Alpid 2005 logiraamat ja matkapäevik

 

Logiraamatusse sissekanded algavad Tartust alates. Enne seda tegime väikese otsa Tallinnast Järlepasse ning sealt Tammiku-Oru-Tallinna maantee kaudu Tartusse. Kuskil Paide kandis vahetasime Alaniga juhikoha.

 

Aga ametlik osa:

23 juuli, laupäev

09.30   start Tartust Riia ringilt Valga poole – Meeri rooli

10.37      Valga-Valka, piiril, saabume Lätti, Meeri roolis

10.50      Probleem rohelise kaardiga, Valka piirilt tagasi piirile, mõttepaus, telefonikõned kindlustusagendile

10.55      Probleem lahenes: ei mingit rohelist kaarti J

13.30      Riia ringil, juhi vahetus - Eva rooli

14.20      Vahetult enne Leedu piiri esimene tankimine: 58270 km spidoka näit, tankimine 39,6 liitrit

14.30      Läti-Leedu piir

16.45      Juhi vahetuse peatus Kaunase kõrval, Volli rooli

17.20      naftapeatus 58507 km, 19,8 liitrit

18.15   Leedu-Poola piir, no problemo

20.15   Lotus tankla, hamburgerid J - mmmm, nämma, mahlakas! Arvi rooli

22.00   kaardilugeja (Priit) on täis – aga sellegipoolest jätkub sõit optimistlikult

22.15   Eval valmis esimene sokk

23.50   Varssavist välja

00.20   ööbimine metsas, sõidetud tolleks hetkeks 1200 km

 

24 juuli, pühapäev

07.00   äratus ja hommikupuder (mis täpsemalt ei mäleta – kaera ehk?)

08.20   start, Eva roolib

12.00   boxipeatus, Meeri rooli, Priit magama ja Volli kapteniks

12.30   Wroclaw, Meeri ikka roolis – vau Poola linnasõidukogemus!

14.06   59320 km spidokal, Arvi rooli, „kiirteelt” saime napika pöördega maha – remunt-remunt-remunt ja ei mingit mahapööret, tuli siis enam-vähem ise genereerida

14.--     STACJARAIW „FRAL” (mis imeline segane nimi?) tankimine 57,32 liitrit, spidokal 59341 km, järgneb arvutustehe mille tulemus on: 834 km/57,32=6,8 l/km

15.22   liiguime edasi, vahepeal võtsime lõuna: snitslid friikate või keedukartulitega jms

15.50   saabusime Saksamaa-Poola piirile

16.10   üle piiri probleemivabalt, saksa kiirtee J

17.45   Volli rooli, spidokal 59542 km

20.45   ööbimise peatus väga kena koha peal metsatuka servas, künkal, vaatega külale. 59880 km näitab spidomeeter

 

25 juuli, esmaspäev

08.20   stardime, Volli roolis

11.00   Bodensee, Austria juba! Kui silti poleks olnud poleks arugi saanud

11.30   tankimine Bregentz’is – 60,99€; 61,05 liitrit hinnaga 0,999 €/l spidomeetril 60105km

12.50   sõitsime Sveitsi sisse, autojuhi vahetus Arvi rooli

15.50   juba paistavad lumised mäed ning domineerib virtsa odöör J, paduvihmast päikesesse

16.17   ostsime pileti rongile, 20 franki kogu komplekt Kandersteg’ist

16.30   liigume rongiga üles poole, kässar peal, I käik sees ning kohustuslikult raadiosagedus 88,2 MHz – täpselt nagu juhend ette näeb

16.44   tunnel lõppes, uuuh milline kergendus – kole, pime ja hirmus oli, haises kah

16.46   rongilt maas, ~1218 m Koppenstein. Lund tundub vähe olevat, kuru paistab, hallid pilved ümberringi. Arvil raske jalg – kaduma läinud rallimees.

17.13   Fafleralpeni parkla värava taga

17.30   parklas paigal 50 Fr 3 nädalat, muidu 5 Fr päev, telkimis hind 6 Fr per naase ja 10 Fr telgi eest. Viilime maksmisest sedakorda – pakkimine pimedani ja hommikul hästi varakult välja.

 

 

26 juuli, teisipäev

Eile pakkisime poole ööni asju. Pärast rongiga mäe läbimist hakkas tee mööda orgu vaikselt ülespoole keerutama. Siin seal oli näha halle pilvi ja enamasti paistis päike läbi, kuid mida lähemale parkimiskohale, seda hallimaks ja vesisemaks taevas kiskus. Hetkel kui parklasse kohale jõudsime, sadas juba pahinal paduvihma. Kui vihm viimaks järele andis, tegime väikese luureretke, sest telkimine ametlikus telkimistsoonis maksis 10 franki telgi eest + 6 fr nina peale lisaks, meile tundus hirmkallina – kõik ju suhteline. Kui oled kogu oma varanatukese matka alla paigutanud, siis igasugune lisakulutus tundub hirmutavana. Aga head telkimiskohta me ei leidnud, tegemist looduskaitse alaga, sestap otsustasime maksta. Hästi ilus siin orus, päris hea tunne hakkas tekkima, nagu ikka, kui mägedesse jõuad. Õhtul venis me pakkimine lausa pimedani, ma unustasin ju menüü maha, nii tuli kogu plaan mälu järgi uuesti genereerida ja taastada. See kulges loomulikult suure vaidlusega. Kui kõik jagatud saime, jäi veel väga-väga palju süüa üle. Nagu ikka: ei võta palju kaasa, kergemaid asju ja vähem-vähem, et ei peaks tassima. Mh, olen seda teksti varemgi kuulnud ja tavaliselt on see lõppenud näljaga, arvata võib, et menüü tegija jääb lõpuks ikkagi patuoinaks. Magamamineku ajaks oli pime, ning kõik asjapulgad läinud - nii panimegi telgid püsti jõe äärde platsile, tegime kärmelt õhtusöögi ja magama. Hommikul äratus kell kuus, pakkimine, söömine, sättimine ja teele, enne kui asjapulgad kohale jõudsid – nii hiilisime sedakorda maksmisest kõrvale.

Tulime Annenhütte juurde, või õigemini 200-300 m kõrgemale lambakarjamaa lapikesele. Kõik junnid toimetasime kõrvale, haisust lahti küll ei õnnestunud saada aga igati kobe telkimisplatsike, kenasti kivilahmakate vahel, oli meil olemas.

Ilm on päris ilus. Kui veel hommikul oli vahelduvalt pilves, niiske ja jahe, siis nüüd paistab päike, mida ka üles liikuvad pilved väga ei varja. Palav. Tegime lõunaks kiirmakaronid – üks priimus läks põlema, tihend lekib. Ja avastasime, et suhkur, sool, tee, kohv, moos, koorepulber, olid maha jäänud. No comments! Natuke puhkasime ning seejärel kaljuõppusele jalgu ja näppe kaljudega harjutama. Võtsime ette kohe seal samas asuva Jeginsnubeli tipukesekese – hellitavalt Jebenshnubeli. Priit ja Arvi, Eva ja Alan ning mina ja Volli paarikaupa. Turnisime ja avastasime mäge - ronid omaarust kenasti tipu poole, saad nuki tagant välja ja ohoooo, tee katkeb järsu langemisega, mh, sandarm hoopis. Tippu ei läinud, sest eile hollandlastelt kuuldud ilmateate järgi pidi äikest tulema ning kõrval mägedel kogunevad pilved tekitasid ettevaatlikkust sestap keerasime tagasi – kokku õppust kolme tunni jagu. Äikest ei tulnud aga ega väga-väga ei kurvastanudki, sest eks esimese päeva kohta olime kõvasti tööd teinud. Tagasi platsil olime 17.15.  Aga kripeldama jäi ikka. Kuna väga oluline moon oli maha jäänud, mängisime sujuvalt taktika ringi ning järgmise päeva lumeõppuse asemel läksime alla, et sedakorda kogu perioodi moon üles tuua. (Algul oli plaanis kolme-nelja päeva moon viia üles, siis teha õppused, alla tulla ja siis 4-5 päeva võrra kergema koormaga üles teise orgu liikuma hakata). Pulsivööst andmed:

Start parkimisplatsilt 7:46.07

Aeg kokku kuni telkimisplatsini 04:01.54 – selle sees ka puhkepausid ning pikem paus hüti juures oma 30-45 min, sellest 2 tundi hütini.

Pulss 126 keskmine, 161 max.

 

 

Kolmapäev, 27 juuli.

 

Hommikul magasime mõnuga, seejärel vaatasime suure vaidluse saatel kriitilise pilguga varustuse üle, et liigne raudvara tagasi viia. Alla läksime oru vasakpoolsel küljel (alt parklast üles vaadates vasak külg), üles tulime oru põhja mööda. Tee oli imeilus, ojad, vaated mägedele, lilled, helerohelised totsakad lehised, mustikad, mida kohalikud millegi pärast hinnata ei osanud, päike, mis tegelikult kohati isegi liiga kuumalt küpsetas. All parklas saime lõpuks ometi pesta – polnud Eestist saati isegi mitte ujuma saanud – hirmus!!! Aga küll oli pärast hea olla! Tuju oluliselt parem, pinged kadunud.  Saatsime postkaardid kodustele.

Jagasime toidu ära, võtsime kõik vajalikud riided jms kaasa ning lebotasime bussis, sest väljas oli lihtsalt nii hirmus palav, et ei kannatanud eriti liikuda. Tagasi vantsisime aeglasemas tempos – polnud kuhugi kiiret.

Õhtusöögiks kus-kus hiinapärase kastme ja kanakonserviga – päris maitsev.

 

Start 17:22.07

Aeg 03:30.25

SLS 119 k, 155 max.

 

 

28 juuli, neljapäev

 

Hommikul äratus kell 7. Püüdsin seekord paremat riisihelbeputru teha – aga ikka jäi liim, kole kõva kah. Priit naeris, et see minu „hirmufaktor”. Ütlesin, et järgmine kord tehku keegi teine, et ma ei saa lihtsalt hakkama aga teised arvasid, et ma ikka pean harjutama kuni hakkab tulema, vau! milline kannatlikkus nende poolt J

9:24 alustasime teed kuru poole. Liustik, võimsaim, mida olen näinud - hästi ilus jäämurd - lahtine liustik all pool, ning kinnine tõusul kurule. Päikeseline päev, aga liustikul õnneks palav ei hakanud. Palju inimesi tuli alla ja läks üles. Kopter tiirutas, ei saanudki aru, vist vedas lihtsalt turiste. Kohati käis päris närvidele kui ta lähedal kaljudel tuulutas ja kivipuru üles keerutas. Kurule jõudsime 14:20. Istusime, keetsime suppi, sõime. Poisid matsid pandami (toit+bensiin+köis) maha ning seejärel asusime tagasiteele. Vasakult kaljudelt sadas kive, nii suuri kui väikeseid – üks pani südame ärevalt põksuma kui minu ja Eva poole tormas, aga õnneks keeras enne külje maha ja jäi pidama. Alla jooksime nii palju kui võimalik, niisama tuterdada oli sel kellaajal ja tingimustes juba omajagu ohtlik. Kui ohtlikust tsoonist väljas, siis sai jälle tsipa rahulikumalt, kuid sellegi poolest tempokalt edasi liikuda. Enesetunne hea, pole probleeme aklimatiga.  Õhtusöögiks tatrapuder ja palju teed.

„Viisipidamine on nõrkadele” – tsitaat Vollilt J minu tagasihoidliku laulu ja viisipidamisoskusele kommentaariks, kui tagasiteel laagri poole süda rõkkas rõemust ja laulu kuidagi moodu vaka all hoida ei õnnestunud J.

 

29 juuli, reede

 

Tänane eesmärk oli viia laager edasi. Kell 6 äratus toimkonnale ja 6.30 sõime üpris isutult näljaviljahelbeputru – tjah, võib ju imekasulik ja tervislik olla, aga alla kohe kuidagi ei taha minna, moos ka ei aita, minu puhul isegi teeb hullemaks. 8.30 vinnasime seljakotid selga ning asusime teele Hollandia hütte poole. Ilm soe, tegelikult ka öö oli üllatavalt soe ning tuul puhub nüüd vastassuunast ja tugevamini. Mt Blanc’i polnud täna hommikul vine seest näha. Kõik viitas kangesti ilmamuutusele. Kui liustikul lumeni jõudsime, oli  taga org tumedalt pilves. Seekord tegime rohkem puhkepause aga kuna ekslemist ja raja otsimist polnud, siis oli ka tempo päris hea. Rahvast tuli ka piisavalt üles ja alla. Üleval kurul hakkas juba kergelt vihma tibutama. Puhkasime, näksisime taskusööki, kaevasime pandami välja. Alani kotikilest ning Eva matist meisterdati pandamile kelk ning seejärel korda mööda „kelku” vedides liikusime alla. Raskeks tegi liikumise nõlva kalle küljele – kelk lohises ikka päris pikalt mitte taga vaid küljel. Ilm keeras täitsa ära, rahet, vihma, tuult ja äikest tuli täiega. Panime nii kiiresti kui jaksasime Arvi välimise telgi püsti ning pugesime sinna varju kottidega. Tuul lükkas telki selga, riided märjad ja suhteliselt jahe aga kuus inimest telgis suudavad üsna kiiresti selle soojaks ajada. Servad katsime seest kuis võimalik lume ja kottidega. Tegime lõunat, kiirmakaronid, kissell, kuivikud. Vihmapilvede vööndi vahel tuli hetkeks – nii 15-30 minutiks päike nähtavale. Sellest piisas, et märjad joped ja muud asjad tahedamaks saaks ning korralikud kohad telkide püstipanemiseks kaevata. Lõppviimistlus tuli küll vihmaga teha aga see oli juba pisimure. Aga siis läks maru uuesti lahti. Telkima jäime Aletshorni kõrvale, hea vaatega plaanitavale rajale.

Andmed kellast:

Aeg käimisele: 07:00.16

SLS 119k, 154 m

Laager kuni liustik 51:58.0 + paus 19:59.7

Kurul 5:12:56 alates laagrist + puhkus 30:30.3

All laagris 01:08:58 kokku aeg 07:00:16

 

30. juuli, laupäev   Volli: „Shit that keeps on coming!”  nn puhkepäev J

 

Kuna oli plaanitud puhkepäev ja hommik oli udune ning tatine, siis väljaminekuga väga ei kiirustanud. Plaan oli liikuda Konkordia platsini ja seal kuskil endale sobiv telkimisplatsike leida. Vinnasime oma haigelt rasked kotid selga, kogu pandam oli nüüd laiali jagatud, ning hakkasime astuma. Liustik oli lahtine ja suht murrune, põnevust jagus küllaga. Eile viskasime isekeskis nalja, et puhkame end Mönchi alla, nali naljaks aga nii see paraku juhtuski. Nagu öeldud polnud ilm just suurem asi – korra enne Konkordia platsi kadus nähtavus sootuks – täiega siilid udus, mitu meetrit nägime – enam ei mäleta aga palju seda polnud. Hoidsime suunda mälu järgi, pigem rohkem vasemale alla. Me polnud ainsad siilid, olukorra tegi tsipa lõbusamaks see, et vastu tuli samuti inimesi, küll oluliselt enesekindlamalt astudes, giid ees. Konkordia platsil tegime väikese pausi, et hinge tõmmata, seal kivide vahel moreeni servas oli päris mõnus tuulevaikne. Kohati tibutas vihma aga niipea kui keep suure vaevaga selga aetud ja kott selle peale veditud jäi vihm järele ning kogu kraam oli oluliselt nutikam seljast maha ajada, et mitte liigselt higistada. Kui Konkordia platsilt üles liustikku mööda Mönchi ja Jungfrau poole astuma hakkasime, siis ei leidnudki mõistlikku platsi enne kui päris üleval, jäämurrust tsipa eemale jääval platsikesel, päris raja lähedal, kus oli ruumi nii, et lõhed silmnähtavalt ette/alla ei jäänud. Enne oli lahtine liustik, mis edasi läks üle „rabamatkaks” lume-vee löga, siis lumine tõus ja palju väga suuri lõhesid, kohati lahti nii et otsa ega äärt polnud näha, nõrgad lumesillad ja ülalt sadas uduvihma, all märg lumi – kõik vettis. Raske kott valmistas vastu vöösüsteemi puusal hõõrudes tõsist piina ja ega taibu tibi enne märganud siis kotti allpoolt aasu ümber puusa panna kui juba nii valus oli, et pisar silma tikkus. Süüa polnud ka saanud, sest pidime ju ainult natukene Konkordiast ülespoole tulema, aga nüüdseks oli see natuke juba kõvasti õhtusse jõudnud ja telkimiskohta sobivat ikka veel kusagilt ei paistnud. Järjekordselt istuma-puhkama vajudes oli seis juba sealmaal, et  hakkas väheke eufooriliseks kiskuma, midagi analoogset vist jooksja joobega. Igatahes mida kehvem enesetunne seda parem huumorimeel – nalja visati üksmeelselt olgugi, et kõik olid täitsa kurnatud. Nii modifitseeruski jutuke mehest, kes kunagi ühe toreda marsruudi mägedes ristis: gift that keeps on giving Volli poolt meie rajale ülekantuna shit that keeps on coming! 

Andmed kellast:

Startisime 13:01.24

Aeg kokku: 07:08.53

SLS 107 k, 137 max

Telkimisplats-Konkordia: 02:48.45

Puhkepaus: 31:12.2    (aeg selleks hetkeks 03:19:57)

Konkordia-telkimisplatsini: 03:48.56

 

31. juuli pühapäev – tõeline puhkepäev

 

Hommikul magasime mõnuga, sõime, kuivatasime asju, võtsime päikest. Ilm oli superilus! Soe, päikeseline. Enesekasimiseks sai lumega üle hõõruda, veidi karmim modifikatsioon oli lumes püherdamine. Uus sokipesuviis, mille Volli leiutas nägi välja järgmiselt: kõigepealt sokid jalas lumes ringi nn sahistada, jalad korralikult märjaks hõõruda, seejärel seebitada ja jälle sahistada ning nii korrata, lõpuks loputuseks põhjalikult sahistada – noh, nii nagu suuskaksid. Arvi väheke snoobim, tegi lumme augu, kattis selle kotikilega ning kalla sinna sulataud lumevee sisse ning pesi klassikalisel viisil sokid puhtaks.

Peale lõunat, kui kõik end punaseks olid peesitanud, viskasime asjad – mmmmmmm, kuivad asjad! – telkidesse ning tegime väikese tutvumisringkäigu üleval asuvas Topp of Europa Observatooriumis. Saime korralikus WC-s käia, veega pesta nägu ja käsi – eeeh, nagu ikka idaeuroopa turistid, metslased, murjamid. Üleval oli lai valik restorane ja hullu moodi turiste, enamasti jaapanlased jt aasialased. Palju ninni-nänni müügilette. Üleval platvormil sai kiikriga piiluda liustikule aga teisele poole Interlakeni  kanti, Eigerile ei näinud teps mitte – kõik kindlalt valge vati sees. Tegime uhke lõunasöögi: friikartulid, šnitsel, peen sidruniviil peal ja tsipa miskit rohelist ka – ahh kui maitsev. Kõrvale trimpasime õlut. šokolaadi koogist seekord loobusime – hirm kallis tundus, aga hullult ajas vesistama. Uurisime välja ka, mis kellast rong Eigeri alla sõidab: ! läheb alles 8.45 ja maksab 33 franki per naase. Homme on tipupäev – Jungfrau tavamarsruut. Ja ma pean taas olema tipupäeval toimkonnas ning seisma silmitsi koleda riisihelbepudrukeetmise väljakutsega, minu hirmufaktoriga.

 

1 august, esmaspäev

Esmaspäev on just paras päev, et minna üles mäkke. Hommikul kell 4.50 oli meie telkkonna äratus. Oi kui vastik, külm! Ajasime riided selga. Magasin kehvasti, põlv ja puus tegid valu. Ja Alan tegi kah imelikku häält – nagu oleks keegi ümber telgi käinud ja hingeldanud, päris hirmus oli! Justkui keski ära külmand alpinist veel viimast jõuraasu kokku võttes tuterdab lumes ja otsib sooja kohta. Tükk aega kuulatasin, et kuhu nüüd suundub. Eile õhtul tehti kakaod ja Alan tõi mulle tassiga telki, mina kobakäpp aga tilgutasin seda magamiskotile – aga nii oli terve öö mul täpselt nina all mõnus šokolaadi hõng. Nägin und ka šokolaadist aga paraku Alani poolt tekitatud õõvastav hääl äratas mind magusast unest, hakkas taas jahe ja puus valutama.

Väljas oli väga külm aga taevas selge ja tähti täis ning alla kukkus neid ka omajagu! Hirmufaktor tuli sedakorda liiga vedel, peaaegu supi moodi aga maitses oluliselt paremini kui eelmistel katsetustel – vist ikka mingisugunegi areng on toimunud.

Rajaks valisime vasakult kaljudelt üles lumeõlale  ning sealt üle bergsrundi harjale tõusva tee, ei hakanud kahtlast suht järsku lumekuluaari – seina tampima, lume pähesaamise oht oli liiga reaalne. Ja rahvast oli rajal palju! Olime kolmekaupa köies, Priit, Eva, Arvi ja Meeri, Volli, Alan. Suurt miskit tehnilist ei olnud, jääpuuri oli vaja tõusul üle bergsrundi, seal oli ka giidide keeratud jääpuur olemas, enda oma panime lisaks. Harjalt läks tee üles järsemalt lume nõlva mööda, ei hoidnud vasakule serva poole, kus olid ka julgestuspostid – kalju oli selleks liiga lumine kohati, lumenõlval astmetes tundus liikumine mugavamana. Tipus kaua ei tahtnud olla, oli küll päikeseline aga tuuline ja kogu see rahvas tahtis seal suht väikesel platsikesel ära käia. Väga julged „kuldnokad” tulid lausa käe pealt rosinaid sööma. Tipupilt ja alla tagasi. Lumi oli juba pude ning astmetesse astudes vajusid need läbi. Aga inimesi vooris ikka üles – tea kuis nad sealt küll sulaga alla saavad.

All laagris tegime kartuliputru juustuga – mmmm, kui hea. Arvamused edasise kohta lähevad lahku – Volli leidis et see pole enam tore – no fun, lumes tampimine ja sumpamine on igav, nüri. Kaljut roniks küll hea meelega. Alanil enam-vähem sama seis, tegelikult ta juba Eestis kahtles, kas üldse tulla, Eva kõhkleb. Minul hull power sees, läheks juba homme järgmisele tipule aga tahetakse puhkepäeva. Nii tore käik oli täna! Aga ilma keeras juba õhtul ära, kell 17.45 paiku olime täiega pilves. Priit tegeles jääprao researchiga – nagu ta seda kaevetööd nimetas J

Andmed kellast:

Start: 6:31:54

Aeg kokku: 6:57:54

Vaheajad:

Telkla-kalju all: 37:54.5

Kalju-lumi: 35:08.3 (sum aeg: 01:13:02)

Lumi-bergsrund: 01:03:31 (sum aeg 2:16:34)

Bergsrund-hari-kalju enne tippu: 01:09.31 (sum aeg 3:26:05)

Tippu: 10:45.2 (sum aeg 03:36:50)

Alla jõudsime 06:57:54.

 

 

4 august, neljapäev

 

Alates esmaspäeva pärastlõunast keeras ilma ära. Hakkas lund sadama – laia rasket lund. Kokku tuli teisipäeva ja kolmapäevaga oma 25-30 cm värsket peale võib-olla isegi rohkem. Eile õhtust hakkas aga tormama, jube külm põhjatuul ja vägisi tahab telki maast lahti kangutada. Teisipäeval käisime Sfinksis kolamas, mida sa ikka viletsa ilmaga märjana telgis konutad. Lund sadas, rahvast eriti ei liikunud, kui siis ehk vaid paar gruppi läks mööda, alla. Rada oli üleval lund täis. Kolasime niisama ringi, käisime jälle mugavustega WC-s, sõime sööklas, kuivasime ja lebotasime seal niisama. Üllatavalt palju rahvast üleval Observatooriumis vaatamata viletsale ilmale. Seal oli vaatamiseks üles riputatud oma tosinkond binoklit, üks sell vaatas binoklisse – udune, võttis siis teise binokli, et ehk näeb paremini, ikka udune, vangutas pead ja läks edasi. Taibu sell oli J Väljas polnud kaugemale näha kui akna alla kaljule, edasi oli paks pilv. Tegime väikese ekskursiooni Jäämaailmas, seda muidugi siis kui sooja nahavahele ja riided kuivaks olime saanud. Jääskulptuure oi kui palju ja üks ilusam kui teine! Oli ka Hall of Freedomväke nurk, kus oli tahvel maailmast tuntud rahu ja vabaduse eest seisnud inimeste nimedega – väga rõõmus üllatus oli sealt ka ühe eestlase nime leidmine – Jaan Tõnisson.

Alla telklasse jõudes olid riided märjast lumest taas vesised – mis siis ikka, kui juba märg siis märg ning ega küll küllale liiga tee, lihtsalt maha sadanud lumi oli niivõrd ahvatlev, et otsustasime teha oma köögile väikese müüri tuulevarjuks ette. Ja sellest tagasihoidlikus plaanist kasvas välja lõbus iglu meisterdamine – Eva, Volli, Alan ja mina panime püsti igati uhke lumemaja. Disainis ja peaarhitekti rollis oli Alan. Meie iglu oli järgnevatel päevadel tõsine turismiatraktsioon. Kui Observatooriumis alla telkideni jõudsime, siis oli Arvi telk maad ligi vajunud ning vaiad ära väändunud, kloppisime telgid lumest puhtaks, edasi tuligi aeg ajalt käia telki lumest puhastamas ja sajul ei paistnud lõppu tulevat. Ka öösel käis naaber telkkond korda mööda väljas telki kloppimas – tõsiselt mehine ettevõtmine, tuul lausa kõrvetas, jäine, tugev, terav. Meie telk pidas hästi vastu. Kolmapäeva vedelesime telkides, riided märjad ja ära ei kuiva, jahe. Väljas sajab ikka veel ja tuul on kasvanud tormiks, jäine põhjatuul on lausa nõelav. Väljas käik on tõsine katsumus, mida igal võimalikul juhul püüame vältida. Kaardimängud on saavutanud oma populaarsuse tipu, mida pikem mäng seda populaarsem. Teisipäeval Sfinksist saadud ilmateade enne neljapäeva lootust ei anna. Kurb, kõik kaljumarsruudid on nüüd lume all, et see ära sulaks on vaja paari ilusa ilmaga päeva. Neljapäeval ilm vahelduvalt pilvine, kohati päikeselised hetked on niipalju abiks olnud, et joped on kuivaks saanud. Tuul endiselt külm aga mitte enam nii kõva. Täna kuulsime möödujatelt ilmateadet, et homme on sama ilm mis täna ja siis keerab jälle vihmale. Täitsa lootusetu on oma kõiki plaane täide viia. Mönchil käik on veel reaalne homme, kuid siis ei jää muud üle kui alla. Grupp jagunes kaheks: Eva Volli ja Alan lähevad alla ära, mina Priit ja Arvi üritame Mönch’i tavarada pidi ära käia. Öö otsa tormas väljas, rebis telki mis hirmus, külm aga selge.

 

5 august, reede

 

Tipupäev. Hommikul kell 6.00 äratus. Taevas selge, külmja hirmus tuul! Hea et meil iglu on, lageda taeva all siin preagu süüa teha oleks tõeline piin. Tegin hirsiputru – mjahh, jälle mina aga sedakorda pääsesin hirmufaktorist. Nüüd meil süüa ülearugi ja võib vabalt valida. Osa söögist viivad Alan, Eva ja Volli alla, kahe päeva jagu ja tsipa varuks jääb meile üles. Koos ärkasime aga siis peale sööki läksime lahku, nemad alla meie üles. Priit pani kohe alguses hirmsa tempo peale. Telgis lebotamisest kängunud keha ei tahtnud kohe kuidagi vedama saada. No jah, eks ma ju nüüd olin kahe pika poisi sabas, ega see pole naljaasi. Pulsivöö panin peale, siis hea vaadata vaheaegu hiljem – aga praegu näitas see küll hirmutavaid numbreid, nii ma kahtlen kas tippu üldse vean välja. Viriseda aga ei taha. 37 minutiga jõudsime Sfinksi juurde, sinna varem oli teekond oma tunni jagu võtnud aega. Kui peale Jungfraud oli jube hea tunne ja jaksu küllaga, siis nüüd olin juba päris küpse. Jalad külmetasid, sest saapad olid jääs – need polnud peale teisipäeva enam ära kuivada jõudnud. Kassidega kaljul oli külmetavate jalgadega suhteliselt ebakindel liikuda aga aega mööda sai vere käima ja jalg kindlaks, ülal harjal tundsin end juba päris hästi. Karm põhjatuul nügis ikka suure jõuga, harjal liikumine oli seetõttu ka ohtlikum. Rada kitsas ja mõlemale poole järsk kukkumine. Kui ennist olin oma lühema kasvu tõttu jännis, siis nüüd oli see eeliseks – ma jäin suuresti harja varju ja nii mõjutas torm minu tasakaalu oluliselt vähem, Priit ja Arvi aga maadlesid täiega. Harjale üle ühe grupi ei mahtunudki, me õnneks sattusime täpselt nii, et enne meid tuli üks neiu harjalt maha, siis käisime meie ära ja meie järel läks sina taas üks üksiküritaja. Tipus ei saanud olla, väike plats kus tuiskas täiega – otsisime lipu kotist välja ja kuidagi moodi keha varjus andis selle ka välja laotada, aga mugavalt poseerida polnud võimalik. Asjad kotti tagasi ja kiirelt minekut. Pärast käisime ka Mönchi hütis vaatamas, seejärel Sfinksi restosse tipuskäiku õllega tähistama, võtsime ka juustuvaliku kolme peale kõrvale ning vargsi laua alt nokitsesime oma tipusööki. All telkide juures mugisime mida hing ihkas – kõrvale mängisime kaarte - tuhandet.

 

Laupäev, 6 august

Plaanitud äratuse ajal oli väljas hirmus burgaa – raputas telki ja tormas niisuguse hooga, et kartsin, et viib meid koos telgiga alla ning vihma ja lörtsi tuli samuti pangega. Priit korra küsis, et kas tõuseme, kuid ei mina aga Arvi ei reageerinud sellele. Oli jah pikk tee minna aga sellise ilmaga pole ka mõtet trügida – magasime üksmeelselt edasi. Kella kümne paiku jäi vihm üle, tuul vaibus pisut ning läks suisa päikeseliseks. Arvi keetis väga maitsva kaerapudru, pakkisime asjad, põletasime iglus bensiiniga prügi, et vähem oleks kotti toppida. Kinnisel liustikul liikusime köies kuid alla lahtisel  vantsisme kõik omaette tempos. Aletshorni liustikul kippus Priit liiga paremale-keskele minema, minu mäletamist mööda me aga tulime vasakult servast, seal oli vähem murdu ja praod hästi nähtavad, rada, nagu hiljem selgus tuli ka sealt poolt. Nii jäingi tsipa eemale teistest – ei näinud eriti põhjust sinna murdu trügida. Korra vajus lumesild mu all läbi – olin valvsuse kaotanud ning ei teinud hapral lumesillal ja jääl vahet. Viga. Piiksatasin – appi ja siis katsusin end ise aidata. Õnneks kassi kanna osa ulatus seinani. Lõhe all oli hirmuäratavalt suur ja sügav. Ettevaatlikult nihverdasin koti seljast, toetasin kepid vastasküljele ning upitasin end välja. Olin tige, aga korraks, et miks on vaja ronida jäämurdu, kui vasakult servast läheb rada. Edasi liikusime juba koos ja kui liustik taas kinniseks läks, panime köide. Ja kõik me kolm saime veel nii mõnegi korra jalgupidi praos käia. Pärast kuru ületamist jäi jalg prakku kohe kapitaalselt kinni, ise ei saanudki lahti, Arvi kaevas välja. „Pommitaja kalju” oli vahepeal sulaga tõhusta tööd teinud, nüüd käisid kivilahmakate jäljed üle raja juba, sel hetkel õnneks oli vaikus, aga igaks juhuks läbisime lõigu hästi tempokalt. Pilt oli hoopis teine kui tõusmise ajal, lund oli vihmade ja tuulega kõvasti vähemaks jäänud. Aga nüüd oli jälle pilve tõmmanud, taevas ees orus päris tume. Kaljudel juhtus järgmine õnnetus – Arvi libastus libedal kivil, jõudis vaid hõigata kukun ja veeres oma 5-6 m alla, maandus ninali kott pea peal. Õnneks oli kiiver peas ja järeldus oligi tal, et ta kunagi ei käi mägedes ilma kiivrita. Kõik lõppes õnnelikult. Viimane äpardus juhtus jääl, enne mahaminekut kaljule. See koht, kust varemalt olime üle tulnud oli ära sulanud ning sealt me maha ei saanud. Mul oli meeles, et grupid olid rohkem alt poolt peale tulnud ning siis üritasimegi sealt maha saada. Tahtsin üleval köiest lahti võtta, sest tundsin end kindlalt ja pikkade poistega köies jooksmine oli juba väga väsitav, ei tahtnud neid takistada. Priit aga arvas, et raskete kottidega oleks mõistlik köies püsida, õigesti arvas kah, sest laskumisel läks tal kass katki – nii tuli edasi puure keerates laskuda. Kassi käidavaks muuta ei õnnestunud. Aga rajalt mahamineku koht oli õigesti meeles olnud, oligi kaks võimalust – ilmselt siis sõltuvalt giidi harjumusest ja grupist ja ilmast valiti selleks üks või teine rajaots. Tolleks hetkeks oli ka vihma hakanud sadama aga enam polnud õnneks väga palju jäänud, või vähemasti üles mäge polnud enam suurt ronida ja koht tuttav ning parkla paistis, küll kaugelt aga siiski!

Alan, Volli ja Eva olid bussi jõeäärsele platsile kolinud, teevesi kees ja rõõmus vastuvõtt tegi olemise paremaks. Pesin külmas jões, sest nii vastik oli must olla. Dušš oli selleks ajaks juba kinni – hämaraks kiskus. Jõime teed, sõime juustu ja magama. Midagi enamat ei viitsinud  väljas vihmaga vaaritama hakata. Magasin bussis – oh kui hea!

Andmed kellast:

Startisime telkimisplatsilt 12:42.34 plaaniga 8 tunniga alla jõuda.

Aeg kokku: 08:59:25

SLS 130k, 167max

Vaheajad:

Telkla-Konkordia: 01:20:09

Konkordia-kuru: 03:14:13     (sum aeg 04:34:23)

Kuru-kalju: 40:44.3 (sum aeg 05:15:07)

Klaju-jääkeel-kalju: 01:45:30 (sum aeg 7:00:37)

Kalju-parkla: 01:58:47 (sum aeg 8:59:25)

 

 

Edasi juba teekond pärast kümblemist, pakkimist – Horvaati suunas ning koju – kõik logiraamatust.

 

 

 

 

5 august (Eva, Volli ja Alan)

06.00   äratus

08.00   start Jungfraufirni kodust Fafleralpeni poole

09.30   moreenil

15.00   Lötchenlüche kurul

20.00   Anenhütte vastas rohuharjal

~21.00 Fafleralpis

 

7 august (kõik koos jälle)

12.04   väljusime Fafleralpi väravatest,vihmane, külm. Volli roolib

12.30   ostsime pileti rongile ning võtsime koha pikas järjekorras sisse: pilet 25 Fr, sellest 15 Fr Meerilt ja 10 Fr Priidult

12.38   rongil, 12.45 hakkame liikuma, ikka 88,2 MHz Ricci e Poveri J

12.55   tunnelist väljas, ilm endiselt täitsa pilves. Oi-oi kui palju autosid Hollandist, teevad matka Hommandia hütte’sse Aga üks Ferrari sõitsi rongile!!! Alanile Eestist sõnum – seal sajab, eile sadas ka teab Meeri.

13.00   sõidame mere ja sooja poole – Horvaatiasse

15.55   vaade Bodensee järvele, päike, purjekad – ah kui ilus!!! Volli ikka roolib, vahetasime raadiokanali peenikese häälega naisteklassikalt mustade meeste protestile

16.04   Austria piirist kergelt üle kui vastasime küsimusele, kas kõik Eestist: „jah” J

16.25   Austria kiirtee pilet: Volli maksis 7.60 €

16.50   Lõunapaus – juust, kuivik, pasteet jms

17.20   Edasi, endiselt Volli roolib

17.53   Vollilt ettepanek: kuna ilm on tatine, siis mitte liguineda märjas telgis (said kkku pandud märjalt ju) vaid sõita ööläbi. Ettepanek ühehäälselt vastu võetud! Oleme endiselt Austrias, mägede vahel ja pilves.

18.13   Volli maksis 8.50 € kiirtee-tunneli maksu. Väga mägine, pilves endiselt, tipud lumised, sehv igatahes J

18.27   mh, paistab tsipa päikest, oru otsas paistab väga tore absoluutselt kolmnurkne mägi, nagu püramiid!

19.24   bensiinijaamasAustrias, juhivahetus, Alan rooli. Sõime selles toredas jaamas – väga vinge toiduvalik, suu lihtsalt hakkas vett jooksma, mitte miskit ei andnud parata. Näidud: spidokas 60940 km, tankimine 64 liitrit, 69,5 € liikuma kell 20.25

22.10   Arvi tasus tunnelimaksu 9.50 €

23.22   60 km enne Vilachit Eva rooli, näit spidokal 61214 km

01.22   märkamatult Itaalias juba, ööd on siin mustad! Bensuka toiduvalik ajab taas suu vet jooksma aga hinnad ajavadnutma. Arvi istub rooli, spidokas: 61350 km

 

02.18      Arvi maksab kiirteemaksu 8 € sellelt maha sõitmisel

02.34      Nägude kontroll Sloveenia piiril, Arvi endiselt roolis

03.01   Sloveenia kiirteel, Arvi maksab 2 €

03.34   Horvaatia piir, pole järjekorda. Pime ikka.

04.00   Umagi kämpingu värava taga, pole keskit sisse laskmas, kõik bussis magama – kitsas aga väsimus niidab - ah jaa, Priit haaras mati ja kadus öhhe! Spido 61545 km

 

8. august, esmaspäev

08.21   stardime parema paiga otsingule, Vahemeri nähtud – väidab Eva!

~21.00 kämpingus pärast päeva rannas ja inimsummas linnas kolamist. Väsitav oli. Laotasime oma märjad ja haisvad asjad ülipeenes kämpsis laiali. No mis sa kostad, siin ikka vinged lillede ja kividega ääristatud platsikesed, isegi väike purskkaev vulisemas – täitsa uskumatu kuidas inimesed siinkandis eelistavad puhata! Öösel kostis latiino-mustlasrütmi mere poolt. Aga rand kivine, kuid kena. Vein, juust, sai ja lõbus seltskond ähistaeva all.

12.26      srtart kämpingust, spidomeetri näit 61600 km. Arvi maksis kõigi eest, kui palju, peab ta ise täpsustama. Arvi roolis.

12.55 tankimine Horvaatias, 46,8 liitrit hinnaga 6,96 kuna/liiter, 325,73 kuna, spidokal 61616 km

14.00   Horvaatia-Sloveenia piir, no problemo.

14.28   Sloveenia-Itaalia piir. Esimene piirivalvur, kes tööd tõsiselt teeb, nimelt üks sloveenlane leidis Volli ja Eva passidest templi „Top of EuropaJ. Tsipa närvikõdi ja targutamist kuid asi lahenes meile soodsalt – ei jäänud Eva-Volli Sloveenia vangikongi. Itaalia piirivalvega samas no problemo.

15.38   Arvi sõidab. Ilusad madalad soojad Itaalia mäed ja lai absoluutselt kuiv jõgi.

16.40   Juhivahetus Autogrillis, Meeri rooli. Sõime Volli väga mahlase ja magusa arbuusi ära! 16.55 sõitma, spidol 61844 km. Volli maksab kiirtee eest 8 €. Konkurents rajal Makra auto ja hispaanlaste Renault Traffc’iga J

18.45   juhi vahetus, Volli rooli, läheneme Viinile, 62006 näitab spidomeeter.

~22.00 maabusime Volli onu pool Viini lähistel, mmmmm sai laua ääres süüa ja väga maitsvaid veine proovida, magus uni.

 

9 august, teisipäev

10.57   start Viini poole, Volli roolib

16.50   start pärast Viini ekskursiooni, mis algas umbes 12.00 paiku, Volli roolis

19.45   tankimine Tsehhis, 66,32 liitrit, 1983,0 krooni, 29,9 kr/l, spidol 62415 km, ikka veel Volli roolib

~20.—paiku laagrisse Tsehhi-Poola piiri lähistel järve ääres, kena väike kohakene.

 

10 august, kolmapäev

08.40   stardime järve äärest, spidomeetri näit 62 430 km ja Alan rooli.

11.48   Poola piiril, Alan väga temperamentselt pidurdab, kõik aga tahaks kangesti boxi joosta – no kohe üldse ei tundu see pidur hea J!

12.15   juhi vahetus, Eva roolib, spidomeeter näitab 62671 km.

16.25   juhi vahetus, Arvi rooli ning spidomeeter näitab 63012 km

20.04   tankimine Poolas, 9,8 liitrit hinnaga 3,59 Zl/l, maksime 35,18 Zl, spidomeetril kilomeetreid 63258.

23.55   Leedu-Poola piir, Arvi roolib, Sting laulab – kodu lõhna juba tunda

01.05   Leedus tankimine: 30,24 liitrit, 89,51 Litti, 2,960 Lit/l ja kilomeetreid 63497, Arvi ikka veel vapralt roolis.

02.47   Leedu Statoil, Arvi väsinud, Meeri rooli, kilomeetreid 63626, vihma ladistab, rahvas magab, Priit võitleb unega.

07.35   Eesti! 63932 km näitab spidomeeter, Meeri ikka roolis.

09.--     paiku Tartus, Meeri lõpuni.

11.17   Buss pestud ja Tangitud Tartu kesklinna Statoilis. Spidomeeter 64027 km, tangitud 72,80 liitrit, 964,6 EEK hinnaga 13,25 EEK/l

 

Edasi juba sõit Tallinna poole tagasi.