mina
ärkasin nagu alati - koos kanadega. Kella veel ei näinud, pime oli.
Hommik on ilus, kuigi pisut jahe. Aber, es geht schon.
Enamus rahvast tudib veel, kuid on näha (ja tunda) ka liikumist.
"Kokatädid" üritavad süüa keeta, kuid mida pole, seda pole (silmas
pean ma sellega leeki). Hoolimata sellest, et tikkude otsimiseks kulutatud vaev
end ära tasus (vähemalt sel hetkel), on nüüdseks olukord jälle pisut
lootusetumaks muutunud. Aga ... see leek siiski põleb ja annab sooja.
Huvitav küll, kes selle saksa keele foneetika ära õpib. Mina see
küll ei ole. Nutt tuleb lausa peale.
Nüüd kires kukk ja ma pean tormama!
Kadri
ESIMENE GAASIBALLOON SAI TÜHJAKS!
Tuleb tõenäoliselt lõkke peal süüa tegema hakata. Raske juhus.
Heili
Söök:
5 pakki soolapähkleid (~ 250g)
3.250 kg kakaod
3.251 1 kg rosinaid
400 g teed + 250 g teed
suhkur 14 kg + 3(märga)
1kg serbetti
0.5 kg soola
0.6 1.3 kotti kuivikuid
11 tahvlit shokolaadi "Talvetee" (~ 300 g)
20 tahvlit "Nurri" (~ 100 g)
1 kg juustu
250 g datleid
2 kg herkulaid
2 kg manna
9 pakki Patat
2 latti vorsti
20 pakki halvaad (~ 200g)
8 pakki makarone (~ 400g)
24 konservi (~ 400 g)
31 pakki pakisuppe
1,5 kg riisi
4 kg tatart
0,75 purki koorepulbrit
300 g piimapulbrit
300 g küüslauku
500 g kanapuljongit
6 pakki sidrunhapet
maitseained
Kaidi
Külm.
Uneleme.
Vahepeal sadas.
Enne tegime sõlmi. Kaidi rippus lae all. Köie otsas, muuseas. Pealegi oli
ta "haavatud" & teda tuli seljakoti meetodil tassida. Kadrit tassiti kookonis.
Mäed on kadunud (udus ja vihmas).
Võitlusindu, vaimsust ja tahtmist veel jatkub.
Heili
Eriti ekstemaalsed tingimused!
Suitsusaun + Much, keda on vaja plokksüsteemiga ehk polüspastiga üles
tirida - tirija ähib, puhib, tõmbab, tirib, ragistab ajusid & samal ajal
nutab suitsust & on suitsumürgituse ohus.
Tõeline katsumus. Ja soe.
Süsteem järgmine:
Tirid. Fikseerid 1. haaravaga. Nihutad 2. haaravat edasi. Tirid,
fikseerid 1. haaravaga, nihutad 2. haaravat hädasolija poole, tirid,
fikseerid 1. haaravaga etc. Teise haarava külge võib panna veel teise
karabiini & siis saad köie teepikkust suurendada - peaks olema kergem,
tegelikult tundus raske.
Heili
Kes küll homme toimkonda jääb ja kes kaasa saab?
6 Pikk
5 Heili
2 Marko
4 Allan
1 Andres - tema jääb
8 Eric
3 Marge
7 Merle
Kadri
NELJAPÄEV 23.05
Kell 9.10
Öösel oli kivivaring, praegu sajab vihma, kohati lund. Käib kibe
koristustöö, kõik tahavad slovaki metsameestele võimalikult head muljet
jätta.
KOLMAPÄEVA ÕHTU 22.05
Kell 22.30
Rõõmsalt lõkke ääres istudes, mõnusat suitsu-ja kummiliimi haisu kaifides
rääkisime anektoote ja laulsime lüürilisi laule, nagu Raudmees ja Its a
final autumn jne. Osad meist väsisid ja puudujääv seltskond asendus Godjaki
karuga, kes vahetas Alaska Tatrate vastu. Kui Much juba magas hakkasime
Godjaki karule uneaset otsima, kuid ühtset otsust ei leidnudki. ösel
selgus, et Godjaki karu oli mägedesse roninud ja sealt koos kivivarega
alla varisenud. Kurb, aga tõsi.
Merle
NELJAPÄEV 23.05
kell 16.30
Joome teed ja supleme ojakeses. Mõnus on olla, sest et... Ilm on
suhteliselt normaalne ning kuiv on olla, kuna märg on loodetavasti möödas.
Täna oli kaljuõppus. Saime mõningaid kogemusi juurde. Lund hakkas sadama.
Olime u. 1800 m kõrgusel. Fantastiline oli.
Kaidi
Kes küll homme siin on?
Eks vaatame siis.
7 Allan
2 Merle
3 Marge - Tema jääb.
1 Heili
4 Pikk PS. Ei jäänudki. Hoopis Marge, hea hing, oli tema asemel.
3 Eric    Kadri
6 Marko
17.20
Lõke praksub. Keedetakse ülihäälekalt kakaod & patat. Rahvas istub ringis,
vahib & kamandab. Väga huvitav nähtus.
Mäes oli täna vahva - mõnus järsk rada oli. Kahjuks on ka esimene
kannatanu - Marge põlv on haige. Õnneks ei pidanud veel kanderaami
kasutama. Marge on vapper, tubli ja tugev. Peab vastu.
Äsja oli just lahe hetk - Marko ühendas 2 potti - tõstis patat
ühest potist teise - keegi ei saanud midagi aru. He-hee...
Heili
Hilja öösel:
Sain valmis superhea kleepeka... Allani retsept, Liiina segatud
koor ja tuhandete ootus. ELAGU SUHKRUVIIN!
Allakirjutanu
REEDE 24.05
Vapustav päev. Ronisime ligikaudu 8 tundi. Parajal määral - teataval
määral. Pikk teeb ikka veel oma äri. Eric tassib puid, kuid tundub, et ta
käib nende puudega mööda ringteed.
Täna oli väga tähtis päev. Ronisime tippu - 2428 m. Alla tagasi tulles
rivistas Much meid enda ette rivvi ja õnnitles esimese tipu vallutuse puhul.
Loomulikult ei saa kõike üksikasjalikult kirja panna, aga kõik said
meeldivaid kogemusi. Oli lund, oli kaljut ja oli väga palju imelisi loodusepilte.
Kaidi
Jah. Minu, mis minu - meie esimene tipp. Oli tõesti ilus. Tõeline tunne
tuleb võib-olla hiljem, kuid ka praegu on emotsioonid üsna... hõõguvad.
Külm on natuke, sest saime täna päikest ja peale päikesepõletust
on sellised vastikud külmavärinad. Muidu on köik rahulik. Rahvas peab
plaani, mida edasi teha. Kõht natuke valutab. Tegelikult vist ikka ei
valuta ka. On lihtsalt selline imelik tunne. Oli ju (on) siiski eriline
päev - 24. mai, kella 3 paiku päeval - 2428 m. kõrgune tipp. Ilus algus...
Kadri
Kõrvus kumiseb üks lauluviis -
teataval määral
teataval mää-ral, tat-tata
teataval määral
teataval määral...
Heili
LAUPÄEV 25.05
Kell 13.10
Täidetakse kaardimängukaristus - Much saab kaks põsemusi.
Loos homseks:
3 Merle
1 Allan
4 Eric
2 Heili
5 Marko - ohver
19.10
Täna oli "kuivamise" päev. Tohterdati oma põlenud nägusid (eriti mina &
Much), kuivatati riideid & saapaid.
Hommikupoolik oli lõbus - mängisime Sibi-Kuningat (see on
kaardimäng). Vahva. Pikk tegi prääksuga kükke, Marko jooksis neljakäpakil
ringi, Merle imiteeris ebaesteetilises peldikus käimist jne. Minul
õnnestus Muchile 2 musi anda - südamest.
Üks eriti vahva asi oli veel - käisime Marge, Merle & Liinaga
üleval järves ujumas. Viimase peal! Külm värske, puhas, selge, lõbus &
fantastliline. Nüüd, õhtul, peale Pika tehtud Patat ootame Bruce'i
ja Markot - nad on kuskile mägedesse jalutama läinud.
Eric naudib kuningaks olemist...
Heili
26. MAI, PÜHAPÄEV VIST.
8.32
Öösel oli mingi kohutav koshmaar. Mingi Godjaki karu, ehk
valgustatud näo & värdhammastega Eric hüppas ringi.
Heili
20.10
TEINE TIPP. 2500 (2499 tegelt) - Rysy. Fantastiline. Parajalt raske lumenõlv. Ja
moreeni pealt tõusu. Alla tulime hea tuju & võimsa lauluga - energiat
jätkub...
Heili
Kes on toimkonnas:
2 Eric - tema
4 Merle
1 Heili
3 Bruce
28.MAI
HILISÕHTU BUSSIS
Läbi. Kurust muidugi. Mõnus. Kõik on zombid.
30. MAI
TARTUS
Püüan nüüd kirja panna seda, mis tegelikult toimus 28. mail ja mis
peitub nende kahe napi lause taga, mis on tollel päeval üles
kirjutatud:
Ärkasime umbes 5.00-5.30 paiku. Vihma ladistas. Koristasime asjad
kokku, õgisime viimased toidud, viskasime pambud selga & asusime teele.
Esimeseks takistuseks osutuski vesi - veetase oli meeletult
tõusnud & rajal liikumisega oli seetõttu kohati raskusi. Viimase oja
ületamiseks läks tükk aega ja põhigrupi ülesaamiseks oli vaja 3
meesterahva tuge ja näpunäiteid. Muchi küsimusele, kas kellelgi on veel
kuivi jalgu, vastati üksmeelselt: "Ei!" Vantsisime edasi.
Algas lumesadu. Vaja mööduda veel viimasest järvest & tõusta
kurule, kuid lumesadu läheb tihedamaks, nähtavust kohati vaevalt 15
meetrit, Much on jäänud kuskile maha koos Markoga (hiljem selgub, et nad
tegid kumbki umbkaudu 50-meetrise sõidu laviiniga).
Kuru ei leita. Ka põhigruppi tabab väike laviin. Minul õnnestub
laviini alla mitte jääda, kuid enne vajun lihtsalt rajast läbi ja libisen
alla. Õnneks jääb jalg kivinuki taha. Tunnen esimest korda, et seljakott
seljas ei olegi nii kerge end lumenõlval kinni pidada. Lõpuks jõuab Much
koos Markoga järgi. Suundutakse edasi vasakule. Ümbrus tundub võõras, kuid
Marko leiab eemalt ühe rajatähise. Lootuselaine. See tee peaks viima
kurule. Ronime üles. Kuid ei - tee üles läheb kuidagi liiga järsuks ja ei
meenuta kuru, kuhu meil on vaja jõuda. Selge pilt - oleme tulnud liialt
kaugele ja jõudnud valele kurule. Tuleb taas alla minna.
Paljud kasutavad juhust ja pesustuvad. Vaatan lõdisedes, kuidas Pikk & Eric särke
vahetavad. Sellises tormis. Liigume alla. Uus lootus - Much arvab nägevat
õiget kuru kohta. Nähtavus on korraks parem - 150 m. Vaevalised sammud
üles. Tuul tõuseb. KURU! Leidsime! Nüüd on vähemalt suund teada, kuigi
allaminek tõotab tulla raske.
Kõik lõdisevad. Tuul on meeletu. Minu ja tõenäoliselt ka kõigi teiste käed ei liigu eriti enam. Õnneks on
edasise
teekonna alguses ketid - neid mööda pääseme alla, kuid tuul ei vaibu.
Jääme Marge, Pika & Markoga taha (150m) ja jäljed on juba kadunud. Poisid
lähevad ees, et rada näidata. Tuul on võimas. Korra tõstab ta mu isegi
õhku ja viskab üle selja. Õnneks olen elus ja terve ja jätkan teekonda.
Äpardusi juhtub vist kõigil. Annab vantsida tuule, rahe ja seljakoti
raskusega võideldes. Lõpuks ometi saab ühe kaljunuki taga korraks hinge
tõmmata - ka hotell paistab - viimased pingutused. Hotelli ees läheb tuul
eriti tugevaks. Jõest üle saanuna leian end jälle äkitsi maast - tuul.
Üles sealt ei saa. Andres proovib aidata, kuid tal endalgi seljakott.
Saabub Pikk. Päästja. Ta saab mult seljakoti seljast ja vinnab mu üles.
Marko abiga pääsen ilma tuulega uuesti lendamata hotelli, Pikk veab koti
järel.
Hotellis võetakse välja kõik järele jäänud shokolaadi, halvaa &
serbeti varud. Joome teed. Oleme nagu vibrostendid. Selgub, et ka edasi
tuleb jala minnna - transporti ei saa. Ja minna tuleb kiiresti - kell on
palju, varsi läheb pimedaks. Hotellist väljudes mängib taas tuul
vingerpussi - Marge ja Liina on pikali maas. Poiste abiga saavad nad
põõsaste vahele teele, kus tuul juba natude leebem.
Tee on ilus. Vantsime. Aegajalt seisatume - see on vahva pilt: esimene jääb seisma, keerab
küljega liikumise suunas, et järeletulijaid näha ja kummardub toetudes
kirkale. Et puhata. Teine tuleb ta kõrvale ja teeb täpselt samad
liigutused. Nii ka kolmas ja neljas - terve rivi kummardab ühes asendis
ühele poole nagu käsu peale. Näha, et puhkust osatakse hinnata.
Lõpuks ometi kohal. Eksleme mööda linna, naerame oma välimust ja näeme lõpuks
Heinot, kes meid bussi juhatab. Kohal. Surmväsinud. Tegelikult veel mitte.
Jõuame riideid vahetada, juttu puhuda ja bensujaamas õlut juua. Elus.
Kokku tõusime tol päeval kõrgusesse ~1km ja laskusime sama palju.
Hotellini jõudmiseks kulus 10,5 tundi, mis tähendas praktiliselt ilma
puhkuseta trampimist karmides tingimustes. Kokku "tööpäev" oli 15 tundi.
Erilisi kahjusid me õnneks ei kandnud. Muidugi on paljudel
sinikad, põlved haiged (eriti jube on Margel, tal on ka selgroolüliga
mingi probleem - paistes & valus ) ja käed ning jalad külmanud. Mina
näiteks ei suuda siiani korralikult kirjutada, pesulõksu parema käega
kinni vajutada ära parem proovigi. Aga see kõik läheb vast üle.
Kogemus oli igal juhul vägev. Nüüd teame, et mägedel võib ka selline nägu olla...
Heili