Suusamatk Peipsi järvel 2002. aasta jaanuaris

Ajavahemikus 26. - 29. jaanuarini 2002. aastal sooritasid neli alpiklubiga "Firn" seotud meest suusamatka Peipsi järve jääl. Alljärgnevalt kirjeldan seda huvitavat ja küllaltki karmi ettevõtmist.

Peipsi järv on väga suur - pindalalt on ta neljas või viies järv Euroopas. Tema suurim laius läänest itta on rohkem kui 40 kilomeetrit ning pikkus põhjast lõunasse üle 100 kilomeetri. 1980-ndate aastate keskpaigas sõitsin kahel korral üle Peipsi. Esimene kord sõitsime Vasknarva lähistelt Mustveeni, teine kord Vasknarvast Kallastele. Mõlemal korral läbisime kahe päevaga umbes 50 kilomeetrit. Mäletan, et erilisi probleeme noil retkedel ei olnud, ehkki teine matkapäev venis mõlemal korral väga pikaks.

Nüüd aga otsustasime sõita piki Peipsi järve põhjast lõunasse - alustada kusagilt Kauksi kandist ja lõpetada Mehikoormas. Nelja päevaga oli plaanis läbida suuskadel umbes 90 kilomeetrit. Ning loomulikult oleks tulnud veeta kolm ööd jää peal telgis.

Kuna matk tõotas tulla küllaltki karm, siis me seda eriti laialt ei reklaaminud ning kutsusime kaasa ainult valitud mehi. Paraku (võib-olla õnneks?) oli huvi asja vastu leige ning lõpuks saime kokku 4 meest, kes soovisid selles ürituses osaleda. Need olid: Toivo Laan (piirivalvur Valgast), Tanel Häidkind (metsamees Tartumaalt), Viktor Palm (Viki) ja Jüri Vilismäe (kelle muljetusi te praegu loete). Seejuures oli Vikil ja Tanelil aega vähe ning nemad said matkata vaid 3 päeva. Muide, Viki osales ka minu eelmistel Peipsi-matkadel. Tanel aga käib hobi korras üsna sageli Peipsil kala püüdmas ning on seetõttu hästi kursis järvel valitsevate oludega.

Nõukogude ajal ei olnud Peipsi järvel liikumisel mingeid piiranguid. Kuid teatavasti praegu kulgeb Peipsi järve keskel Eesti-Vene riigipiir ning see seab järvele minekuks teatavaid piiranguid. Soovitav (võib-olla isegi kohustuslik) on end registreerida mõnes järveäärses piirivalvekordonis (näiteks Alajõel või Piirissaarel). Matka igal õhtul pidime teatama Alajõe kordonisse oma ööbimispaiga ligikaudse asukoha (igast kohast järvel saab helistada mobiiltelefoniga). Piirivalvurid suhtusid meie üritusse mõistvalt ning Piirissaarel lubati meile isegi öömaja,

Sel aastal saabus talv varakult ning juba enne aastavahetust oli Peipsi järv täielikult jääs. Seetõttu tõotasid jääolud järvel tulla head. Kuid paar nädalat enne meie planeeritavat matka algas suur sula, mis viis Eestimaalt praktiliselt kogu lume. Mis toimub järvel? See jäi meie jaoks küllaltki selgusetuks. Kusagilt kuulsime, et kogu lumi olevat järvelt sulanud ning jääd katab vesi. Kas tõesti tuleb minna kummikutega!? Või kuidas püstitada telki vee sisse? Kas üldse ongi mõtet minna? Teadjamad inimesed aga kinnitasid, et jää on siiski väga paks ning sula ei tee talle midagi. Ning ilmateade lubas, vähemalt matka esimesteks päevadeks, järsku külmenemist. Seetõttu otsustasime ikkagi minna.

Võtsime kaasa ühe neljakohalise telgi ("Halti-4"). Telgi kinnitamiseks jääle kasutasime jääpuure. Kuid osutus, et telgi kinnitamiseks võib edukalt kasutada ka tavalisi naelu - lööd 10-sentimeetrilise naela jäässe ning see peab väga hästi. Kaasas olid bensiinipriimus "Šmell" ja gaasipriimus. Matkalt saadud kogemusest jäi mulje, et "Šmell" on võimsam kui gaasipriimus. Lisaks võttis Toivo kaasa oma uhiuue kaasaegse bensiinipriimuse (hoopis kergem kui "Šmell"), et teda katsetada. Paraku jättis ta instruktsiooni maha ning me ei suutnudki seda priimust tööle panna.

Kiindunud kalamehena võttis Tanel kaasa õnge ja jääpuuri (mitte alpinismis kasutatav!), et võimaluse korral jäässe auk puurida ning kalaõnne proovida. Ette rutates peab aga ütlema, et vaatamata kümnetele puuritud aukudele ja küllaltki intensiivsele õngitsemisele ei saanud Tanel kiisapojakestki. Kuid jääpuur on järvel väga kasulik asi - nüüd ei teki mingit probleemi vee saamisel. Puur kaalub küll omajagu - 3-4 kilo, kuid Tanel vedas teda "Salvo" kelgul ning kaaluga probleeme ei olnud.

Orienteerumiseks oli igal mehel kompass ning uudse asjandusena matkamises oli meil GPS. Paraku oli see riistapuu meile uus ja tundmatu, mistõttu oskasime põhiliselt kasutada vaid GPS-i lihtsaimat funktsiooni - asukoha koordinaatide määramist. Kuid nagu hiljem osutus, oli ka ainult koordinaatide teadasaamisel otsustav osa meie ürituse õnnestumises (vist oleks õigem öelda: õnnelikult lõppemises).

Mingil määral olin valmistunud isegi vettekukkumiseks ning seetõttu võtsin kaasa küllaltki palju lisariideid ja isegi tagavarasaapad. Kõik see muutis minu seljakoti küllaltki raskeks. Tanelil oli kaasas ka "Salvo" kelk, mille peale ta algul pani oma seljakoti. Kuna tihti kippus kelk ümber minema, siis hiljem võttis Tanel koti selga ja jättis kelgule vaid jääpuuri.

Niipalju sissejuhatuseks. Nüüd matkast enesest.

Laupäev, 26. jaanuar

Nii nagu ilmateade lubas, läkski reede õhtul külmaks ning hakkas lund sadama ja tuiskama. Ööseks ja järgmiseks päevaks aga anti tormihoiatus ning merelahtedele ja Peipsile minna ei soovitatud. Tore lugu… Kuid nüüd oli selge, et meie matk toimub.

Laupäeva hommikul oli ilm mõõdukalt külm. Öösel oli maha sadanud paras kogus lund. Võis loota, et järve jääd katnud vesi on külmunud ning ehk on jääle kinnistunud veidi lund. See tõotas meeldivat matka. Sobiv buss Kauksisse väljus kell 7.45, pilet maksis 35 krooni.

Kell 9.30 astusime Kauksis bussist maha. Ilm oli enam-vähem pilves, puhus vinge põhjatuul. Maa oli värskelt sadanud lumest valge. Võtsime pambud selga ning läksime otseteed järve äärde Kauksi kämpingu majakeste juurde (umbes 1 kilomeeter astumist). Siin tegime pikema peatuse. Jagasime varustust, pakkisime kotid ja panime suusad alla. Tanelil olid tavalised plastikust rajasuusad, minul raudkantidega "Beskid" (puust vene matkasuusad), Toivol plastikust lääne matkasuusad ning Vikil ilma kantideta puust matkasuusad. Ajas ette rutates peab ütlema, et kolm esimesena nimetatud meest said oma suuskadega päris hästi jääd pidi liikuda, kuid Vikil oli oma kulunud puusuuskadega libedal jääl küllaltki suuri probleeme.

Toivo katsetas GPS-i ja määras meie asukoha koordinaadid, mis hästi klappisid nendega, mille olin saanud kaardi abil (muide, kodus määrasin meie marsruudi mitme punkti ning ka järve kaldal paiknevate asulate koordinaadid - see osutus hiljem väga kasulikuks). Samuti helistas Toivo Alajõe kordonisse ja teatas, et 4 meest lähevad neljaks päevaks järvele. Kordonist kästi meid igal õhtul helistada ja teatada, kui kaugele oleme jõudnud ning kuidas asi edeneb.

Kell 10.30 olid kõik ettevalmistused tehtud. Võtsime kotid selga ning laskusime järvele. Võtsime suuna järve keskele, kus asub Eesti-Vene piiri pöördekoht. Selleks tuleb liikuda lõuna-kagu suunas - "asimuut 160 kraadi", mida näitas ka GPS. Eelneval nädalal oli olnud kõva sula, kuid just enne meie ärasõitu läks külmaks (nagu juba varem mainisin) ja see oli meie jaoks suur õnn. Sest nüüd kattis järve peaaegu peegelsile jää, sekka üksikuid kõva lume latakaid. Kalda ääres oli lund rohkem, kuid mida kaugemale liikusime, seda harvemaks jäid lumelaigud.

Üsna kalda ääres oli lume all salakaval pragu, umbes 40 cm lai. Õnneks märkas Tanel seda ning prao ületamisel probleeme ei tekkinud. Siiski sundis see, vähemalt esialgu, ettevaatlikkusele. Kuid peab ütlema, et rohkem me lahtist vett ei kohanud ning peagi muutusime pragude ja lahvanduste suhtes kaunis ükskõikseks. Üsna tihti nägime väiksemaid jääkurrutusi, kuid üldiselt oli jää kaunis tasane. Kuid jää praksus ja paukus kogu aeg.

Puhus päris kõva tuul, kuid õnneks puhus ta sobiva nurga alt selja tagant ning seetõttu oli suuskadel üpris hea sõita - aeg-ajalt toetasid kepid tasakaalu hoidmiseks jääle ning tuul aina lükkas sind mööda libedat jääd edasi. Kuid seda vaid juhul, kui suuskade kandid olid teravad ja pidasid. Kui aga kandid ei pidanud (nagu näiteks Vikil), siis puhus tuul sind lihtsalt õigest suunast kõrvale ja suuna hoidmiseks tuli kurja vaeva näha. Seetõttu liikus Viki aeglasemalt kui ülejäänud mehed. Ning libedal jääl liikumiseks peavad suusakeppide otsad hästi teravad olema! Paraku olid vaid Taneli kepid piisavalt teravad. Kui aga juhtusid pikali lendama, siis oli raske koti all püstisaamisega suuri raskusi.

Nii me liuglesime tuule toel edasi. Ning endi arvates oli meie tempo päris suur. Kallas kaugenes kiiresti. Kui nii edasi läheb, siis sõidame kahe päevaga Peipsi täies pikkuses läbi! Pooleteise tunni pärast sõitis meie juurde kalurite mootorsaan. Küsisime meestelt, kui kaugele on jäänud Kauksi rand, ning meeste GPS näitas, et ainult 5 kilomeetrit. Ning piiri pöördekohani olevat veel ligi 20 kilomeetrit. See aga tähendas, et meie liikumiskiirus oli arvatust hoopis väiksem ning võib-olla me ei jõuagi õhtuks kavandatud sihtkohta - piiri pöördepunkti. Liikusime edasi. Vahepeal oli taevas üsna selgeks läinud ja päike paistis. See kergendas oluliselt õige suuna hoidmist. Seega võis öelda, et ilm on üle ootuste soodne. Kuid tuul oli väga vinge ja külm, nii et pikalt seista ei saanud - kohe hakkas jahe. Kogu aeg kihutasid mööda jääd "tuisupoisid" ning neid vaadates oli selge, et tuul puhub raugematu jõuga täpselt ühest suunast. Seejuures ei nõrgenenud tuul hetkekski. Kui kinda käest võtsid, ähvardas käsi kohe külmuda. Minu jaoks oli peaaegu kogu meie matk üks paras külmetamine, ehkki õhutemperatuurid ei olnud sugugi madalad (täna näiteks -5 kraadi ringis). Mul on tunne, et isegi Siberis ei tundunud -20… -30-kraadine ilm nii külm kui siin Eestis Peipsi peal - niivõrd suur on tugeva tuule mõju.

Kella ühe paiku tegime lõuna. Ning mitte kellelgi polnud tahtmist hakata külma tuule käes priimusega jändama ning teed keetma. Ja ega aegagi polnud, sest jaanuarikuu päev on väga lühike. Samal ajal pean mainima, et ilmselt polnudki meestel suurt janu, sest vähemalt mina ei olnud veel kordagi higistanud. Vahepeal sai Toivo nii palju targemaks, et oskas GPS-i abil määrata meie kaugust piiri pöördepunktini. Jälle leidis kinnitust tõsiasi, et meie liikumiskiirus on üllatavalt aeglane (umbes 4 kilomeetrit tunnis).

Poole tunni pärast oli lõuna söödud ning liikusime edasi. Ilm muutus järjest ilusamaks, kuid tuul puhus raugematu jõuga. Kaugel selja taga paistis õhuke metsaviirg, kuid külgedel ning loomulikult ka ees maad enam ei paistnud. Kõikjal meie ümber paistis vaid hallikas jää kuni silmapiirini välja. Kui algul oli jääl palju lumelaikusid, siis nüüd kohtasime neid harva. Oma kehvade suuskadega liikus Viki aeglaselt ning järjest rohkem tuli teda järele oodata.

Ning nüüd otsustas Tanel hakata sisustama ooteaegu kalapüügiga! Selleks sõitis ta ülejäänud seltskonnast paarsada meetrit ette (muuseas, Tanel on kõva suusataja!), puuris jäässe augu (selleks kulus vaid minut!) ning hakkas rahulikult sikutiga kala püüdma. Muide, nüüd veendusime, et jää on umbes 40 cm paksune ning see rahustas kõiki. Kui seltskond oli parasjagu maad edasi liikunud, pani Tanel asjad kokku ning sõitis meile järele. Nii talitas Tanel korduvalt, kuid paraku ei saanud ta mitte ühtegi kalakest.

Kell pool viis loojus päike ning peagi jäime ühele lumelaigule laagrisse. Piiri pöördepunktini jäi siit veel 5 kilomeetrit. Seega liikusime täna kuue tunniga 20 kilomeetrit - veidi vähem kui lootsime, sest plaanis oli jõuda riigipiirini. Kuid kokkuvõttes võis tänase päevaga siiski rahule jääda.

Õhtuks rauges tuul ning telgi püstitamine läks libedalt. Telgi kinnitasime jääpuuride ja tavaliste naelte abil. Õhtusöögi tegime minu bensiinipriimusel "Šmell" ning selleks ei kulunud palju aega, sest saime kasutada järvevett. Toivo ei osanud oma uhiuut bensiinipriimust tööle panna. Viki aga avastas, et tema gaasipriimuse balloon on tühi. Pealegi oli see balloon priimuse sisse kinni kiilunud ning enne kui Viki asja korda tegi, oli söök juba valmis. Tõepoolest, enne matka tuleb oma asjad ikka üle kontrollida, et matka ajal ootamatult ebameeldivusi ei tekiks!

Õhtu laagripaigas oli omapärane ja ilus. Ilm oli mõõdukalt külm, selge ja praktiliselt tuuletu. Täiskuu säras kõrgel taevas. Asusime päris järve keskel ning lähima kaldani oli rohkem kui 20 kilomeetrit. Silmapiiri moodustas vaevalt aimatav joon järve pinna ja taeva vahel. Siiski paistsid mitmelt poolt kauged tuled, isegi idast Venemaa poolt.

Kella 9 paiku kobisime telki. Imelikul kombel jäi meie suur telk Taneli jaoks lühikeseks ning seetõttu magasime lahtise vaheuksega ning kõige soojem mul ei olnud. Möödunud päeva kohta võis öelda, et füüsiliselt oli ta suhteliselt kerge.

Pühapäev, 27. jaanuar

Hommikul ärkasime küllaltki hilja - kell 8. Ehkki öösel olin maganud päris hästi, valutas praegu mu pea - võib-olla sain eile siiski külma? Ning peavalu kestis mul peaaegu lõunani. Hommikul oli ilm parajalt külm - miinus 12 kraadi. Taevas oli osaliselt pilves, puhus vinge idakaarte tuul. Hommikused toimetused võtsid väga palju aega ning liikuma saime alles kella 11 paiku.

Jätkasime liikumist eilsel kursil - asimuudiga 160 kraadi. Meie lähim eesmärk oli jõuda piiri pöördepunkt, kuhu GPS-i järgi pidi olema 5 kilomeetrit. Esialgu oli nähtavus isegi normaalne ning kaugel eemal paistsid ilmselt kalurite mootorsaanid. Tuul puhus paraja jõuga praktiliselt külje pealt, kuid aitas liikumisele siiski kaasa - tuli ainult suuski kantida ning keppidega kergelt hoogu anda.

Pikapeale läks ilm kehvemaks. Tuul tugevnes märgatavalt ja puhus otse külje pealt. Hakkas sadama lund ja tuiskama. Peagi halvenes nähtavus ning varsti olime nagu kotis. Ümberringi paistis vaid tumehall jää ning selle peal harvad valged lumelaigud. Lakkamatult tormasid mööda jääd "tuisupoisid". Silmapiiri ei olnud võimalik eristada. Nüüd sai liikuda ainult kompassi järgi. Ootamatult avastasime, et oleme õigest kursist kaldunud kõvasti vasakule (ida poole) ning seetõttu jõudsime piiri äärde pöördepunktist ligikaudu üks kilomeeter eemal. Selleks ajaks olime liikunud juba rohkem kui poolteist tundi.

Eesti-Vene riigipiir Peipsi järvel on postidega hästi tähistatud (postide vahemaa on tavaliselt 100-200 meetrit, mõnes kohas aga tublisti suurem). Postide küljes on plakatid kurja kirjaga: "Seis! Riigipiir!" Piiri me eriti rikkuma ei hakanud, sest meie seas oli elukutseline piirivalvur Toivo ning tema oli kategooriliselt igasuguse piiririkkumise vastu. Ja nagu hiljem selgus, oli tal õigus, sest piirivalvurid suudavad radari abil fikseerida piiririkkumise isegi mitmekümne kilomeetri kauguselt. Ning piiririkkujat ootab kopsakas trahv.

Piirile jõudmise järel keerasime paremale ning taganttuule toel sõitsime piki piiri edasi. Nüüd tuli juba hoolt kanda, et su kiirus liiga suureks ei kasvaks. Kümne minuti pärast olime piiri pöördepunktis. Siin tegime kiire lõuna. Puhus metsik tuul ning hakkas väga külm, eriti kätel. Pärast tuli tükk aega kiiret sõitu teha, enne kui kehal jälle soe hakkas. Üldiselt võibki öelda, et liikumise ajal oli seisund küllaltki meeldiv - külma ei tundnud ja higistama ei hakanud. Kuid peatuste ajal hakkas külm.

Peale lõunat hakkasime sõitma piki piiri allapoole (s.o. lõunasse). Suunda hoidsime piiripostide järgi, mis peaksid asuma ligi 50 kilomeetri pikkuses nöörsirges rivis. Seetõttu ei olnud suuna hoidmisega probleeme - tuli ainult jälgida, et tuisus poste silmist ei kaotaks. Jätkuvalt puhus väga külm ja kõva külgtuul. Teatavasti olid Vikil kantideta puusuusad ning tuul puhus teda pidevalt õigest suunast kõrvale. Mees kukkus tihti. Ja katsu sa ennast libedal jääl koti raskuse all püsti ajada! Kõige selle tõttu tuli Vikit pidevalt järele oodata, sest halva nähtavuse juures ei tohtinud üksteist silmist kaotada. Ooteaegu sisustas Tanel kalapüügiga, kuid ka täna ei olnud tal mingit õnne. Meie keskmine liikumiskiirus ilmselt ei ületanud kolme kilomeetrit tunnis.

Kell 5 oli juba küllaltki hämar ja tuli laagrisse jääda. Siinkandis oli jääl lund rohkem kui eelmises laagripaigas. Kottide lahtipakkimisel tuli olla ettevaatlik, sest kõva tuul ähvardas silmapilkselt puhuda kõik kergemad asjad kümnete kilomeetrite taha. Telgi püstitamisel olid kõik mehed aktsioonis ning töö sujus viperusteta. Kinnitasime kõik nöörid, kuid ometi surus tuul telgikaared veidi kõveraks. Priimused panime tööle telgi eeskojas.

Kui telgi püsti saime, hakkas ilm paranema. Taevas tõmbus selgeks, kuu tuli välja, lumesadu lõppes ja tuul nõrgenes. Paari tunni pärast oli ilm ideaalne - selge, tuulevaikne ja külm. Ümbritsev vaatepilt oli lausa lummav. Täpselt lääne suunast paistsid Kallaste tuled. Tundus, et linn asub päris lähedal, kuid tegelikult oli sinna rohkem kui 15 kilomeetrit ja see oli meile lähim kallas.

Vahepeal said GPS-i patareid tühjaks. Kui uued patareid sisse panime, "unustas" GPS midagi ära ja enam ei näidanud õiget kaugust piiri pöördepunktini. Koordinaate ta siiski näitas. Koordinaatide vahe järgi saab aga ise arvutada kaugust: laiuskraadi kaareminut on veidi lühem kui 2 kilomeetrit ning pikkuskraadi kaareminut Eesti laiusel on ühe kilomeetri pikkune. Seda arvestades jõudsime järeldusele, et tänase päeva jooksul liikusime lõuna suunas vaid 15 kilomeetrit - üle ootuste vähe. Siit Piirissaareni on järelikult 40 kilomeetrit.

Kuna Viki ja Tanel pidid järgmise päeva õhtuks olema kodus, siis otsustasid nad, et ei sõida enam kaugemale lõuna suunas, vaid homme hommikul võtavad kohe suuna läände Kallaste peale (nagu juba mainisin, on sinna umbes 15 kilomeetrit). Meie Toivoga aga jätkame liikumist piki piiri lõunasse kuni Piirissaareni. Homme õhtuks peame seal kohal olema ning loodame, et saame piirivalvurite juures öömaja. Neljandal päeval aga sõidame Piirissaarelt kaldale Mehikoormasse või Laaksaarde.

Enne kella üheksat olid kõik toimetused tehtud ja rikkalik õhtueine söödud. Nüüd võis magama heita. Ehkki väljas oli kaunis külm, oli telgis üpris mõnus. Nagu tavaliselt, kohmitsesin kaua, enne kui lõpuks magamiskotti sain. Millegipärast magasin sel ööl väga halvasti. Kokkuvõttes oli ka tänane päev füüsiliselt kerge, kuid pidev külma tuule käes viibimine oli küllaltki suur katsumus.

Esmaspäev, 28. jaanuar

Järgmisel hommikul ärkasime vara - juba kell 6 ajas Toivo meid üles. Ilm oli väga ilus, kuid kaunis külm (-18 kraadi). Hommikused toimetused kestsid kokku ligi kolm tundi ja kell 9 olime valmis teele asuma. Nagu õhtul otsustatud, võtsid Viki ja Tanel suuna läände Kallaste peale. Ja nagu hiljem selgus, jõudsid nad 5 tunniga (seega kell 2) ilusasti Kallastele. Mina ja Toivo aga jätkasime teed lõunasse Piirissaare suunas. Sinna oli ligi 40 kilomeetrit ja ees ootas pikk päev, sest tahtsime õhtuks kindlasti saarele jõuda - piirivalvurid olid lubanud seal meile öömaja pakkuda. Eelseisev teekond aga tõotas tõepoolest tulla raske ja pikk, eriti kui arvestada seda, et kahe eelmise päevaga läbisime kokku vaid 35-37 kilomeetrit.

Ilm oli väga ilus, puhus nõrk edelatuul, mis paraku ei soosinud meie liikumist (kuid ega ta esialgu ka ei takistanud). Taevas ei paistnud ühtegi pilve ja nähtavus oli ideaalne. Päikese käes oli päris soe, kuid tuule tõttu ei saanud kindaid siiski kauaks käest võtta - kohe hakkasid sõrmed külmetama. Lund oli jääl palju rohkem kui eile ning tuul oli puhunud lume kõvaks ja vorminud seda väga omapäraselt ja kaunilt. Tõesti, niisuguse ilmaga on Peipsil lausa lust olla!

Liikusime edasi üsna jõudsalt (keskmiselt 4 kilomeetrit tunnis). Iga 50 minuti järel tegime 10-minutilise peatuse. Niisugust liikumisskeemi mina siiski ei talunud, sest kott tundus olevat küllaltki raske. Seepärast tegin vahepeal veel ühe hästi lühikese peatuse. Aeg-ajalt määras Toivo meie asukoha koordinaate ja nii saime teada, millise küla joonel me parajasti asume (tõsi, kallas ja küla ise asusid meist peaaegu 20 km kaugusel) ning kui palju maad on veel vaja läbida.

Kell üks tegime lõuna kusagil Nina ja Kolkja joone vahel. Selleks ajaks olime läbinud 15 kilomeetrit. Järelikult asusime Piirissaarest veel 25 kilomeetri kaugusel ning arvestades meie senist tempot oleksime võinud kohale jõuda alles kella 8 paiku õhtul. See aga meid ei heidutanud, sest ilm oli jätkuvalt ilus ning meie enesetunne hea. Pealegi oli täiskuu aeg ning väga pimedaks ei lähegi, nii et saab ka pärast päikese loojumist liikuda. Ning sooja kordoni nimel tasub pingutada!

Poole tunni pärast liikusime edasi. Orienteerumisega probleeme ei olnud - kogu aeg liikusime piiripostide järgi, mis olid paigutatud iga paari-kolmesaja meetri tagant. Kauguses (15-20 kilomeetrit) võis mõlemal pool külgedel aimata kallast, kuid ees- ja tagapool maad ei paistnud. Vahepeal oli taevasse ilmunud pilvi ja tuul tugevnes, kuid üldiselt oli ilm üle ootuste hea.

Jääl nägime päris palju inimesi - ilmselt kalurid, kes jää alt võrkudega kala püüavad. Tihti olid nad piirile väga lähedal. Kalurid kasutavad jää peal liikumiseks mootorsaane, monstrum-autosid (hiljem sain teada, et neid kutsutakse kummijukudeks) või ka päris tavalisi autosid ja isegi mootorrattaid. Lõuna paiku sõitsid meie juurde piirivalvurid, et uurida, kellega tegu. Mehed suhtusid meisse väga hästi ja ei hakanud isegi dokumente küsima.

Nii me rühkisime edasi ja jätkasime endises tempos. Kell 5 olime Varnja joonel ning asusime Piirissaarest 14 km kaugusel (vahemaad hindasime koordinaatide vahe järgi). Kuid juba varem tõmbus taevas pilve, tuul pöördus lõunasse (otse vastu) ja tugevnes tunduvalt. Päike loojus ja hakkas hämarduma. Nähtavus halvenes ning üha raskem oli jälgida piiriposte ja hoida õiget kurssi. Peagi kaotasime piiripostid sootuks silmist ning nüüd tekkisid suuna hoidmisel tõsised raskused.

Et kogemata mitte sattuda Venemaa poolele, võtsime kursi veidi paremale ja püüdsime liikuda kompassi järgi. See aga ei olnudki nii lihtne, sest ees polnud ju mingit orientiiri - ümberringi oli vaid ähmaselt aimatav kauge silmapiir ning hallikasvalge lume- ja jääväli. Pealegi ei olnud hämaruses ja külmas tuules võimalik kogu aeg kompassi jälgida. Olime juba parajalt väsinud, sest peaaegu ühtejärge olime liikunud 9 tundi.

Hämaruses vähenes meie liikumiskiirus tunduvalt ja Toivo tegi ettepaneku jääda laagrisse. Mina aga ei olnud sellega sugugi nõus, sest saar ei olnud enam väga kaugel ja aega oli veel küllaldaselt. Ning laagri püstitamiseks kuluva aja jooksul võiksime ehk juba saarele jõuda. Pealegi võttis Viki hommikul kaasa oma jääpuurid (need olid ette nähtud telgi jääle kinnitamiseks), sest siis oli meil kindel plaan ööbida Piirissaare kordonis ning telgi püstitamist ei olnud enam ette nähtud.

Aeglaselt liikusime edasi ja püüdsime kuidagiviisi suunda hoida - tuul pidi puhuma otse näkku. Taevas oli kaetud paksude pilvedega, kuid lund õnneks veel ei sadanud ja kauge silmapiir oli ähmaselt jälgitav. Meie suureks rõõmuks hakkas ees kauguses paistma tuluke. Selle suund klappis meie omaga ja mõnda aega liikusime päris kenasti tule suunas. Kui ainult nähtavus ei halveneks! Siis jõuaksime ilusasti kohale.

Kuid enne kella seitset tihenes udu ja ees paistnud tuluke kadus. Tuul tugevnes veelgi ja puhus otse näkku. Hakkas sadama lund ja tuiskama. Nüüd polnud näha midagi peale valge lume ja halli jää. Asi muutus tõsiseks. Tegelikult oleks pidanud juba varem jääma laagrisse, kuid meil polnud enam piisavalt jääpuure, millega telki korralikult üles panna. Ning tuul oli juba nii tugev, et kahekesi oleks telgi püstitamine olnud kaheldav. Ei mingit tuulevarju ega hetkekski tuule nõrgenemist! Muidugi, väga suure häda korral oleksime suutnud telgi ka püsti panna, kuid kinnituspunktide vähesuse tõttu oleks tuul telgi arvatavasti puruks rebinud. Seetõttu tuli edasi liikuda.

Kell 7 olime saarest veel 8 km kaugusel. Seega oli meie tempo tunduvalt raugenud, mis tähendas, et saarele jõudmiseks võib kuluda veel 3 tundi - kolm pikka ja rasket tundi! Väsimus aga oli juba väga suur. Kott tundus ääretult raske. On selge, et liikuda raske kotiga päevas üle 30 kilomeetri on suur pingutus, liiati siis 40 kilomeetrit, mis meil tänase päeva jooksul läbida tuleb. Uuesti soovitas Toivo külmööbimist, kuid jälle ei olnud mina sellega nõus, sest praegu oleks "külmööbimine" tähendanud magamist jää peal tuisu sees ilma telgita ja ilma joogita. Seega - iga hinna eest tuleb jõuda sooja kordonisse! Ning antud hetkel on see reaalne.

Kell 8, kui tegime järjekordse puhkepausi ja Toivo püüdis määrata meie asukohta, ei hakanud GPS tööle - ju siis oli tuisk nii kõva. Hetkeks lõi ka minu meelekindlus kõikuma ja tõeline külmööbimine tundus vältimatu. Siiski jätkasime teed endisel kursil. Mööda libedat jääd oli vastu tuult peaaegu võimatu liikuda. Seetõttu püüdsime puhast jääd vältida ja sõitsime mööda lumelatakaid. See aga raskendas oluliselt vajaliku suuna hoidmist. Samas tuleks aga mainida, et mööda jääd kihutavate lendava lume vaalude ("tuulepoiste") järgi oli väga hea kurssi hoida.

Kell üheksa töötas GPS jälle ja nüüd selgus, et Piirissaar (õigemini saarel paiknev Piiri küla) asub meist 4 kilomeetrit lõuna pool. See aga tähendas, et meie liikumiskiirus oli langenud kahele kilomeetrile tunnis. Ning et aeglasemat kiirust on raske ette kujutada, siis võis loota, et peale kahetunnilist masot oleme ehk kohal. Samas aga avastasime, et oleme õigest kursist väga tugevasti (mitu kilomeetrit) paremale kaldunud. Seetõttu tuli teha tugev kursi muutus. Ja kui enne puhus tuul liikumise ajal eest meie vasakusse põske, siis nüüd püüdsime liikuda nii, et tuul puhuks paremasse põske.

Õnneks ei olnud minu kehal külm. Kuid niipea, kui võtsid kinda käest, hakkas käsi kohe kõvasti külmetama. Ning jäise tuule käes ei olnud võimalik pikki puhkepause teha. Liikumise ajal lendasid lumeterad sulle otse näkku, kuid õnneks ei olnud õhutemperatuur eriti madal (vast mõned miinuskraadid) ning nägu külmuma ei hakanud. Huvitav, millal jalad külmetama hakkavad? Praegu on nad üsna piiri peal. Tähelepanu oli hajumud, nähtavus halb, ja kui ette oleks juhtunud mõni pragu või lahvandus, siis ilmselt oleks vette sulpsatanud. Kuid pragusid me õnneks ei kohanud. Küll aga komistasin aeg-ajalt väiksemate jääkurrutuste otsa ning mõnikord lendasin pikali.

Praktiliselt ühtejärge olime sõitnud rohkem kui 12 tundi ning olin tõeliselt väsinud. Aeg-ajalt sõime komme, halvaad ja šokolaadi ning erilist nälga ei tundnud. Kuid janu piinas kõvasti. Kott rõhus õlgu järjest valusamini. Ning igakordne koti seljast võtmine ja eriti tema uuesti selga upitamine nõudis kinnaste käest võtmist ning siis külmetasid käed tükk aega. Külma tõttu ei saanud pikalt istuda-puhata. Ning peas pidevalt kummitav mõte, et meie pääsemine on vaid liikumises, sundis meid edasi minema. Tõtt öelda, nii täbaras ja ohtlikus olukorras ei ole ma vist olnud mitte ühegi suusamatka ajal.

Tuisus rühkisime edasi. Kell 10 oli saareni veidi rohkem kui kaks kilomeetrit ning me liikusime õigel kursil. Kohalejõudmine muutus mõnevõrra reaalsemaks. Kuid udus ja tuisus polnud mingit maad näha - nähtavus oli alla poole kilomeetri. Õnneks oli täiskuu aeg ning väga pimedaks ei läinudki. Mõne aja pärast hakkas kõrgemal taevas selginema ning aeg-ajalt ilmus kuu pilvede vahelt välja. Nüüd oli hoopis lihtsam kurssi hoida - tuli liikuda otse kuu suunas. Mõtlesin, et peaksime juba asuma saare või vähemalt kalda läheduses ning seega olema tuulevarjus. Kuid tuule nõrgenemisest polnud vähematki märki.

Kell oli 11 läbi, kui peaaegu ootamatult ilmus udu seestt nähtavale maa. Jaak, kurat, kas jalad põhjas?! Maa asus väga lähedal - vast mõnesaja meetri kaugusel. Ning ilmselt oli see Piirissaar, sest Toivo nägi kõrgemal (ilmselt tornis) punast signaaltuld. Teisi tulesid ei paistnud. Nüüd oleme pääsenud!

Äkki ilmus saare nurga tagant nähtavale ere liikuv tuli. Ilmselt oli see mootorsaan. Huvitav, mida see siin nii hilja teeb? Imelikul kombel võttis tuluke suuna otse meie peale ning varsti oli võimas mootorsaan "Lynx" meie juures. Selgus, et piirivalvurid olid meid juba mitme tunni jooksul radariga jälginud ning lõpuks otsustasid meile järele tulla (või vähemalt juhatada teed saarele, sest saart pidavat ümbritsema tihedad pillirootihnikud ja praod, millest olevat raske läbi murda). Rõõmuga laadisime suusad-kotid saanile, ronisime neile otsa ning möirates kihutas "Lynx" saare lõunaküljele, kust algab õige tee saare sisemusse. Kui oleksime ise pidanud otsima õiget teed, siis võib-olla oleks selleks kulunud veel paar tundi.

Nüüd aga jõudsime kell 23.30 Piirissaare kordoni juurde ja ränkraske päev oli õnnelikult lõppenud. Suuskadel olime ühtejärge olnud 14 ja pool tundi (vaid lõuna ajal tegime pooletunnise pausi, kõik teised peatused olid lühemad). Julgen väita, et nii pikka tööpäeva pole mul olnud mitte ühegi suusamatka ajal ning seetõttu olin tõesti väga väsinud, lausa tapetud. Kuid olin ülimalt rõõmus, et kokkuvõttes lõppes asi õnnelikult.

Kordoni mehed võtsid meid suurepäraselt vastu. Meie jaoks oli köetud saun ning magada võisime voodis. Suur, suur aitäh, mehed! Keetsime tatraputru ja jõime ohtrasti teed. Olemine paranes kiiresti. Kaua ajasime valvesolevate kordoni meestega juttu. Saime teada palju uut ja huvitavat Peipsi järve, Piirissaare ja piiri kohta. Magama läksime kella kolme paiku. Minu paljud luud-kondid olid valusad ja kanged. Kuid uni oli hea.

Teisipäev, 29. jaanuar

Hommikul ärkasime kella 9 paiku. Paljud minu lihased olid valusad ja kanged. Tundus, et nohu hakkab tulema, kuid üldiselt oli enesetunne üsna hea. Ilm oli sula (+3 kraadi) ning ilmateade lubas vihma ja tugevat läänetuult. Peale sööki kolasime natuke aega mööda saart. Poes küsis müüja, et kas mina olengi see, kelle piirivalvurid öösel järvelt ära töid. Jah, siin väikesel saarel levivad kõik uudised kiiresti…

Kell 11.30 jätsime kordoni meestega hüvasti ja asusime teele "mandril" asuva Laaksaare sadama poole, kuhu on umbes 10 km. Laaksaare ja Piirissaare vahel on tähistatud jäätee, mida mööda võivad sõita ka autod. Algul tuli liikuda piki saart poolitavat kanalit saare lõunaküljele ning siis võtta suund läänes paistva kauge kalda poole. Toivol olid plastiksuusad, minul aga puusuusad, mis sulas lumes kõige paremini ei libisenud ning seetõttu jäin Toivost maha. Ja kui ma lõpuks avajärvele jõudsin, oli Toivo silmist kadunud. Olin tema peale maruvihane, et ta mind ei oodanud. Sõimasin teda mõttes ja ilmselt ka valjusti. Kuid teha polnud midagi ning hakkasin sõitma piki jääteed kalda suunas. Hiljem sain teada, et Toivo oli läinud teist, lühemat teed pidi.

Tee, mida mööda mina liikusin, oli küll korralikult tähistatud (suured kuuseoksad iga 100-200 m järel), kuid viimased sulad ja tuisud olid praktiliselt kustutanud kõik jäljed. Jää oli kaetud täiesti sula ja märja lumega ning kohati oli väljas sile jää, mis kaetud 2-5 sentimeetrise veekihiga. Hea, et suusad all olid, nii ei saanud jalad esialgu märjaks. Kuid juba poolel teel olid saapad läbimärjad.

Puhus tugev vastutuul ning peagi hakkas vihma sadama. Õnneks pidasid Märjamaa jope ja püksid vihmale päris hästi vastu ning alumised riided eriti märjaks ei saanud. Kuid saapad ja kindad olid peagi läbimärjad. Kallas ei tahtnud kuidagi lähemale tulla. Tundus, et tuul läheb järjest tugevamaks ning vesi jääl järjest sügavamaks. Ning vastutuules mööda klaassiledat jääd liikumiseks tuli meeleheitliku jõuga suusakeppidele vajutada (paraku olid need üpris nürid!). Edasiminek oli raske ja vaevaline: tundus, et kott on lausa tina täis, selg valutas ning jalad külmetasid Teatava ärevusega mõtlesin, et mis siis saab, kui vihmasadu asendub tuisuga? Siis oleksin õige tee kohe kaotanud. Õnneks seda siiski ei juhtunud ning kell 14.30 (seega kolme tunniga) jõudsin küllaltki väsinuna Laaksaare sadamasse.

Toivo ootas mingis putkas. Ta oli kohale jõudnud ligi tund aega varem. Mõnda aega olime putkas tuulevarjus. Kuna jalad olid läbimärjad ning ka teised kehaosad ei olnud paremas seisukorras, siis hakkas üsna jahe. Et Laaksaare bussipeatus asub sadamast umbes 3 kikomeetrit eemal, siis tuli ette võtta veel üks lühike tee. Paraku ei olnud bussipeatuses mingit paviljoni ja nii tuli bussi oodata lageda taeva all. Õnneks oli ümberringi mets, tuul vaikne ja vihmasadu lakanud. Panin jalga kuivad sokid ning selga võimalikult palju sooje riideid. Kuni bussi saabumiseni (ligi pooleteise tunni pärast) kõndisime sooja saamiseks mööda teed edasi-tagasi. Siiski ei pääsenud ma suurest külmetamisest päris puhtalt ning paari järgneva päeva jooksul oli mul kõva nohu.

Kell 5 saabus buss, mis meid Tartusse viis (siinkandis sõidab vaid paar bussi päevas). Ja ka Tartus võttis meid vastu suur sula, vihm ja tugev tuul. Kroonlühtrit kirikule ma siiski ei kinkinud, küll aga tõin naisele-lastele tordi ja kõigil oli hea meel.

Selline oli üks karm ja meeldejääv suusamatk suurel Peipsi järvel minu silmade läbi. Neile, kes on huvitatud ekstreemsematest matkadest Eestimaa pinnal, soovitan just sellist üritust.

Jüri Vilismäe
Veebruar, 2002