Logiraamatusse
sissekanded algavad Tartust alates. Enne seda tegime väikese otsa Tallinnast Järlepasse ning sealt Tammiku-Oru-Tallinna maantee kaudu
Tartusse. Kuskil Paide kandis vahetasime Alaniga
juhikoha.
Aga ametlik osa:
23 juuli, laupäev
09.30 start
Tartust Riia ringilt Valga poole – Meeri rooli
10.37
Valga-Valka,
piiril, saabume Lätti, Meeri roolis
10.50
Probleem
rohelise kaardiga, Valka piirilt tagasi piirile, mõttepaus, telefonikõned
kindlustusagendile
10.55
Probleem
lahenes: ei mingit rohelist kaarti J
13.30
Riia ringil,
juhi vahetus - Eva rooli
14.20
Vahetult enne
Leedu piiri esimene tankimine:
14.30
Läti-Leedu
piir
16.45
Juhi vahetuse
peatus Kaunase kõrval, Volli rooli
17.20
naftapeatus
18.15 Leedu-Poola piir, no problemo
20.15 Lotus tankla, hamburgerid J - mmmm, nämma,
mahlakas! Arvi rooli
22.00 kaardilugeja (Priit) on täis – aga
sellegipoolest jätkub sõit optimistlikult
22.15 Eval valmis esimene sokk
23.50 Varssavist välja
00.20 ööbimine metsas, sõidetud tolleks hetkeks
24 juuli, pühapäev
07.00 äratus ja hommikupuder (mis täpsemalt ei
mäleta – kaera ehk?)
08.20 start, Eva roolib
12.00 boxipeatus, Meeri
rooli, Priit magama ja Volli kapteniks
12.30 Wroclaw, Meeri ikka
roolis – vau Poola linnasõidukogemus!
14.06
14.-- STACJARAIW
„FRAL” (mis imeline segane nimi?) tankimine
15.22 liiguime edasi, vahepeal võtsime lõuna: snitslid friikate või
keedukartulitega jms
15.50 saabusime Saksamaa-Poola piirile
16.10 üle piiri probleemivabalt, saksa kiirtee J
17.45 Volli rooli, spidokal
20.45 ööbimise
peatus väga kena koha peal metsatuka servas, künkal, vaatega külale.
25 juuli, esmaspäev
08.20 stardime,
Volli roolis
11.00 Bodensee, Austria
juba! Kui silti poleks olnud poleks arugi saanud
11.30 tankimine
Bregentz’is – 60,99€;
12.50 sõitsime
Sveitsi sisse, autojuhi vahetus Arvi rooli
15.50 juba
paistavad lumised mäed ning domineerib virtsa odöör J, paduvihmast päikesesse
16.17 ostsime
pileti rongile, 20 franki kogu komplekt Kandersteg’ist
16.30 liigume
rongiga üles poole, kässar peal, I käik sees ning
kohustuslikult raadiosagedus 88,2 MHz – täpselt nagu juhend ette näeb
16.44 tunnel
lõppes, uuuh milline kergendus – kole, pime ja hirmus
oli, haises kah
16.46 rongilt
maas, ~1218 m Koppenstein. Lund tundub vähe olevat,
kuru paistab, hallid pilved ümberringi. Arvil raske jalg – kaduma läinud
rallimees.
17.13 Fafleralpeni parkla värava taga
17.30 parklas
paigal 50 Fr 3 nädalat, muidu 5 Fr päev, telkimis
hind 6 Fr per naase ja 10 Fr telgi eest. Viilime
maksmisest sedakorda – pakkimine pimedani ja hommikul hästi varakult välja.
26 juuli, teisipäev
Eile pakkisime poole ööni
asju. Pärast rongiga mäe läbimist hakkas tee mööda orgu vaikselt ülespoole
keerutama. Siin seal oli näha halle pilvi ja enamasti paistis päike läbi, kuid
mida lähemale parkimiskohale, seda hallimaks ja vesisemaks taevas kiskus.
Hetkel kui parklasse kohale jõudsime, sadas juba pahinal paduvihma. Kui vihm
viimaks järele andis, tegime väikese luureretke, sest telkimine ametlikus
telkimistsoonis maksis 10 franki telgi eest + 6 fr
nina peale lisaks, meile tundus hirmkallina – kõik ju suhteline. Kui oled kogu
oma varanatukese matka alla paigutanud, siis igasugune lisakulutus tundub
hirmutavana. Aga head telkimiskohta me ei leidnud, tegemist looduskaitse alaga,
sestap otsustasime maksta. Hästi ilus siin orus, päris hea tunne hakkas
tekkima, nagu ikka, kui mägedesse jõuad. Õhtul venis me pakkimine lausa
pimedani, ma unustasin ju menüü maha, nii tuli kogu plaan mälu järgi uuesti
genereerida ja taastada. See kulges loomulikult suure vaidlusega. Kui kõik
jagatud saime, jäi veel väga-väga palju süüa üle. Nagu ikka: ei võta palju
kaasa, kergemaid asju ja vähem-vähem, et ei peaks tassima. Mh, olen seda teksti
varemgi kuulnud ja tavaliselt on see lõppenud näljaga, arvata võib, et menüü
tegija jääb lõpuks ikkagi patuoinaks. Magamamineku ajaks oli pime, ning kõik
asjapulgad läinud - nii panimegi telgid püsti jõe äärde platsile, tegime
kärmelt õhtusöögi ja magama. Hommikul äratus kell kuus, pakkimine, söömine,
sättimine ja teele, enne kui asjapulgad kohale jõudsid – nii hiilisime
sedakorda maksmisest kõrvale.
Tulime Annenhütte juurde, või õigemini 200-
Ilm on päris ilus. Kui
veel hommikul oli vahelduvalt pilves, niiske ja jahe, siis nüüd paistab päike,
mida ka üles liikuvad pilved väga ei varja. Palav. Tegime lõunaks kiirmakaronid
– üks priimus läks põlema, tihend lekib. Ja avastasime, et suhkur, sool, tee,
kohv, moos, koorepulber, olid maha jäänud. No comments!
Natuke puhkasime ning seejärel kaljuõppusele jalgu ja näppe kaljudega
harjutama. Võtsime ette kohe seal samas asuva Jeginsnubeli
tipukesekese – hellitavalt Jebenshnubeli. Priit ja
Arvi, Eva ja Alan ning mina ja Volli paarikaupa.
Turnisime ja avastasime mäge - ronid omaarust kenasti tipu poole, saad nuki
tagant välja ja ohoooo, tee katkeb järsu langemisega,
mh, sandarm hoopis. Tippu ei läinud, sest eile hollandlastelt kuuldud ilmateate
järgi pidi äikest tulema ning kõrval mägedel kogunevad pilved tekitasid
ettevaatlikkust sestap keerasime tagasi – kokku õppust kolme tunni jagu. Äikest
ei tulnud aga ega väga-väga ei kurvastanudki, sest eks esimese päeva kohta
olime kõvasti tööd teinud. Tagasi platsil olime 17.15. Aga kripeldama jäi ikka. Kuna väga oluline
moon oli maha jäänud, mängisime sujuvalt taktika ringi ning järgmise päeva
lumeõppuse asemel läksime alla, et sedakorda kogu perioodi moon üles tuua.
(Algul oli plaanis kolme-nelja päeva moon viia üles, siis teha õppused, alla
tulla ja siis 4-5 päeva võrra kergema koormaga üles teise orgu liikuma hakata).
Pulsivööst andmed:
Start parkimisplatsilt
7:46.07
Aeg kokku kuni
telkimisplatsini 04:01.54 – selle sees ka puhkepausid ning pikem paus hüti
juures oma 30-45 min, sellest 2 tundi hütini.
Pulss 126 keskmine, 161 max.
Kolmapäev, 27 juuli.
Hommikul magasime mõnuga,
seejärel vaatasime suure vaidluse saatel kriitilise pilguga varustuse üle, et
liigne raudvara tagasi viia. Alla läksime oru vasakpoolsel küljel (alt parklast
üles vaadates vasak külg), üles tulime oru põhja mööda. Tee oli imeilus, ojad,
vaated mägedele, lilled, helerohelised totsakad lehised, mustikad, mida
kohalikud millegi pärast hinnata ei osanud, päike, mis tegelikult kohati isegi
liiga kuumalt küpsetas. All parklas saime lõpuks ometi pesta – polnud Eestist
saati isegi mitte ujuma saanud – hirmus!!! Aga küll oli pärast hea olla! Tuju
oluliselt parem, pinged kadunud.
Saatsime postkaardid kodustele.
Jagasime toidu ära,
võtsime kõik vajalikud riided jms kaasa ning lebotasime
bussis, sest väljas oli lihtsalt nii hirmus palav, et ei kannatanud eriti
liikuda. Tagasi vantsisime aeglasemas tempos – polnud kuhugi kiiret.
Õhtusöögiks kus-kus
hiinapärase kastme ja kanakonserviga – päris maitsev.
Start 17:22.07
Aeg 03:30.25
SLS 119 k, 155 max.
28 juuli, neljapäev
Hommikul äratus kell 7. Püüdsin
seekord paremat riisihelbeputru teha – aga ikka jäi liim, kole kõva kah. Priit
naeris, et see minu „hirmufaktor”. Ütlesin, et järgmine kord tehku keegi teine,
et ma ei saa lihtsalt hakkama aga teised arvasid, et ma ikka pean harjutama
kuni hakkab tulema, vau! milline kannatlikkus nende poolt J
9:24 alustasime teed kuru
poole. Liustik, võimsaim, mida olen näinud - hästi ilus jäämurd - lahtine liustik
all pool, ning kinnine tõusul kurule. Päikeseline päev, aga liustikul õnneks
palav ei hakanud. Palju inimesi tuli alla ja läks üles. Kopter tiirutas, ei
saanudki aru, vist vedas lihtsalt turiste. Kohati käis päris närvidele kui ta
lähedal kaljudel tuulutas ja kivipuru üles keerutas. Kurule jõudsime 14:20.
Istusime, keetsime suppi, sõime. Poisid matsid pandami
(toit+bensiin+köis) maha ning seejärel asusime
tagasiteele. Vasakult kaljudelt sadas kive, nii suuri kui väikeseid – üks pani
südame ärevalt põksuma kui minu ja Eva poole tormas, aga õnneks keeras enne
külje maha ja jäi pidama. Alla jooksime nii palju kui võimalik, niisama tuterdada oli sel kellaajal ja tingimustes juba omajagu
ohtlik. Kui ohtlikust tsoonist väljas, siis sai jälle tsipa rahulikumalt, kuid
sellegi poolest tempokalt edasi liikuda. Enesetunne hea, pole probleeme aklimatiga.
Õhtusöögiks tatrapuder ja palju teed.
„Viisipidamine on
nõrkadele” – tsitaat Vollilt J minu tagasihoidliku laulu ja viisipidamisoskusele
kommentaariks, kui tagasiteel laagri poole süda rõkkas rõemust
ja laulu kuidagi moodu vaka all hoida ei õnnestunud J.
29 juuli, reede
Tänane eesmärk oli viia
laager edasi. Kell 6 äratus toimkonnale ja 6.30 sõime üpris isutult näljaviljahelbeputru – tjah, võib ju imekasulik ja
tervislik olla, aga alla kohe kuidagi ei taha minna, moos ka ei aita, minu
puhul isegi teeb hullemaks. 8.30 vinnasime seljakotid selga ning asusime teele Hollandia hütte poole. Ilm soe, tegelikult ka öö oli
üllatavalt soe ning tuul puhub nüüd vastassuunast ja tugevamini. Mt Blanc’i polnud täna hommikul
vine seest näha. Kõik viitas kangesti ilmamuutusele. Kui liustikul lumeni
jõudsime, oli taga org tumedalt pilves. Seekord
tegime rohkem puhkepause aga kuna ekslemist ja raja otsimist polnud, siis oli
ka tempo päris hea. Rahvast tuli ka piisavalt üles ja alla. Üleval kurul hakkas
juba kergelt vihma tibutama. Puhkasime, näksisime taskusööki, kaevasime pandami välja. Alani kotikilest ning Eva matist meisterdati
pandamile kelk ning seejärel korda mööda „kelku”
vedides liikusime alla. Raskeks tegi liikumise nõlva kalle küljele – kelk
lohises ikka päris pikalt mitte taga vaid küljel. Ilm keeras täitsa ära, rahet,
vihma, tuult ja äikest tuli täiega. Panime nii kiiresti kui jaksasime Arvi
välimise telgi püsti ning pugesime sinna varju kottidega. Tuul lükkas telki
selga, riided märjad ja suhteliselt jahe aga kuus inimest telgis suudavad üsna
kiiresti selle soojaks ajada. Servad katsime seest kuis võimalik lume ja
kottidega. Tegime lõunat, kiirmakaronid, kissell, kuivikud. Vihmapilvede vööndi
vahel tuli hetkeks – nii 15-30 minutiks päike nähtavale. Sellest piisas, et
märjad joped ja muud asjad tahedamaks saaks ning korralikud kohad telkide
püstipanemiseks kaevata. Lõppviimistlus tuli küll vihmaga teha aga see oli juba
pisimure. Aga siis läks maru uuesti lahti. Telkima jäime Aletshorni
kõrvale, hea vaatega plaanitavale rajale.
Andmed kellast:
Aeg käimisele: 07:00.16
SLS 119k,
Laager kuni liustik
51:58.0 + paus 19:59.7
Kurul 5:12:56 alates
laagrist + puhkus 30:30.3
All laagris 01:08:58
kokku aeg 07:00:16
30. juuli, laupäev Volli: „Shit that keeps on coming!” nn puhkepäev J
Kuna oli plaanitud
puhkepäev ja hommik oli udune ning tatine, siis väljaminekuga väga ei
kiirustanud. Plaan oli liikuda Konkordia platsini ja
seal kuskil endale sobiv telkimisplatsike leida. Vinnasime oma haigelt rasked
kotid selga, kogu pandam oli nüüd laiali jagatud,
ning hakkasime astuma. Liustik oli lahtine ja suht murrune, põnevust jagus küllaga. Eile viskasime isekeskis
nalja, et puhkame end Mönchi alla, nali naljaks aga
nii see paraku juhtuski. Nagu öeldud polnud ilm just suurem asi – korra enne Konkordia platsi kadus nähtavus sootuks – täiega siilid
udus, mitu meetrit nägime – enam ei mäleta aga palju seda polnud. Hoidsime
suunda mälu järgi, pigem rohkem vasemale alla. Me polnud ainsad siilid,
olukorra tegi tsipa lõbusamaks see, et vastu tuli samuti inimesi, küll
oluliselt enesekindlamalt astudes, giid ees. Konkordia
platsil tegime väikese pausi, et hinge tõmmata, seal kivide vahel moreeni
servas oli päris mõnus tuulevaikne. Kohati tibutas vihma aga niipea kui keep
suure vaevaga selga aetud ja kott selle peale veditud jäi vihm järele ning kogu
kraam oli oluliselt nutikam seljast maha ajada, et mitte liigselt higistada.
Kui Konkordia platsilt üles liustikku mööda Mönchi ja Jungfrau poole astuma
hakkasime, siis ei leidnudki mõistlikku platsi enne kui päris üleval,
jäämurrust tsipa eemale jääval platsikesel, päris raja lähedal, kus oli ruumi
nii, et lõhed silmnähtavalt ette/alla ei jäänud. Enne oli lahtine liustik, mis
edasi läks üle „rabamatkaks” lume-vee löga, siis lumine tõus ja palju väga
suuri lõhesid, kohati lahti nii et otsa ega äärt polnud näha, nõrgad lumesillad
ja ülalt sadas uduvihma, all märg lumi – kõik vettis. Raske kott valmistas
vastu vöösüsteemi puusal hõõrudes tõsist piina ja ega taibu tibi enne märganud
siis kotti allpoolt aasu ümber puusa panna kui juba nii valus oli, et pisar
silma tikkus. Süüa polnud ka saanud, sest pidime ju ainult natukene Konkordiast ülespoole tulema, aga nüüdseks oli see natuke
juba kõvasti õhtusse jõudnud ja telkimiskohta sobivat ikka veel kusagilt ei
paistnud. Järjekordselt istuma-puhkama vajudes oli seis juba sealmaal, et hakkas väheke eufooriliseks kiskuma, midagi
analoogset vist jooksja joobega. Igatahes mida kehvem enesetunne seda parem
huumorimeel – nalja visati üksmeelselt olgugi, et kõik olid täitsa kurnatud.
Nii modifitseeruski jutuke mehest, kes kunagi ühe toreda marsruudi mägedes
ristis: gift that keeps on giving Volli poolt meie
rajale ülekantuna shit that
keeps on coming!
Andmed kellast:
Startisime 13:01.24
Aeg kokku: 07:08.53
SLS 107 k, 137 max
Telkimisplats-Konkordia: 02:48.45
Puhkepaus: 31:12.2 (aeg selleks hetkeks 03:19:57)
Konkordia-telkimisplatsini: 03:48.56
31. juuli pühapäev –
tõeline puhkepäev
Hommikul magasime mõnuga,
sõime, kuivatasime asju, võtsime päikest. Ilm oli superilus! Soe, päikeseline.
Enesekasimiseks sai lumega üle hõõruda, veidi karmim modifikatsioon oli lumes
püherdamine. Uus sokipesuviis, mille Volli leiutas nägi välja järgmiselt:
kõigepealt sokid jalas lumes ringi nn sahistada, jalad korralikult märjaks
hõõruda, seejärel seebitada ja jälle sahistada ning nii korrata, lõpuks
loputuseks põhjalikult sahistada – noh, nii nagu suuskaksid.
Arvi väheke snoobim, tegi lumme augu, kattis selle
kotikilega ning kalla sinna sulataud lumevee sisse ning pesi klassikalisel
viisil sokid puhtaks.
Peale lõunat, kui kõik
end punaseks olid peesitanud, viskasime asjad – mmmmmmm,
kuivad asjad! – telkidesse ning tegime väikese tutvumisringkäigu üleval asuvas
Topp of Europa Observatooriumis. Saime korralikus
WC-s käia, veega pesta nägu ja käsi – eeeh, nagu ikka
idaeuroopa turistid, metslased, murjamid. Üleval oli
lai valik restorane ja hullu moodi turiste, enamasti jaapanlased jt aasialased.
Palju ninni-nänni müügilette. Üleval platvormil sai
kiikriga piiluda liustikule aga teisele poole Interlakeni kanti, Eigerile ei
näinud teps mitte – kõik kindlalt valge vati sees. Tegime uhke lõunasöögi:
friikartulid, šnitsel, peen sidruniviil peal ja tsipa miskit rohelist ka – ahh
kui maitsev. Kõrvale trimpasime õlut. šokolaadi koogist seekord loobusime –
hirm kallis tundus, aga hullult ajas vesistama. Uurisime välja ka, mis kellast
rong Eigeri alla sõidab: ! läheb alles 8.45 ja maksab
33 franki per naase. Homme on tipupäev – Jungfrau tavamarsruut. Ja ma pean taas olema tipupäeval
toimkonnas ning seisma silmitsi koleda riisihelbepudrukeetmise
väljakutsega, minu hirmufaktoriga.
1 august, esmaspäev
Esmaspäev on just paras
päev, et minna üles mäkke. Hommikul kell 4.50 oli meie telkkonna äratus. Oi kui
vastik, külm! Ajasime riided selga. Magasin kehvasti, põlv ja puus tegid valu.
Ja Alan tegi kah imelikku häält – nagu oleks keegi
ümber telgi käinud ja hingeldanud, päris hirmus oli! Justkui keski ära külmand
alpinist veel viimast jõuraasu kokku võttes tuterdab
lumes ja otsib sooja kohta. Tükk aega kuulatasin, et kuhu nüüd suundub. Eile
õhtul tehti kakaod ja Alan tõi mulle tassiga telki,
mina kobakäpp aga tilgutasin seda magamiskotile – aga nii oli terve öö mul
täpselt nina all mõnus šokolaadi hõng. Nägin und ka šokolaadist aga paraku
Alani poolt tekitatud õõvastav hääl äratas mind magusast unest, hakkas taas
jahe ja puus valutama.
Väljas oli väga külm aga
taevas selge ja tähti täis ning alla kukkus neid ka omajagu! Hirmufaktor tuli
sedakorda liiga vedel, peaaegu supi moodi aga maitses oluliselt paremini kui
eelmistel katsetustel – vist ikka mingisugunegi areng on toimunud.
Rajaks valisime vasakult
kaljudelt üles lumeõlale ning sealt üle bergsrundi harjale tõusva tee, ei hakanud kahtlast suht järsku lumekuluaari – seina tampima, lume pähesaamise
oht oli liiga reaalne. Ja rahvast oli rajal palju! Olime kolmekaupa köies,
Priit, Eva, Arvi ja Meeri, Volli, Alan. Suurt miskit
tehnilist ei olnud, jääpuuri oli vaja tõusul üle bergsrundi,
seal oli ka giidide keeratud jääpuur olemas, enda oma panime lisaks. Harjalt
läks tee üles järsemalt lume nõlva mööda, ei hoidnud vasakule serva poole, kus
olid ka julgestuspostid – kalju oli selleks liiga lumine kohati, lumenõlval
astmetes tundus liikumine mugavamana. Tipus kaua ei tahtnud olla, oli küll
päikeseline aga tuuline ja kogu see rahvas tahtis seal suht
väikesel platsikesel ära käia. Väga julged „kuldnokad” tulid lausa käe pealt
rosinaid sööma. Tipupilt ja alla tagasi. Lumi oli juba pude ning astmetesse
astudes vajusid need läbi. Aga inimesi vooris ikka üles – tea kuis nad sealt
küll sulaga alla saavad.
All laagris tegime
kartuliputru juustuga – mmmm, kui hea. Arvamused
edasise kohta lähevad lahku – Volli leidis et see pole enam tore – no fun, lumes tampimine ja sumpamine on igav, nüri. Kaljut
roniks küll hea meelega. Alanil enam-vähem sama seis,
tegelikult ta juba Eestis kahtles, kas üldse tulla, Eva kõhkleb. Minul hull power sees, läheks juba homme järgmisele tipule aga
tahetakse puhkepäeva. Nii tore käik oli täna! Aga ilma keeras juba õhtul ära,
kell 17.45 paiku olime täiega pilves. Priit tegeles jääprao researchiga
– nagu ta seda kaevetööd nimetas J
Andmed kellast:
Start: 6:31:54
Aeg kokku: 6:57:54
Vaheajad:
Telkla-kalju all: 37:54.5
Kalju-lumi: 35:08.3 (sum aeg: 01:13:02)
Lumi-bergsrund: 01:03:31 (sum aeg
2:16:34)
Bergsrund-hari-kalju enne tippu: 01:09.31 (sum
aeg 3:26:05)
Tippu: 10:45.2 (sum aeg 03:36:50)
Alla jõudsime 06:57:54.
4 august, neljapäev
Alates esmaspäeva
pärastlõunast keeras ilma ära. Hakkas lund sadama – laia rasket lund. Kokku
tuli teisipäeva ja kolmapäevaga oma 25-
Alla telklasse jõudes
olid riided märjast lumest taas vesised – mis siis ikka, kui juba märg siis
märg ning ega küll küllale liiga tee, lihtsalt maha sadanud lumi oli niivõrd
ahvatlev, et otsustasime teha oma köögile väikese müüri tuulevarjuks ette. Ja
sellest tagasihoidlikus plaanist kasvas välja lõbus iglu meisterdamine – Eva,
Volli, Alan ja mina panime püsti igati uhke lumemaja.
Disainis ja peaarhitekti rollis oli Alan. Meie iglu
oli järgnevatel päevadel tõsine turismiatraktsioon. Kui Observatooriumis alla
telkideni jõudsime, siis oli Arvi telk maad ligi vajunud ning vaiad ära
väändunud, kloppisime telgid lumest puhtaks, edasi tuligi aeg ajalt käia telki
lumest puhastamas ja sajul ei paistnud lõppu tulevat. Ka öösel käis naaber telkkond korda mööda väljas telki kloppimas – tõsiselt
mehine ettevõtmine, tuul lausa kõrvetas, jäine, tugev, terav. Meie telk pidas
hästi vastu. Kolmapäeva vedelesime telkides, riided märjad ja ära ei kuiva,
jahe. Väljas sajab ikka veel ja tuul on kasvanud tormiks, jäine põhjatuul on
lausa nõelav. Väljas käik on tõsine katsumus, mida igal võimalikul juhul püüame
vältida. Kaardimängud on saavutanud oma populaarsuse tipu, mida pikem mäng seda
populaarsem. Teisipäeval Sfinksist saadud ilmateade enne neljapäeva lootust ei
anna. Kurb, kõik kaljumarsruudid on nüüd lume all, et see ära sulaks on vaja
paari ilusa ilmaga päeva. Neljapäeval ilm vahelduvalt pilvine, kohati
päikeselised hetked on niipalju abiks olnud, et joped on kuivaks saanud. Tuul
endiselt külm aga mitte enam nii kõva. Täna kuulsime möödujatelt ilmateadet, et
homme on sama ilm mis täna ja siis keerab jälle vihmale. Täitsa lootusetu on oma
kõiki plaane täide viia. Mönchil käik on veel reaalne
homme, kuid siis ei jää muud üle kui alla. Grupp jagunes kaheks: Eva Volli ja Alan lähevad alla ära, mina Priit ja Arvi üritame Mönch’i tavarada pidi ära käia. Öö otsa tormas väljas,
rebis telki mis hirmus, külm aga selge.
5 august, reede
Tipupäev. Hommikul kell
6.00 äratus. Taevas selge, külmja hirmus tuul! Hea et
meil iglu on, lageda taeva all siin preagu süüa teha
oleks tõeline piin. Tegin hirsiputru – mjahh, jälle
mina aga sedakorda pääsesin hirmufaktorist. Nüüd meil süüa ülearugi ja võib
vabalt valida. Osa söögist viivad Alan, Eva ja Volli
alla, kahe päeva jagu ja tsipa varuks jääb meile üles. Koos ärkasime aga siis
peale sööki läksime lahku, nemad alla meie üles. Priit pani kohe alguses hirmsa
tempo peale. Telgis lebotamisest kängunud keha ei
tahtnud kohe kuidagi vedama saada. No jah, eks ma ju nüüd olin kahe pika poisi
sabas, ega see pole naljaasi. Pulsivöö panin peale, siis hea vaadata vaheaegu
hiljem – aga praegu näitas see küll hirmutavaid numbreid, nii ma kahtlen kas
tippu üldse vean välja. Viriseda aga ei taha. 37 minutiga jõudsime Sfinksi
juurde, sinna varem oli teekond oma tunni jagu võtnud aega. Kui peale Jungfraud oli jube hea tunne ja jaksu küllaga, siis nüüd
olin juba päris küpse. Jalad külmetasid, sest saapad olid jääs – need polnud
peale teisipäeva enam ära kuivada jõudnud. Kassidega kaljul oli külmetavate
jalgadega suhteliselt ebakindel liikuda aga aega mööda sai vere käima ja jalg
kindlaks, ülal harjal tundsin end juba päris hästi. Karm põhjatuul nügis ikka
suure jõuga, harjal liikumine oli seetõttu ka ohtlikum. Rada kitsas ja mõlemale
poole järsk kukkumine. Kui ennist olin oma lühema kasvu tõttu jännis, siis nüüd
oli see eeliseks – ma jäin suuresti harja varju ja nii mõjutas torm minu
tasakaalu oluliselt vähem, Priit ja Arvi aga maadlesid täiega. Harjale üle ühe
grupi ei mahtunudki, me õnneks sattusime täpselt nii, et enne meid tuli üks
neiu harjalt maha, siis käisime meie ära ja meie järel läks sina taas üks
üksiküritaja. Tipus ei saanud olla, väike plats kus tuiskas täiega – otsisime
lipu kotist välja ja kuidagi moodi keha varjus andis selle ka välja laotada,
aga mugavalt poseerida polnud võimalik. Asjad kotti tagasi ja kiirelt minekut.
Pärast käisime ka Mönchi hütis vaatamas, seejärel
Sfinksi restosse tipuskäiku õllega tähistama, võtsime
ka juustuvaliku kolme peale kõrvale ning vargsi laua alt nokitsesime oma
tipusööki. All telkide juures mugisime mida hing ihkas – kõrvale mängisime
kaarte - tuhandet.
Laupäev, 6 august
Plaanitud äratuse ajal
oli väljas hirmus burgaa – raputas telki ja tormas
niisuguse hooga, et kartsin, et viib meid koos telgiga alla ning vihma ja
lörtsi tuli samuti pangega. Priit korra küsis, et kas tõuseme, kuid ei mina aga
Arvi ei reageerinud sellele. Oli jah pikk tee minna aga sellise ilmaga pole ka
mõtet trügida – magasime üksmeelselt edasi. Kella kümne paiku jäi vihm üle,
tuul vaibus pisut ning läks suisa päikeseliseks. Arvi keetis väga maitsva
kaerapudru, pakkisime asjad, põletasime iglus bensiiniga prügi, et vähem oleks
kotti toppida. Kinnisel liustikul liikusime köies kuid alla lahtisel vantsisme kõik
omaette tempos. Aletshorni liustikul kippus Priit
liiga paremale-keskele minema, minu mäletamist mööda me aga tulime vasakult
servast, seal oli vähem murdu ja praod hästi nähtavad, rada, nagu hiljem selgus
tuli ka sealt poolt. Nii jäingi tsipa eemale teistest – ei näinud eriti põhjust
sinna murdu trügida. Korra vajus lumesild mu all läbi – olin valvsuse kaotanud
ning ei teinud hapral lumesillal ja jääl vahet. Viga. Piiksatasin – appi ja
siis katsusin end ise aidata. Õnneks kassi kanna osa ulatus seinani. Lõhe all
oli hirmuäratavalt suur ja sügav. Ettevaatlikult nihverdasin koti seljast,
toetasin kepid vastasküljele ning upitasin end välja. Olin tige, aga korraks,
et miks on vaja ronida jäämurdu, kui vasakult servast läheb rada. Edasi
liikusime juba koos ja kui liustik taas kinniseks läks, panime köide. Ja kõik
me kolm saime veel nii mõnegi korra jalgupidi praos käia. Pärast kuru ületamist
jäi jalg prakku kohe kapitaalselt kinni, ise ei saanudki lahti, Arvi kaevas
välja. „Pommitaja kalju” oli vahepeal sulaga tõhusta tööd teinud, nüüd käisid
kivilahmakate jäljed üle raja juba, sel hetkel õnneks oli vaikus, aga igaks
juhuks läbisime lõigu hästi tempokalt. Pilt oli hoopis teine kui tõusmise ajal,
lund oli vihmade ja tuulega kõvasti vähemaks jäänud. Aga nüüd oli jälle pilve
tõmmanud, taevas ees orus päris tume. Kaljudel juhtus järgmine õnnetus – Arvi
libastus libedal kivil, jõudis vaid hõigata kukun ja veeres oma 5-
Alan, Volli ja Eva olid bussi jõeäärsele platsile
kolinud, teevesi kees ja rõõmus vastuvõtt tegi olemise paremaks. Pesin külmas
jões, sest nii vastik oli must olla. Dušš oli selleks ajaks juba kinni –
hämaraks kiskus. Jõime teed, sõime juustu ja magama. Midagi enamat ei
viitsinud väljas vihmaga vaaritama
hakata. Magasin bussis – oh kui hea!
Andmed kellast:
Startisime
telkimisplatsilt 12:42.34 plaaniga 8 tunniga alla jõuda.
Aeg kokku: 08:59:25
SLS 130k, 167max
Vaheajad:
Telkla-Konkordia: 01:20:09
Konkordia-kuru: 03:14:13
(sum aeg 04:34:23)
Kuru-kalju: 40:44.3 (sum aeg 05:15:07)
Klaju-jääkeel-kalju: 01:45:30 (sum aeg
7:00:37)
Kalju-parkla: 01:58:47 (sum aeg 8:59:25)
Edasi juba teekond pärast
kümblemist, pakkimist – Horvaati suunas ning koju – kõik logiraamatust.
5 august (Eva, Volli ja Alan)
06.00 äratus
08.00 start
Jungfraufirni kodust Fafleralpeni
poole
09.30 moreenil
15.00 Lötchenlüche kurul
20.00 Anenhütte vastas rohuharjal
~21.00 Fafleralpis
7 august (kõik koos jälle)
12.04 väljusime
Fafleralpi väravatest,vihmane,
külm. Volli roolib
12.30 ostsime
pileti rongile ning võtsime koha pikas järjekorras sisse: pilet 25 Fr, sellest 15 Fr Meerilt ja 10 Fr Priidult
12.38 rongil,
12.45 hakkame liikuma, ikka 88,2 MHz Ricci e Poveri J
12.55 tunnelist
väljas, ilm endiselt täitsa pilves. Oi-oi kui palju autosid Hollandist, teevad
matka Hommandia hütte’sse
Aga üks Ferrari sõitsi rongile!!! Alanile
Eestist sõnum – seal sajab, eile sadas ka teab Meeri.
13.00 sõidame
mere ja sooja poole – Horvaatiasse
15.55 vaade
Bodensee järvele, päike, purjekad – ah kui ilus!!!
Volli ikka roolib, vahetasime raadiokanali peenikese häälega naisteklassikalt
mustade meeste protestile
16.04 Austria
piirist kergelt üle kui vastasime küsimusele, kas kõik Eestist: „jah” J
16.25 Austria
kiirtee pilet: Volli maksis 7.60 €
16.50 Lõunapaus
– juust, kuivik, pasteet jms
17.20 Edasi,
endiselt Volli roolib
17.53 Vollilt
ettepanek: kuna ilm on tatine, siis mitte liguineda
märjas telgis (said kkku pandud märjalt ju) vaid
sõita ööläbi. Ettepanek ühehäälselt vastu võetud!
Oleme endiselt Austrias, mägede vahel ja pilves.
18.13 Volli maksis 8.50 € kiirtee-tunneli maksu. Väga
mägine, pilves endiselt, tipud lumised, sehv igatahes
J
18.27 mh,
paistab tsipa päikest, oru otsas paistab väga tore absoluutselt kolmnurkne mägi,
nagu püramiid!
19.24 bensiinijaamasAustrias, juhivahetus, Alan
rooli. Sõime selles toredas jaamas – väga vinge toiduvalik, suu lihtsalt hakkas
vett jooksma, mitte miskit ei andnud parata. Näidud: spidokas
22.10 Arvi tasus tunnelimaksu 9.50 €
23.22
01.22 märkamatult
Itaalias juba, ööd on siin mustad! Bensuka toiduvalik
ajab taas suu vet jooksma aga hinnad ajavadnutma. Arvi istub rooli, spidokas:
02.18
Arvi
maksab kiirteemaksu 8 € sellelt maha
sõitmisel
02.34
Nägude
kontroll Sloveenia piiril, Arvi endiselt roolis
03.01 Sloveenia kiirteel, Arvi
maksab 2 €
03.34 Horvaatia piir, pole järjekorda. Pime ikka.
04.00 Umagi kämpingu värava taga, pole keskit
sisse laskmas, kõik bussis magama – kitsas aga väsimus niidab - ah jaa, Priit
haaras mati ja kadus öhhe! Spido
8. august, esmaspäev
08.21 stardime parema paiga otsingule, Vahemeri
nähtud – väidab Eva!
~21.00 kämpingus pärast päeva rannas ja inimsummas linnas kolamist. Väsitav
oli. Laotasime oma märjad ja haisvad asjad ülipeenes kämpsis
laiali. No mis sa kostad, siin ikka vinged lillede ja kividega ääristatud
platsikesed, isegi väike purskkaev vulisemas – täitsa uskumatu kuidas inimesed
siinkandis eelistavad puhata! Öösel kostis latiino-mustlasrütmi mere poolt. Aga
rand kivine, kuid kena. Vein, juust, sai ja lõbus seltskond ähistaeva
all.
12.26
srtart kämpingust,
spidomeetri näit
12.55 tankimine Horvaatias,
14.00 Horvaatia-Sloveenia piir, no problemo.
14.28 Sloveenia-Itaalia
piir. Esimene piirivalvur, kes tööd tõsiselt teeb, nimelt üks sloveenlane leidis Volli ja Eva passidest templi „Top of Europa” J. Tsipa närvikõdi ja targutamist kuid asi lahenes meile soodsalt – ei
jäänud Eva-Volli Sloveenia vangikongi. Itaalia piirivalvega samas no problemo.
15.38 Arvi sõidab. Ilusad madalad soojad Itaalia
mäed ja lai absoluutselt kuiv jõgi.
16.40 Juhivahetus
Autogrillis, Meeri rooli. Sõime Volli väga mahlase ja magusa arbuusi ära! 16.55
sõitma, spidol
18.45 juhi vahetus, Volli rooli, läheneme Viinile,
62006 näitab spidomeeter.
~22.00 maabusime Volli onu pool Viini lähistel, mmmmm sai laua ääres süüa ja väga maitsvaid veine proovida,
magus uni.
9 august, teisipäev
10.57 start Viini poole, Volli roolib
16.50 start pärast Viini ekskursiooni, mis algas
umbes 12.00 paiku, Volli roolis
19.45 tankimine
Tsehhis,
~20.—paiku laagrisse
Tsehhi-Poola piiri lähistel järve ääres, kena väike kohakene.
10 august, kolmapäev
08.40 stardime järve äärest, spidomeetri näit
11.48 Poola
piiril, Alan väga temperamentselt pidurdab, kõik aga
tahaks kangesti boxi joosta – no kohe üldse ei tundu
see pidur hea J!
12.15 juhi vahetus, Eva roolib, spidomeeter näitab
16.25 juhi vahetus, Arvi rooli ning spidomeeter
näitab
20.04 tankimine
Poolas,
23.55 Leedu-Poola piir, Arvi roolib, Sting laulab – kodu lõhna juba tunda
01.05 Leedus
tankimine:
02.47 Leedu
Statoil, Arvi väsinud, Meeri rooli, kilomeetreid 63626, vihma ladistab, rahvas
magab, Priit võitleb unega.
07.35 Eesti!
09.-- paiku Tartus, Meeri lõpuni.
11.17 Buss pestud ja Tangitud Tartu kesklinna
Statoilis. Spidomeeter
Edasi juba sõit Tallinna
poole tagasi.