Reisikiri

Kuidas algajad Kaukaasias käisid

6.07.2001

Reis algas väga paljutõotavalt. Nimelt oli Tanel priimuse maha unustanud. See meenus talle alles Tartu-Tallinna bussis, kuid õnneks veel enne, kui buss Tartu piirest välja jõudis saada. Kõigi arvestuste kohaselt pidanuks Tanel kas napilt või väga-väga napilt rongile jõudma, nii veetis algajate grupp - kes bussijaamas, kes vaksalis - üsnagi pinevaid tunde ja minuteid. Ent Tanel jõudis siiski priimuse ja piisava ajavaruga kogunemispaika. Piletid jaotati kätte ja kui kõik olid suutnud kindlaks teha, kellega ja mis kupees nad on, ladusime oma loendamatud pambud selga/kätte ja läksime oma vagunit vallutama. Kitsuke koridor salongi tegi üsna ilmselt selgeks, et normaalsed kodanikud reisivad pisikese käekotikese, väiksemat mõõtu sumadani või äärmisel juhul väga tagasihoidliku seljakotiga, igatahes kindlasti mitte nii suurtes mõõtudes seljakottidega, kui meil olid, sest nii mõnigi kiilus end sellesse koridori lootuseltult kinni ja pidi pärast vaevalist lahtipääsemist oma koti käe otsas osavalt külg ees sisse manööverdama (edaspidi, mis seal salata, saavutasime kõik teatava vilumuse seda ahtakest teed läbides). Kui oma kupee sai õnnelikult üles leitud, tuli küljesolevad kodinad sinna ruttu sisse visata ja perroonile uute järgi tormata. Viimaks, kui kõik pambud sisse saadud olid ja rong mingil tabamatul hetkel liikuma hakkas, võis hakata oma elu-olu pisut inimväärsemaks muutma. See kujutas endast aga tõelist Herculese vägitegu, nii et pärast seda, kui kõik pambud olid rahuldavalt ära realiseeritud ja kupeessse juba inimesedki sisse mahtuma hakkasid, vaatasid mõnevõrra häiritult oma seljasolevaid kaltsmärgi hilpe ja leidsid, et nüüd mõnda aega on sul täielik õigus hetkeks maha istuda ja mittekuimidagi teha. Õige pea hakkasid kottidest välja ilmuma igasugused head ja paremad palad, mis olid kodust kaasa pandud, siis tuli loomulikult oma kupeest välja ronida sellele ahtakesele peamagistraalile nimega vahekäik, kus kõik pidevalt edas-tagasi voorisid ja kus sa kogu aeg kellelegi ette jäid, ent kus sai väga hästi end kurssi viia sellega, kus mida pakutakse ja - kui vagunisaatja ei näinud - ka värsket õhku hingata. Samuti igasuguseid lehti lugeda ja oma horoskoobist teada, et tänane päev on sulle igasuguste asjade-ürituste alustamiseks absoluutselt sobimatu. Loomulikult ei lasknud sa end sellest faktist häirida, vaid kondasid ühest kupeest teise või vahtisid, nina vastu klaasi, silme eest möödalibisevat Ida-Virumaa maastikku. Mingil õhtusel ajal jõudsime Eesti-Vene piirile. Mundris tegelane pistis nina kupeest sisse ja küsis üllatunult, et kas jälle alpinistid või? Jaatava vastuse peale torises heatahtlikult, et Venemaal ei leidu niipalju mägesidki, kui meid on. Ei hakanud teda geograafias harima, vaid ootasime kannatlikult, kuni ta väiksemagi avause kuupest taskulambiga üle valgustas. Passikontroll möödus ka häireteta. Ja olimegi otsapidi Venemaal. Selle öö sai veel magada linade vahel. Oli esimene õhtu - niivõrd-kuivõrd - Moskva lähistel.

7.07.2001

Üheksa paiku äratas meid valjuhäälne venekeelne jutt kupeeuksel, millest võis niipalju aru saada, et me hakkame varsti Moskva jõudma ja oleks hea end üles ajada ja - mis põhiline - et WC pannakse kinni. See viimane uudis tegi üsna ruttu virgeks ja mõne aja pärast oli eelpoolnimetatud ruumi ukse taga soliidne järjekord. Loksusime veel mõnda aega läbi Moskva eeslinna, enne kui kohale jõudsime. Igaüks võttis taas niipalju pakke selga-kätte-hambusse, kui mahtus, ja rüseles perroonile. Laadisime endid eksimatu täpsusega teisele teele saabuva rongi ukse ette, nii et antud vagunist väljatulev rahvas pidi üle meie arvutute pampude ronima. Kui viimased inimesed olid hämmastava kannatlikkusega üle meie turnimisega lõpule jõudnud, otsustasime liikuma hakata sinna, kus pidi Kurski vaksal olema. Üsna hingetuna me lõpuks kohale jõudsimegi ja panime kergendusega pakid maha. Kuna aega oli maa ja ilm, hakkasime valvekordi paika jagelema, kui kellelgi tuli väärt idee teha kindlaks, kas me ikka õiges vaksalis oleme. Ega ikka ei olnud küll. Mindi välja selgitama, et kus siis õige koht on. Metroopeatuse võrra edasi. Pakid taas selga ja metroosse ajama. Seekord jõudsime õigesse kohta. Mõnda aega jageleti veel valvekordi paika ja kui konsensuseni jõuti, siis panid ülejäänud grupid ruttu ajama ja kohalejääjad jäid kannatlikult tunde lugema. Moskvas olla väga hea metrooga sõita, kinnitas mulle enne reisi üks tuttav ja soovitas tingimata siis metrooga sõita. Suurema osa ajast me seda tegimegi - oli jah täitsa tore sõita. Sinna vahele mahtus jupike Punast Väljakut vaatemängulise vahtkonnavahetusega Igavese Tule juures ja pisut mingisugust alpinismi poodi. Ilm oli suhteliselt palav, polnud eriti tahtmist ringi rabeleda, hoopis mugavam oli koti peal lösutada ja tukkuda. Kuue paiku pidi rong välja minema, taas tuttav pealelaadimise protseduur. Sedapuhku olid meil platskaardid. Kuidagimoodi suutsime organiseerida nii, et saime ühe vahe täielikult enda käsutusse. Seal hakkasid kaassõitjate meelehärmiks aset leidma arvukad kogunemised, mille tulemusena vahekäik lootusetult ummistus. Sõit tõotas tulla pikk, seepärast pakuti meelelahutuseks välja maffia mängimine. Iga kahe tunni tagant olid koosolekud ja selle aja jooksul pidi maffia tapma kaks inimest. Märkamatult muidugi. Meiega ühes rongis olid vene alpinistid, kes pidid Ullu-Tau laagrisse minema. Ütlesid, et Elbruse lähistel olla praegu rahutu olukord, seepärast nad sinna ei lähe. Neil oli ka kitarr kaasas ja sellega meelitasid nad ühe poole algajate seltskonnast õhtuks enda vagunisse musitseerima. See oli teine õhtu Moskva lähistel.

8.07.2001

Viie paiku oli pikem peatus ja mingid mundris tegelased jalutasid vagunist läbi. Mis lahti? Mingi miilitsareid? Mõni erksam hakkas pahuralt torisema, mille peale Silja vastutulelikult seletas, et vene miilits ja korravalve pole üldse midagi väga hullu, vaat kui me Ukrainas oleksime, siis oleks alles jama, sest seal on kõik ametnikud nii korrumpeerunud, et ilma pistiseta ei saa nedega üldse mingeid asju ajada. Kuulasime mõnda aega hirmu- ja õudsulugusid Ukrainast ja olime juba maha rahunemas, kui kuskilt koorus välja kurb ja paratamatu tõsiasi, et olimegi Ukraina piiril. Meie olukorda ei leevendanud ka fakt, et Ukrainast läbisõitmiseks läheb viisat vaja ja seda meil paraku ei olnud. Taavo viidi kaasa aru andma ja meie jäime musti mõtteid mõlgutama. Mõne aja pärast tuli Taavo tagasi ja teatas, et 20 dollarit inimese pealt ja võib-olla saame siis edasi. Mis parata, maksime ära, muidu oleks maha tõstetud. Sai isegi 50 pealt 20-le räägitud. Ohkasime sügavalt ja magasime edasi. Ärkasin hommikul selle peale, et mind tapeti. Alguses ei saanud mitte aru, kes ja miks mu kaela sügab, aga igaks juhuks ajasin end ruttu üles, panin prillid pähe ja hakkasin dokumente otsima - niikuinii mingi kontroll jälle. Siis heitsin pilgu äratajale ja see oli Eveli, kes minu rabelemist teatava üllatuse ja huviga jälgis. Küsisin igaks juhuks, et mis on. Eveli vastu, et ei midagi muud, kui et ja pani käe mu kaelale. See tähendas siis pea mahlöömist. Mõmisesin teatava kergendusega ja üritasin edasi magada, kuni tuli koosoleku aeg ja kuna mulle peaaegu et sõna otseses mõttes pähe istuti, siis loobusin ebavõrdsest võitlusest une nimel ja jäin passiivse pealtvaatajana asjade kulgu jälgima. Tehti mõistlik ettepanek maffia mingi leebema väljendiga asendada, et kahtlustavad vagunikaaslased meid endid ära ei lintshiks. Ukraina on isegi rongi aknast vaadatuna suhteliselt troostitu ja igav maa. Teatava murelikkusega jõudsime jälle Ukraina piirile. Meie lood olid nüüd enam kui nadid, sest olime illegaalidena Ukrainas - iseenesestmõistetavalt ei saanud me tolle 20-dollarilise väidetava "viisatasu" eest mingit märki kuhugile, et me viisa eest maksnud oleme. Taavo viidi jälle aru andma ja meie hakkasime süngelt oma väljavaateid analüüsima. Keegi pakkus välja, et meid kõiki pistetakse pokri ja kogu reisiks ettenähtud aja peame tegelema endale tagasisõiduraha väljalunastamisega. Ilmne oli, et nii või naa tuleb meil siin oma rahakotti tublisti kergendada. Igaks juhuks korjasime suurema summa rahakotist ära, jättes sinna vaid mingi sümboolse summa. Ülejäänud raha peitsime enda külge õrnas lootuses, et äkki meid endid ehk ei otsitagi pealaest jalatallani läbi. Nii mõnegi tütarlapse büst omandas seejärel üsna huvitava kuju. Hea lahenduse leidis Viki, kes mässis oma säästud WC-paberi rulli sisse. Meeri teatas kategooriliselt, et tema hakkab nutma, ta on selleks täiesti suuteline. Mõtlesime ka välja kurva loo puruvaestest eesti alpinistidest, kes kord aastas mäkke lastakse ja on kogu aasta seda raha oma suu kõrvalt kogunud. Keegi üritas üldist masendunud meeleolu tõsta, teatades optimistlikult, et ravikindlustus on meil ometigi olemas, mis tähendab, et tekitatud kehavigastuste ravi makstakse meile igal juhul kinni. Miskipärast ei suutnud keegi selle tõsiasja üle rõõmustada. Siis, kui oli juba terve igavik või vähemalt kolmveerand sellest möödunud, nägime aknast Taavot tulemas. Milline variant meie poolt väljapakutud tumedast tulevikust meid siiski ootab? Taavo säras üle kogu näo ja ütles, et kõik on korras. Tema rääkis nii, nagu asi oli, et me eelmisel piiril maksime viisa eest 20 dollarit ja meile öeldi, et sellega on kõik korras. Küll nood olla kirunud siis neid isehakanud viisaväljaandjaid, kes endale hea päevaraha tegid, lasknud Taavol kirjutada seletuskiri a´la "Miks meie grupp ilma viisata läbi Ukraina sõitis" ja võtnud lubaduse, et me enam kunagi nii ei tee. Seda polnud ilmselt raske lubada. Kuskilt kougiti välja mingi vein ja pühitseti nappi pääsemist nagu kord ja kohus. Et kaassõitjail liiga igav ei hakkaks, tegime köieõppused, mis seisnes selles, et kaassõitjad ei pidanud vahekäigus liiklemiseks mitte enam ainult üle meie, vaid ka üle köite ronima. Igatpidi huvitav oli. Kui ka viimane tegelane sai praost välja tõmmatud ja kaasreisijad meid juba väga alistunud pilguga vaatasid, halastasime nende peale ja harutasime vahekäigu köitest lahti. Selle peale tuli üks tore naisterahvas meile suure koti seest ploome pakkuma. Oli see nüüd suurest tänumeelest meie vastu, et me taas normaaselt liiklust vahekäigus lubasime või oli lihtsalt kena inimene - mine võta kinni! Igasugu puu- ja muidu vilju sai osta pikemates ja ka lühemates peatustes, kus sind rongist väljumisel agaramad kaubapakkujad pikali joosta tahtsid. Müüdav kraam oli ka väga vastuvõetavas hinnas - jäätist sai pea igas peatuses ostetud. Muud kraami ka - kes mida. Õhtu edenedes hakkas taas pakkimine, sest Min. Vodõsse jõudmine oli kirjade järgi kell 3 öösel ja vaevalt, et rahumeelsetele kupeekaaslastele oleks meeldinud, kui me neid sellisel kellaajal üles ajanud oleks eesmärgiga oma kodinad nende alt kätte saada. Asju oli vahepeal kuidagi müstiliselt juurde tekkinud ja nad ei tahtnud kuidagi enam kotti ära mahtuda. Suurte jõupingutustega sai kodinad siiski ära organiseeritud ja siis viskasime ennast paariks tunniks pikali. Oli kolmas õhtu ja juba üsna kaugel Moskvast...

9.07.2001

Kahe paiku aeti üles. Väljas oli pime, külm ja paha. Hea meelega oleks edasi maganud. Taas pambud hambusse ja maha. Min. Vodõ võttis meid vastu väikse vihmasabinaga. Läksime jaamahoonesse, kus miilits meid alul pisut umbusklikult vaatas, kuid kaotas meie vastu üsna pea huvi. Panime pakid maha ja kuna keegi ei avaldanud erilist soovi ringi liikuda, siis valvekordi paika jagelema ei hakatud. Igaüks vajus - sõna otseses mõttes - oma kotile ja jätkas rongis vägivaldselt katkestatud magamise püha üritust. Tegelikult oli Alan see, kes meie tudimise ajal meid, meie asju ja üldse olukorda kontrolli all hoidis. Mingi aeg läks Taavo kassasse pileteid ümber vahetama. Nimelt olid tagasisõidupiletid samuti läbi Ukraina ja sinna ei tahtnud me tuhande eest ka enam tagasi minna. Mis tähendas seda, et meile sobis Sankt-Peterburgi minev rong, mis omakorda tingis Moskva-Tallinna bussipiletite tühistamise. Igasugune bürokraatia on Venemaal aga lootusetu ja nutmapanev juhtum. Pileteid oli võimalik ringi vahetada küll, aga see kõik võttis aega. Mõistetamatuks meile jäigi, mida nad seal teisel pool kassat tegid, igatahes veetis Taavo suurema osa ööst ja hommikustki pileteid ümber vahetades. Lahti oli kaks kassat. Õnnetud olid need piletinõutajad, kes pahaaimamatult Taavo taha seisma jäid ja liiga hilja oma eksitusest aru said. Mingi ime läbi sai viimaks piletid vahetatud. 9-10 vahel pidi meile Künnapi buss järgi tulema - Jaani alpiklubi juhtus ka samal ajal Kaukaasias olema. Kell oli aga juba pea 11, mida aga ei olnud, oli buss. Seda ka kell 12 ja 13. Ent ärgem unustagem, mis nähtus, st loodusjõud, kaasneb Künnapiga Kaukaasias - seli! Ilmselt mitte väga hull sedapuhku, aga buss läbi ei pääse. Tuli hakata kohalikke variante vaatama, et kuigigi kaugele saada ja siis vajadusel kand ja varvas Ðeldani kõndida. Leidsimegi ühed kaukaasialikult tumedatverd sohvrid, kes olid nõus meid nii kaugele viima, kui seli seda võimaldab. Pidasime natuke aru. Mingi osa seltskonnast oli igatahes sügavalt umbusklik ja ennustas, et kui me säänsete sohvritega läheme, siis lõpetame heal juhul kas kuskil kohalikul orjaturul või, kõrid läbi lõigatud, kuskil kraavis. No aga kohale oli kuidagimoodi tarvis saada, kasvõi läbilõigatud kõriga. Keegi märkis veel, et pange tähele, aasta 2001 saab kohalikes annaalides ära märgitud kui väga vihma- ja turistidekao rohke aasta, aga hea küll, lähme siis. Viis, kuidas mehed meid ja meie pampe oskuslikult kahte mikrobussi laadisid, andis märku sellest, et nad seda mitte esimest korda ei tee. Ruumi jäi isegi istumiseks päris meeldivalt ja nii me oma sihtpunkti poole liikuma hakkasimegi. Enne põikasime veel bensiinijaamast läbi. Ilmselt taheti meile demonstreerida, et meie vedu võetakse täie tõsidusega, ning lisaks bensiinivõtmisele lasti ka autokummid täis ja üldse nihverdas sohver sõiduki ümber ilmsel, mis lasi arvata, nagu tahaks ta sellele kapitaalremonti tegema hakata. Tema tegevust jälgisid loiult kohalikud valvenarkarid - nagu me bensiiniloigus külitavad krantsid ristisime - ja kombekohasetl üleslöödud pisut uimase olekuga teenindajatibi, kes mingil momendil samuti käed külge lõi. Neli kätt on ikka neli kätt ja nii me mõne aja pärast sealt ära vurasimegi ning sohvri ettekujutuse järgi ilmselt pidi meil kõigil nüüd olema kindel teadmine, et sõiduriist on turvalisest turvalisem. Tee peal õnnestus meil pälvida miilitsa tähelepanu, kes väitis, et me olla tema poolt antud peatumise märguannet eiranud. Sohver läks aru andma, Meeri lubas igaks juhuks jälle nutma hakata, kui jamaks läheb. Mõtlesime igaks juhuks mingi dramaatilise lookese ka välja ja meil oli seal autos üsna lõbus. Sohver sai trahvi ja kogu ülejäänud osa teest seletas ta nördinult, kuidas enamus tollest rahast läheb trahvide maksmisele ja kui tänamatu selline amet üldse on. Seli tagajärjed olid piisavalt likvideeritud, nii et mikrobussil oli võimalik ilma kinni jäämata sellest porimülkast läbi saada. Saimegi kohe Ðelda lagri ukse alla. Pakendasime endid maha ja hakkasime kaaluma soodsamat majutumisvõimalust. Taheti 10 dollarit inimese pealt ööpäev. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et võtame viiekohalise toa 35 dollarit ööpäev kogu seltskonnalt. Elamine oli kena, viie inimese jaoks vist lausa mugav. Duðiruum ja WC ja voodid. Paraku oli kraan tilgatumaks kuiv. Vesi oli ilmselt ettetellimisega. Toit samuti, nii tellisime õhtusöögi ja ka sauna ära ning hakkasime endid sisse seadma. Kuusteist asju lahti pakkivat inimest viiekohalises toas on midagi kirjeldamatut. Nood kaks tuba andis üsna pea kenakese segasumasuvila või mingi iseäranis lohaka kaubalao mõõdu välja. Tubades liikumine oli katsumus omaette ja nõudis iseäranis head koordinatsioonivõimet. Tundus, et enam hullemaks segadus minna ei saa ja selle lohutava teadmisega läksime õhtusöögile. Söök oli dollar kord ja päris asjalik. Ka saunal polnud süüd - ühes ruumis oli veel miniatuurne bassein mõnusalt külma veega. Tunni ajaga said kõik leilitatud ja pestud. Siis hakkas järgmine lõbus üritus nimega magamaminek. Algajad pidid end mahutama kahe voodiga tuppa, edasijõudnudja tüdrukute grupp läksid kolme voodiga tuppa. Kahesesse voodisse saab kenasti neli inimest ära pakkida. Ülejäänud kolm pidid hakkama saama järjekordse Herculese vägiteoga ja endale asjadest ülekuhjatud põrandale magamisruumi tegema. Mis tähendas seda, et kõik kotid ja kodinad lükati seina äärde hunnikusse. Tõttöelda oli hommikul oma asjade üleseidmisega mõningaid probleeme.

10.07.2001

7.30 kostus õudne plärin ja see andis märku sellest, et tuleb end üles ajada ja ruttu peldikusse tormata. Kuueteistkümne inimese peale jääb ühest tualettruumist pisut väheks. Igal juhul tuli endale juba varakult koht kinni panna, siis oli lootust lähima poole tunni jooksul sinna kauaigatset ruumi pääseda. Õnneks oli laagris olemas ka välipeldik, mis oli paraku sõna otseses mõttes peldik. Aga häda ei anna häbeneda ja ajab härja kaevu, nii läks tihti ka välikäimla kasutusse. Kui hommikusöök sai ühele poole, toimusid veel viimased pakendamsed ja asusime teele jääõppustele. Päike paistis otse lagipähe ja silme ees oli ühtlane higiloor. Dþan-Tugani laagris tegime väikese peatuse mille käigus Ott jões kümblemas käis, siis hakkasime tõusma Kaðkataði liustikule. Jõest värskendust saanud Ott hoidis meie tuju ülal jõulu- ja muude teemakohaste lauludega ja samm läkski kohe kergemaks. Jõudsimegi liustikule ja panime kassid alla - mõnedki meist esimest korda. Liikumine oli seetõttu alguses väga harjumatu ja seetõttu ka vaevaline. Kui Ulla oli ennast korra lahti kukkunud, õpetati meile ka kirkaga pidurdamist. Sumpasime mõnda aega seal nõlva peal ja kui näis, et ka kõige hädalisemad olid mingi koordinatsiooni ja tehnika kätte saanud, siis pidi igaüks kahe kirkaga mööda jääseina üles ronima. Võttis üsna võhmale. Kõik said kenasti üles ja pärast kaheksaga alla tagasi laskutud. Kell oli juba sealmaal, et õppused võis lõppenuks lugeda ja toimus väike sööming. Liustikul rahmeldades jõudis päris palav hakata, seepärast otsustasid Ott ja Tanel kose alla duðði võtma minna. Ulla läks fotoreporterina kaasa. Selle ajaga aga hakkas taevas samuti mõnevõrra kahtlast duði moodi ilmet võtma ja kui puhtusejüngrid viimaks tagasi jõudsid, otsustasime sealt kiiremas korras lahkuda ja tagasiteele asuda. Kahtlused taevas aga sõna otseses mõttes hajusid ja nii oli meil allateel veel aega rododendronivälja imetleda ja seal grupipilt teha. Ðeldas avanes meil nüüd suurepärane võimalus nautida vaba ruumi, sest teised rühmad täna tagasi ei tulnud. Seitsmekesi viiekohalises toas on säänsetes tingimustes suisa luksus. Meie õnnist olukorda varjutas vaid kurb tõsiasi, et kraanist ei tulnud sedapuhku isegi mitte külma vett. Ulla läks siis asju ajama ja - oh imet! - meile võimaldati kohe sooja duðði. Sõime õhtust ja hakkasime järgmiseks päevaks valmistuma. Homme oli plaanis kaljuõppus ja pärast seda Zeljonaja Gostinnitsasse minek.

11.07.2001

Kell sedapuhku ei tirisenud, ilmselt seetõttu, et keegi seda õhtul üles ei keeranud. Aga ärkasime ikkagi õigel ajal, ehkki süüa lubati anda "pol tðasa" hiljem. Nautisime seni vaadet alla jõele. Pärast hommikusööki läksime seal lähedal asuvale kaljurünkale õppustele, mis seisnes üles-alla ronimises ja naelte sisselöömises-väljatõmbamises. Kui kõik olid oma oskusi/oskmatust näidanud, läksime edasi Zeljonaja poole. Päike tundus veelgi palavam kui eile. Dþan-Tugani laagris tegime traditsioonilise puhkepeatuse ja siis edasi.Tee läks tapva järjekindlusega järsemaks. Vahepeal pidime kärestikku ületama. Sügav teine just polnud ja kivid olid ka täiesti astutavad, aga poolel teel läks siiski silme eest kuidagi kirjuks ja nii jäingi keset jõge nõutult seisma. Taavo karjus mulle teiselt poolt midagi, millest ma viimaks sain loogiliselt järeldades aru, et ma peaks ikka edasi liikuma ja seda võimalikult ruttu, kui ma ei taha jalgu läbi leotada. Seda ma siis ka tegin, ent kuivale jõudes avastasin, et siiski mitte piisavalt ruttu. Aga jalgadel oligi mõnusalt jahe ja järgmises peatuses riputasin märjad sokid seljakoti külge kuivama. Kuid paraku polnud neil määratud kuivaks saada, sest kui me Zeljonaja Gostinnitsaga juba vis-a`-vis olime, oli taevas väga kahtlase ilmega ja seda kahtlust hakkas üsna pea ka ohtralt alla tulema. Hakkasime oma telkkonnaga siis Taavo telki ruttu-ruttu üles panema, kuid selgus, et see ei käi teps mitte nii ruttu. Viimaks saime selle siiski püsti ja toimetasime esmalt oma pambud ja siis ka endid sinna sisse. Ära küll ei tahtnud kogu see kupatus mahtuda. Õnneks oli Otil taipu oma telk kaasa võtta ja tollest sai meie varustusetelk. Peagi jäi vihm üle ja saime hakata süüa tegema. Laagris oli suhteliselt palju ja eri rahvusest seltskondi - lätlased, taanlased, mitu vene gruppi. Pisut eemal, jõe ääres, oli glatsioloogide ubrik, kuhu Ulla, Ott ja Tanel pärast sööki mingil tabamatul momendil kadusid. Paraku poldud neid hoiatatud, et mägedes tuleb iga vähegi pikema ärakäimise eel seda ka teistele öelda. Taavo jõudis juba muretsema hakata ja läks eelpoomainitud seltskonda otsima ja leidis üles ka. Tegelased said väikse peapesu ja siis algas unerahu, sest järgmine päev pidime minema oma esimesele tipule - Gumatðile.

12.07.2001

Ei saanud öösel sõbagi silmale. Seetõttu polnud end kuue aegu üles ajada mingi probleem. Ega teisedki meie telgist - Ulla, Ott, Taavo- just liiga hästi maganud. Ilm tõotas tulla ilus. Huvitav oli see, et valgeks tundus minevat märgatavalt kiiremini kui pimedaks. Sõime hommikusöögi ära ja läksime. Teised telkkonnad olid juba varem välja läinud. Lumepiiril panime kassid alla. Alguses polnud minekul vigagi - Ott, meie grupi tujuhoidja, lõi laulu lahti ja see kergendas minekut. Olime vaevalt liustiku keskele jõudnud, kui mul hakkasid tasapisi ilmnema aklimatiprobleemid - ei saanud enam hästi hingata ja iiveldas päris korralikult. Öeldi, et see on paratamatus, tuleb lihtsalt välja kannatada. Liustik ise ei paistnudki nii pikk olevat, aga kui vaatasid eesminevaid gruppe ja nende aegluubis liikumist, siis hindasid distantsid ümber. Grupi tempo st individuaalsed võimed olid väga erinevad. Tanel peaaegu et jooksis üles, Tiiu ja Volli polnud kehvemad. Ullagi tempo oli päris hea. Taavo püsis suhteliselt grupi keskel, mina komberdasin tema järel ja Ott kõndis puhtsolidaarsusest, et grupi kõige nõrgem liige st mina ära ei vajuks, enamuse aja kõige lõpus. See oli temast ütlemata kena. Liustik sai läbi ja ees oli pikuke kaljuriba. Olukord esialgu väga optimistlik ei tundunud, sest kõige esimesena ülesjõudnud Volli teatas, et teisel pool on kuristik. Taavo käskis tal natuke maad kõrvale minna ja tõepoolest - seal oli üsna kindel pind. Läbisime kaljupiiri üle selja julgestusega ja tõmbasime seejärel natuke hinge. Enesetunne ei avaldanud mingit märki paremuse suunas minekuks, panin aga hambad risti ja ohtrate peatustega Gumatði tipueelsele platoole jõudsingi. Ca 40 meetri jagu harjamarsruuti lahutas meid tipust, kus ja kuhu oli üsna palju gruppe minemas/ tulemas/olemas. Kaalusin olukorda mitme kandi pealt ning osalt suuremeelsusest selle püha ürituse finaali oma osalusega mitte pidurdada ja teisalt suhteliselt sandi enesetunde pärast jõudsin järeldusele, et olen täna juba küllalt roninud ja lubasin endale armulikult jääda sinna platoole kaunist vaadet ja ülespoole kulgevaid grupikaaslasi ja teisi gruppe vaatama. Lätlased panid vingelt perilasid ja võtsid oma julgeolekut ikka väga tõsiselt. Küsisid veel minult, et mis julgestus eestlastel on. Seletasin siis nii hästi-halvasti kui oskasin, et on lihtsalt omavahel kolme-kahekaupa köies. Ilmselt ei saadud minust päris hästi aru, igatahes allatulevaid eestlasi vaadates vangutasid nad hämmeldunult pead, et nu kakie ekstremistõ! Meie grupp jõudis vaatamata kõigele ühes tükis alla ja koos venelastega, mis tähendas seda, et seal niigi ahtakesel platool läks pehmelt öeldes vägagi kitsaks. Läksime siis alla kaljude juurde tiputoitu hävitama. Olemine hakkas tasapisi normaliseeruma. Tegime kaljule jaama ja hakkasime laskuma. Kes alla jõudis, pani aga üle liustiku "kodu" poole ajama. Riided olid totaalselt läbi vettinud. Õnneks ilm soosis igati riiete kuivatamist. Suurem osa seltskonnast keeras ennast magama. Uni, mis ähvardas mind ülesmineku ajal iga lühemagi peatuse juures murda, oli pärast allatulekut nagu peoga pühitud. Nagu plaanis, jõudis täna laagrisse ka tüdrukute grupp - Silja, Kati, Eve ja Eeva. Homme oli plaanis Dþan-Tugan. Kuna minu mandlid olid pärast tänast mässamist ennast ebamugavalt tunda andnud, siis otsustasin homme oma ressursse säästa ja alla jääda.

13.07.2001

13 ja reede. Kuid see avastati alles takkajärgi. Tegin söögi valmis ja tukkusin kuni keskhommikuni edasi. Siis kolasin ümbruskonnas, tegin isegi ühe "tipu" ära - selle kaljurünga, mille all laager oli - ja tundsin end muidu mõnusalt. Taavo oli öelnud, et tuleb raske päev ja võib arvata, et neil läheb kaua aega. Seepärast suuremat ei muretsenudki, kui neid kuue paiku veel näha ei olnud. Selle aja peale oli laager praktiliselt tühjaks läinud. Lätlased andsid enne äraminekut mulle veel neist ülejäänud saiad-leivad ja ketðupi. Seitsme paiku tulid laagrisse tðehhid ja kolm tegelast siberist, aga meie omasid polnud ikka veel näha. Et ei taibanud ka kontrollaega küsida! Igaks juhuks panin teevee tulele. Kaheksa paiku tuli võimas udu maha. Siis olin juba üsna murelik. Läksin siberlaste juurde nõu küsima, et vaat läksid kell kuus marsruudile ja tagasi pole ja nüüd veel udu ka maas ja mida üldse teha? Nood ütlesid, et kahju küll, aga praegu ei saa midagi teha, et istu sina ka maha ja oota, äkki tulevad veel. Aga kuis sa istud rahulikult, kui kaaslased möllavad kuskil udus, nii üritasin ikka oma joont edasi ajada, et äkki midagi ikka saaks ette võtta ja vaadake, mina olen esimest korda mäes ja ma tõesti ei tea, mida sellises situatsioonis teha tuleks, et üritaks siiski midagi. Siberlased vangutasid pead ja ütlesid, et pole siin suurt midagi praegu teha, andsid mulle hoopis suppi. Üks vanamees läks taskulambiga sinna nõlvale vaatama, aga targemaks ei saanud ühti. Lürpisin siis tuimalt suppi ja vastasin nii hästi-halvasti kui oskasin nende pärimistele: millal mindi, kuidas, mis varustusega, mitu köit, kas on ikka kindel, et nad mitte kaheks päevaks ei läinud, kuidas instruktoriga lood olid, milliste kogemustega jne. Iga minu vatuse peale vangutasid nad uskmatult pead ja teatasid rangelt, et Dþan-Tugan on isegi edasijõudnutele paras katsumus ja praegu tõesti ei saa midagi nende aitamiseks ette võtta; nad homme lähevad ise sama tippu tegema ja vaatavad siis, mis grupist saanud on. Mingi väike tõenäosus on, et nad öösel tagasi jõuavad, aga sellele ei tasu lootma jääda. Istusin tuimalt ja üritasin oma segilöödud peas mingit korda luua. Ühesõnaga minu grupp on maha maetud ja keegi ei üritagi midagi ette võtta. No aga minu vastas istusid vanad kogenud mehed ja mul polnud seal midagi vaielda. Lürpisin isutult teed ja siberlased üritasid meeleolu tõstmiseks minuga muudel intelligentsetel teemadel vestelda. Et palju Eestis mägesid on ja kas Eesti on ikka ilus ja milline ta on jne. Siis tuli äike. Ennenägematu vaatepilt, vähemalt minu jaoks. Ühest küljest võttes imekaunis vaatepilt, kui poleks olnud teadmist, et minu kaaslased sellesama äikese käes tagasiteed leida üritavad. Et komplekt täielik oleks, tuli paduvihm. Selle peale leidsid ka venelased, et seltskondliku koosviibimise võiks lõppenuks lugeda, ja läksime oma telkidesse. Telk oli kuidagi õudustäravatavalt tühi ja kõle. Mõtlesin oma kaaslaste peale ja kutsusin kõiki ingleid ja pühakuid appi - midagi muud minu võimuses ju polnud. Siiski tõrkusin uskumast seda kõige hullemat varianti. Und ei tulnud ja vahtisin üksisilmi telgi lage. Teab-kui kaua ma seal niimoodi lesisin, kui järsku hakkas kaugusest hääli kostma. Kes need nii hilja tulevad? Ei ole võimalik - meie grupp! Kargasin üles ja sööstsin telgist välja. Tõepoolest, seal nad olidki - läbimärjad, -külmunud, parajas ðokis, aga vähemalt elus. Kellegi olukord väga hull ei olnud. Taavo ja Volli olid lõhesse kukkunud, saanud põrutada ja Vollil võibolla mõned roided ära murtud. Ullal oli jalg välja väänatud ja Siljal korralik köha. Teised olid enam-vähem konditsioonis. Tehti ruttu üks turgutav tee, vahetati riided ja mingi magama - et siis homme vigastuste ulatus paika panna ja vaadata, mis edasi saab.

14.07.2001

Pärast hommikusööki läksime glatsioloogide juurde küsima, ega neil raadiosaatjat pole. Ei olnud. Ega tegelikult suuremat kasu sest poleks olnud, sest helikopterit me niikuinii poleks jõudnud tellida ja arstlikku läbivaatust vajavad Volli ja Taavo olid suutelised ka omal jalal liikuma Dþan-Tugani laagrisse, et sealt siis juba Ðeldasse helistada ja auto vastu tellida. Silja ja Eeva aitasid Vollil ja Taavol kotte tassida, Tiiu ja Tanel aga läksid liustikule eile äikesekartuses mahapandud raudvara ära tooma. Lootuses, et ikka on veel, mida ära tuua. Ülejäänud vedelsid niisama laagris ja kuivatasid oma märjakssaanud maist vara. Lõuna paiku ilmus Zeljonajasse Enok Jaan Künnapi noorte grupiga. Olles kuulda saanud, et meie seltskond on nö võrgutatud ja mahajäetud, st ilma grupijuhita, ja ei tea ka, mis edasi saab, pakkus ta välja, et tal olla üle-ülehomme vaba päev, et ta oleks meelsasti nõus meiega mõnda tippu tegema. Suurepärane! Seitsme paiku jõudis siberlaste grupp Dþan-Tuganilt alla, käisin siis muljeid küsimas. Mehed olid üsna sodi olemisega ja ütlesid, et oli ikka väga raske. Kuna täiesti ilmselt olid nad ennekõike huvitatud hinge tõmbamisest ja söömisest, siis leppisime kokku, et hiljem vestleme üksikasjalikumalt. Samal õhtul tegi Enok oma grupile veel väikse ekskursiooni lähiümbruses. Haakisime ennastki sappa ja kuna jalutuskäik oli eesmärgiga esimest korda mägedes olevatele tegelastele erinevaid pinnaelemente ja üldse olukorda tutvustada, sai isegi mõne koha pealt targemaks ja ununema hakanud teadmisi värskendada. Laagrisse tagasi jõudes oli juba parajalt pime, nii et oligi aeg vaikselt põhku pugeda ja siberlaste juurde sel õhtul kahjuks ei jõudnud.

15.07.2001

Vedelesime hommikul mõnda aega Zeljonajas.Täna õhtuks oli Ðeldas plaanitud saun. Millalgi ennelõunal pakkisime hädavajalikud asjad kaasa, jätsime telgid koos raudvaraga Zeljonajasse ja asutasime end Ðelda poole teele, et homme taas tagasi tulla. Silla juures toimus väike hargnemine - Tiiu, Tanel. Eeva ja Kati otsustasid ühte väiksemat nö tippu püüda. Taavo oli enne lahkumist öelnud, et mingi kergema tipu võiksime omapäi üritada teha, aga igaüks vastutab enda eest ja tuleb kuulata Katit. Ulla, Eve, Silja, Ott ja mina leidsime, et võime ka teel Ðeldasse enda eest vastutada ja jätkasime teekonda. Tegelikult oli Silja Dþan-Tuganist tublisti külmetada saanud ja Ulla jala välja väänanud, nii et nad otsustasid ennast järgmiseks tippudeks säästa. Meie Eve ja Otiga olime siis lihtsalt saatjad. Laagrisse jõudes tabas meid ebameeldib üllatus. Nimelt oli Taavo läinud teab-kuhu ja seda paraku koos võtmega. Eile oli ta meile südamele pannud, et me kindlasti kuueks all oleksime. See välistas muidugi igasuguse võimaluse, et me varem tulla võiks. Nagu iga kord igasuguste organisatoorsete probleemide puhul, nii saatsime ka seekord Ulla läbirääkimistele tagavaravõtme asjus. Saime õnnelikult sisse ja olime järgmise probleemi ees - vett pole...Tõime siis selle pisku eluks vajaliku vee mannerguga köögist. Ulla, Eve ja Ott läksid linna, meie Siljaga jäime pikutama. Varsti tulid ka meie tippupürgijate, kuid sedapuhku tippu mitte jõudnute seltskond tagasi ja mõne aja pärast ka edasijõudnud. Kuna kõht oli selle aja peale üsna heledaks läinud, siis võtsime suurema seltskonnaga ette rünnaku kohalikule ðaðlõkiurkale. Mingite arusaamatuste tõttu aga saabus õhtusöök laagris varem kui tavaliselt ja kui me alla sööklasse jõudsime, siis ootas meid seal väga ärritatud sööklapersonal ja üsna etteheitva ilmega edasijõudnud, kes olid ihu ja hingega pidanud meie sööke hoidma. Justnimelt ka ihuga, sest suure hädaga oligi üks meie portsudest ära söödud kartuses, et muidu läheb kaotsi. Aga esmase nälja olime juba kustutanud, nii et nälga keegi ei jäänud. Pärast sööki oli saun. Seisime kannatlikult sauna ukse taga, kogu pesuks vajalik atribuutika käes, kui tuli too saunamees ja teatas kategooriliselt, et ei mingit vihta. Ajab lehti laiali ja kes siis pärast koristab. Pika anumise peale soostus ta meid siiski vihaga sauna laskma tingimusel, et me kõik kenasti ise ära koristame. Aega oli jälle tund. Piisavalt, et võtta korralikku leili, käia basseinis ja end ära pesta. DuÐi all oli muidugi permanentne järjekord, aga isegi palju musti lambaid mahub kuidagimoodi ühe dusi alla ja pestud said kõik. Pärast läks Volli kohusetundlikult saunamehe käest puhastusvahendeid st harja-kühvlit küsima, et viha poolt tekitatud rämpsu likvideerida. Mehike aga patsutas Vollit sõbralikult õlale, et jajaa, vihelge aga vihelge, võite muidugi vihta kasutada, ei ole probleemi; no kus see teie viht siis on? Volli üritas oma rida ajada, et no saunas juba käidud ja viheldudki ja vaat nüüd tahaks koristada. Mehike läks seepeale veel enam hoogu, et muidugi-muidugi tuleb saunas vihelda, teisiti ei saa, et lähme nüüd siis aga lavale ja vihtleme. Mõnda aega üritas Volli seda dialoogi edasi arendada, kuni viimaks loobus ja võis ennast lohutada teadmisega, et ilmselt viht endast siis nii suurt probleemi ei kujutanud. Täna oli kogu rahvas Ðeldas kohal ja seega tõotas tänane öö taas meeldivat küünarnukitunnet.

16.07.2001

Hommik algas traditsioonilise peldikumaratoniga, millele järgnes traditsiooniline laagrihommikusöök - kahekäiguline, kusjuures. Zeljonajasse pidi mindama lõuna paiku, senini oli vaba aeg. Käidi siis seltskonniti all-linnas. Kuna minek-tulek võttis lõviosa ajast, siis linnas olek jäi üsna üürikeseks. Lõuna poole pandi taas Zeljonaja poole ajama. Väga palju rahvast tuli tee peal vastu. Ent õhtuks oli laager jälle täis. Meie telgid polnudki hobusekapjade - lehmasõrgade all maha sõtkutud ja raudvaragi oli puutumata. Unustasin mainimata, et Zeljonajas olid olemas ka kohalikud neljajalgsed vaatamisväärsused, kes muretult mööda laagrit ringi traavisid, aeg-ajalt telkidesse takerdudes ja pudrukaussidesse astudes, ent nad ei teinud sellest suuremat probleemi, vaid üritasid igal võimalikul juhul nende jaoks uute asjadega tutvust teha, loomulikult suu kaudu. Nt jõudis Ott veel viimasel momendil jaole, kui tubli pool tema T-särgist juba teel pulli makku oli. Ega pull eriti ei pahandanud, jõllitas segajat häirimatult, kui too vandudes särki puhtaks rapsida üritas, ja läks siis uutele jahimaadele. Mõni lehm jälle ilmutas suurt huvi telkide vastupidavuse vastu ja üritas ilmselt välja selgitada, kui suurt rõhku telgikate kannatab. Mis ta tulemusest arvas, seda me paraku teada ei saanud, küll aga saime see-eest kuulda telgiomaniku väga ohtrasõnalist ja emotsionaalset arvamust telgiga läbiviidud manipulatsiooni ja läbiviija enese kohta. Samuti oli hommikul mõningaid probleeme oma nõude ülesleidmisega, sest täiesti ilmselt oli kohalikel sõralistel oma ettekujutus nõude paiknemisest ruumis, mis tulemustele toetudes oli lähedane ühtlasele jaotusele ja seetõttu teps mitte ei läinud kokku meie nägemusega nõude agregeeritud jaotusest. Lisaks oli laagris veel tõeline Must Iludus - väga kaunis sünkjasmust hobune. Ent ta oli sama loll kui ilus, sest pärast pikemaajalist tutvust otsustas too tegelane proovida ka sinu maitseomadusi ja muutus seega üsna närvesöövaks ja mitte ainult - ka riided ja juuksed kõlbasid. Tegelikult usun ma siiamaani, et nood sõbralikud näksamised polnud üldse mitte paha pärast ja isegi mitte nälja pärast, vaid sisaldasid endas lihtsalt elementaarset viisakusvormelit. Paraku ei tahtnud meie ja ka muud seltskonnad seda mõista ja Musta Iluduse triumf ei kestnud üheski seltskonnas kauem kui mõned minutid. Õnneks oli meie grupis vana hobusetaltsutaja Tiiu, kes vajadusel korra majja lõi. Pidi minema hobuse nina alla ja lööma plaksu ja siis jooksvat ta minema. Paha polnud ka Kati tuletis Tiiu juhtnööridest - lähed hobuse nina alla, lööd plaksu ja jooksed ise minema. Meie grupp oli hobusega suhtlemises kõige edumeelsem - paljud grupid olid loomakesega suisa hädas ja ei osanud midagi peale hakata, pisut entusiastlikumad võtsid üle Kati poolt väljaarendatud lahtisaamismetoodika lihtsustatud variandi: jooksid minema ilma, et oleks isegi plaksu hobuse nina all löönud. Meil aga läks kartmatu Viki peaaegu et rinnatsi hobusega vastamisi ja hobune oli see, kes taandus. Tehke järgi! Järmine päev pidime Enokiga Trapezile minema, seepärast ronisime täna juba varakult põhku.

17.07.2001

Algajad ärkasid tund aega varem kui edasijõudnud, kes pidid ka Trapezit tegema. Sõime ära ja asutasime end teele. Keset liustikku tegime väikese peatuse, et nautida imeilusat vaadet Elbrusele. Enok tegi veel mõned pildid ka. Enok tegi väga meeldivat tempot, mis oli kõigile jõukohane ja ei väsitanud nii ruttu ära. Kui me viimaks kaljusele pinnale jõudsime, siis olid edasijõudnud meil juba järel ja läksid möödagi. Lahtiseid kive oli palju ja pidevalt õnnestus kellelgi mingi pisemat sorti kivilaviin alla saata. Siin kogesin taas lühikeseks olemise varjukülgi: kui ikka lähima nukini ei ulatu, siis ei ulatu, rääkimata sellest, et pealtnäha kindel tükk kaljut sulle hoopis pihku jääda võib. Enok suhtus minu hädalisse ukerdamisesse väga mõistvalt ja pani mulle igaks juhuks siis perilasid, mis muidugi tugevasti tõmbas alla meie grupi tempot. Harjamarsruudil panime end kolmekaupa köide. Sujus päris kenasti, ehkki aeg-ajalt köis ettehoiatamata mingi kaljunuki taha end kinni kiilus. Enne viimast otsustavat tõusu oli väike laskumine, mis jälle eeldas perilat. Silja ja mina jäime sinnasamma teisi ootama. Siljal, nagu öeldud, Džan-Tugani tüsistused, minul aga õnnestus oma käsi kuidagimoodi "ära tõmmata", nii et minu edasine kulgemine oleks grupi tempot veelgi enam alla tõmmanud. Ehkki Enok pidevalt kinnitas, et tal on puhkus, tal pole kuhugile kiiret, otsustasin siiski Siljale seltsiks jääda ja nautida vaadet meie ees avanevale Gumatšile, kuhu oli tänagi teel palju rahvast. Päike paistis otse lagipähe ja tekkis hirmus tahtmine magada. Kiiver näkku ja kuigipalju tukutud sai. Pärast oli muidugi veel uimasem olek kui enne. Mingi aja pärast turnisid tipu ära teinud edasijõudnud meist mööda. Siis läks veel tükk-tükk aega, kui meie omad tulid. Alla läksime teiselt poolt kui tulime. Kuna ka Tiiu polnud tippu läinud, ehkki tema jõudis mõnevõrra kaugemale kui meie Siljaga, ja tema käes oli tiputoit, siis toimus selle hävitamine selle kaljuriba juures, millest me Gumatšile minnes üle turnisime. Eelmine kord olime sealt perilaga laskunud, aga Enok leidis, et asi pole seda väärt ja ilma saab rutem. Läksimegi siis ilma. Seejärel tuttav laskumine lumenõlva pidi alla liustikule. Oh, kuidas oleks tahtnud tagumiku peal alla liuelda, aga ees olid veel mõned kivised kohad ja ei riskinud. Eelmine kord, Gumatšilt tulles, liugles selsamal laskumisel minust mööda mõnevõrra nõutu Ulla, kel polnud plaaniski sedaviisi laskuda, aga paraku oli ta kukkunud ja sulalumes pidurdada on üsna lootusetu ettevõtte. Natuke arglikult proovisin isegi samamoodi laskuda, tehes aga aeg-ajalt väikseid peatusi, et kiirus üleliia suureks ei läheks. Poolliueldes-glisseerides seegi kord tasasemale pinnale jõudsin. Siis ootasime Enokit järgi, kes meile osavalt pragude vahel teed rajas. Viimaks jõudsime laagrisse, kus edasijõudnud meid juba ootasid. "Kõigest" 11 tundi olime marsruudil olnud, jäädes üsna napilt alla ühele Enoki poolt juhitud pundile, kes oli sama tippu 13 tundi teinud. Õhtul panime kaljule köied külge ja turnisime - kus sa Eestis ehtsat kaljut ikka ronida saad! Lisaks Enoki grupile saabus laagrisse veel Tallinna tegelasi, nii et mingi moment oli Zeljonajas eestlaste oluline ülekaal. Muud rahvast oli ka päris palju. Ulla tuvastas, et valgevenelastel on kitarr. Nad olid seda lahkelt nõus ka meile laenama. Üsna häälest ära oli teine, aga ajas asja ära. Pärast tulid valgevenelased pilli järgi ja mängisid meile veel mõnda aega. Võrratu!

18.07.2001

Meeri, Martti, Viki ja Tanel läksid Dþan-Tugani tegema, ülejäänud vedelesid niisama laagris. Arutasime veel, et kas teeks algajate grupiga ka veel ehk mingisuguse tipu siin Zeljonajas, midagi lihtsamat, mispeale Tiiu teatas mõnevõrra mornilt, et tema küll enam seda liustiku käia ei taha, tal on sest juba kõriauguni. Mäletatavasti käis Tiiu ju veel ka raudvara ära toomas ja mis seal salata - ka endale tundus, et seda liustiku on juba piisavalt trambitud. Otsustasime siis niisama nö suvitada ja kuna köied olid kalju küljes kenasti üleval, siis sai end aeg-ajalt horisontaalist ka vertikaali liigutatud. Lõuna paiku hakkas sadama ja tegi seda vahelduva eduga õhtuni välja. Eve, Ulla, Ott ja mina istusime enamuse aja telgis ja mängisime kaarte, et siis vahepeal nina telgist välja pista ja veenduda, et veel pole võimalik kogu oma krempliga välja lösutama kolida. Käisin korra ka seinal st kaljul ära. Päris mõnus ronimine oli. Õhtul tulid meie kangelased tagasi - olid väga väsinud, aga ka samavõrd õnnelikud. Nii et pole see Dþan-Tugan midagi nii võimatu tipp. Tanelil, kusjuures, oli see alles kolmas tipp ja kolmene! Aukartust äratav järgnevus.

19.07.2001

Oti sünnipäev! Sünnipäevalaps lauldi nagu kord ja kohus üles ning telgi ees ootas teda kivikestest ja lilledest koostatud ca 2x2 meetrit sünnipäevakaart ja lillepärg. Ma olen täiesti kindel, et sellisel kujul kaarti pole Ott enne saanud. Aegamisi pakendas rahvas ennast kokku ja sättis minekule. Ulla, kes veel päevad tagasi tugevasti lonkas, tegi sedapuhku sellist tempot, et oli tegu tal kannul püsida. Dþan-Tugani laagris tegime õllepeatuse. Ega allatulek ennegi teab-mis vaevaline polnud, aga pärast õllepeatust läks edasine tee suisa lennates. Elbruse laagris tehti järgmine peatus, et selleks paarisajaks meetriks, mis meid Ðheldast lahutas, veel uut jõudu koguda. Viimaks jõudsime ka Ðheldasse. Alguses väga meeldivalt tühi elamine sai kahetsusväärselt ruttu rahvast täis ja peagi valitses seal juba tuttav segasumasuvila. Kusjuures kõik üritasid oma kotte ümber pakkida, sest homme oli juba minek Azausse. Läksime Eve ja Ullaga Otile sünnipäevakooki tegema ainsale suhteliselt vabale pinnale selles elamises - rõdule. Tort, mis koosnes peaasjalikult küpsistest ja nende vahele mäkerdatud kreemidest, tuli väga kena. Selle pidulik üleandmine pidi toimuma pärast sauna. Mmm, kui mõnus oli ennast üle tüki aja taas pesta. Et mustus ikka korralikult maha higistada, siis kehtestati leiliruumis mingi aeg sääne reegel, et enne kedagi välja-sisse ei lasta, kui korralik leil kätte saadud on. Et kes sel momendil sees, see sees, ja mingit edasi-tagasi voorimist see aeg ei ole. Süsteem töötas täitsa hästi, sai tõesti korraliku leili. Pärast sauna anti Otile pidulikult tema sünnipäevatort üle. Ott otsis omalt poolt ka kangemat kõrvalerüüpamist välja. Pidasime niimoodi mõnda aega sünnipäeva, kui peagi karm reaalsus end meenutas. Et me pidime - olgugi, et viimast korda - siia segasumasuvilasse, mis minu meelest läks iga järgmise korraga üha rohkem kraami täis ja üha raskem oli vaba pinna leidmine, end ära mahutama. Mingi ime läbi saigi põrand piisavalt tühjaks lükatud, nii et rahvas sinna ära mahtus. Ruum voodis, kusjuures, vähenes eksponentsiaalselt iga järgmise sinna heitmise korraga, ehkki inimeste hulk oli konstantne. Päevake veel ja ma olen täitsa kindel, et siis poleks me siia enam mingi valemiga ära mahtunud.

20.07.2001

Plärisev äratus, peldikumaraton, hommikusöök. Siis läksime Taavo ja Ullaga Elbruse laagrisse oma märke ja märkmike kätte saama. Ent see polnud üldse nii lihtne. Kõigepealt pidime välja selgitama, kes selle asjaga seal tegeleb. Kui see viimaks selgus, siis pidi seda inimest otsima hakkama. Ja siis pidime ootama, millal tal meie jaoks aega on. Aga ei läinud poolt päevagi, kui me sealt märkide-märkmikega tulema saime. Bussi õnneks polnud veel tulnud. Mingi aeg sõitis maja ette üks miniatuurne mikrobuss punase risti ja kirjaga Medsluþba. Hakkasime kohe nalja viskama, et näete, see ongi nüüd meie buss, pange tähele, sinna me läheme kõik nüüd sisse ja sellega sõidamegi Azausse. Aga see oli rumal nali, sest selle pisibussi näol, mis meie hulka arvestades nägi välja nagu anekdoot, oligi tegu meie transpordivahendiga. Nojah. Esmalt laaditi kotid peale, siis inimesed nende peale. Keegi pidas bussijuhiga läbirääkimis, et äkki saaks kaks korda käia. Juht oli lahkesti nõus, aga kuna esmased laadimised olid juba tehtud, siis ilmnes, et maha oleks jäänud ainult 4-5 inimest ja ainuüksi nende järgi sõita poleks ka suurt mõtet. Seepärast tõmbasime endid veelgi koomamale ja oh imet, isegi uks läks meie taga või õigemini küll nina ees kinni. Siis läks sõit lahti. Igasugustel mägiteedel kulgevate masinate üks tehnilisi tingimusi näib olevat see, et pidurid on korrast ära. Aknast välja õnneks suuremat ei näinud, aeg-ajalt küll keegi kiljatas ja võis uduselt aimata, kui napilt me kurvi välja võtsime või vastutulevast autost/lehmast mööda manööverdasime. Igatahes hingasid kõik mõnevõrra kergendatult, kui tasasemale maale jõudsime ja all-linnas bensupeatuse tegime. Ronisime rõõmuga välja oma jalgu sirutama - oh, milline nauding oli oma ärasurnud jäsemed kellegi alt kätte saada! Ainsana ei lahkunud oma positsioonilt Ott, kes oli topitud kotihunniku ja lae vahele ja kes ruumi- ja hapnikupuudusele vilistades südamerahuga magas. Sellel mehel on ikka vapustav kohanemisvõime! Liikmed sirutatud, ronisime uuesti autosse - loomulikult oli ruumi tunduvalt vähemaks jäänud. Ilmselt pakkusime vaatepilti, mida ka kohalik paljunäinud rahvas veel näinud polnud. Igatahes inimesed tee ääres jäid seisma ja suu ammuli meile järgi jõllitama. Mis seal salata, ka meie sohver vaatas sügava imetlusega, kuidas me autosse ronisime ja tunnistas muheldes, et midagi sellist pole ta küll varem näinud. Enne Azaud tegime veel ühe ja väga vajaliku peatuse - kõik ihuliikmed olid üsna surnud olekus. Ehkki peatus tehti sellepärast, et end kohalikus häirekeskuses registreerida. Kappasime sealsete poekeste vahel eesmärgiga jäätist saada, mida seal aga paraku täiesti ilmselt ei olnud. Pettunult ronisime oma endistele positsioonidele ja - kas ma pean ütlema, et sedapuhku oli nii kitsas, et lausa võimatu oli ette kujutada, kuidas me sinna enne mahtusime. Kindlasti oli vahepeal keegi salaja juurde tulnud. Kati ja Eeva, kes olid samuti kottide ja katuse vahele pressitud, kurtsid, et nad tunnevad ennast nagu kurdi põgenikud: liigutama ei mahu, hingata ei saa… Mis Otti puutub, siis kui ta just vaikselt ära lämbunud polnud, magas ta endiselt. Mida lähemale Azau jõudis, seda kaugemal näis ta olevat. Ei mäleta, mis ime läbi kohale jõudsime. Mäletan ähmaselt ainult seda, et pärast autost väljasaamist jõudis minuni imeline selgus, et pole midagi paremat siin ilmas kui saada ennast täispikkuses välja sirutada. Kohalike sohvrite aupaklike pilkude all kolisime endid ja oma vara välja ning viisime Elbruseks mittevajaliku kraami pakihoidlasse. Siis uitasime veel mõnda aega sealsete putkade vahel, kuni lõpuks läksime köisraudteele. 120 rubla oli pilet, mis sisaldas endas kahte köisraudtee otsa nii üles kui ka alla tagasi. Sõidu peal tegi keegi teatavaks statistika, et keskmiselt üks vagun päevas kukub alla. Kui suur on tõenäosus, et see just meie vagun on, seda vist välja ei arvutatud. Kati suutis küll juba dramaatilise stsenaariumi paika panna, kuidas vagunil põhi alt ära kukub jne, aga enne kõigi nende ootuste-lootuste täideminekut olime juba raudteelt maas. Edasiminek oli tõstukiga. Kliimamuutus oli täiesti tuntav, ladusime endile soojemad riided selga ja läksime tõstuki juurde. Tõstukit nähes mõtlesin taas, et tegu on mingi järjekordse hea naljaga - sul tuleb pirakas seljakott süles sujuvalt hüpata liikuvale toolile, sinna ära mahtuda, püsima jääda ja mingi julgestuse moodi toru ette tõmmata. Ja kõike seda hetke jooksul. Kuna aga täna oli juba nii mõnigi hea nali toimunud, mis kokkuvõttes tõeks osutus, siis ei üllatunudki eriti, kui selgus, et täpselt nii teha tulebki. No ja pärast veel samamoodi maha ka tulla. Maksin oma 30 rubla ära ja hakkasin ennustama, mitmendal katsel ma toolile pihta ja pidama saan, kui enamus seltskonnast oli juba mingil kirjeldamatul viisil toolile saanud ja sõitis rõõmsalt ülespoole. Mitte eriti suurte lootustega sättisin ka ennast ootele. Oh imet, saingi peale ja ei kukkunudki kohe maha. Tegelikult oli väga tore niimoodi sõita, ehkki kott süles vaatevälja tublisti ahendas. Ja mahatulemist ka ei maganud maha, selle eest hoolitses Eve, kes igale järjekordsele tulijale juba aegsasti hüüdis, et hakkame aga maha tulema, hakkame maha tulema! Nüüd oli tarvis ainult 500 meetrit ülespoole minna, et Prijutini jõuda. Panime kassid alla ja hakkasime astuma. Päris tore jalutuskäik oli. Prijutis avanes meile üllatamapanev vaatepilt ühe jässaka tðao-tðao näol, kes jalutas seal ilmega, nagu oleks see täiesti tavaline, et 4200 peal koerad on. Otsisime oma telgile sobiva pinna ja hakkasime maaharimisega tegelema. Kui pinnas nägi välja nagu soliidselt ülesküntud uudismaa, panime telgi sinna püsti. Siiski oli meie kivinoppimine mõnevõrra puudulikuks jäänud, eriti kannatas selle all Ott, kelle külje all oli aukartustäratavate mõõtudega kivimürakas, mis keeldus oma positsioonilt lahkumast, vaatamata kõigile meie püüdlustele. Mitte et Ott selle üle kurtnud oleks, asi tuli ilmsiks siis, kui ma nördinult mainisin, et minu ribide vahel mingid muhud on. Sobitasin siis vaikselt need kivikesed kenasti oma 7-8 ribi vahele st ribid kivikeste vahele ja seal nad niiväga ei seganudki. Asjad telki kolitud, vahetasime oma kaltsmärjad riided kuivade vastu ja läksime sööma. Väga palju rahvast sel momendil siin just polnud. Suuremaltjaolt venelased. Pärast sööki läksime Ullaga välja selgitama, ega neist kellegi kitarri kaasas pole. Paraku ei olnud. Ühed ütlesid kahetsevalt, et jätsid sellepärast alla st Azausse, kuna nende seas polnud ühtegi mängijat. Milleks nad tolle kitarri aga Azausse ja üldse reisile kaasa vedasid, sellest me aru ei saanudki. Kui nad kuulsid, et meil on plaanis sadulasse ööbima minna, teatasid nad meile veendudult, et me oleme hullud ja hommikuks oleme me seal kõik kui mitte just surnud, siis üsna lähedal sellele seisundile. Olime selle soovimata saadud iseloomustusega rõõmsasti nõus ja küsisime, kuis ja millal neil on plaanis Elbrusele minna. Nad kehitasid õlgu, et no küll nad vaatavad - võibolla homme, võibolla ülehomme, võibolla lähevad ainult Pastuhhovideni, võibolla ei lähegi - no kuidas tuju on. Õudselt normaalne suhtumine. Hirmutati, et Elbrusel võib väga külm hakata. Minul oli küll väga palav. Nii väljas kui iseäranis pärast telgis. Ilmselt polnud tegu siiski maadvõtva kliimasoojenemisega, vaid lihtsalt palavikuga. Nii ülekuumenenud olek oli, et ei saanud tükk aega magamagi jääda. Kuid mitte ainult mina. Olin mõnda aega vahelduva eduga tukastanud, kui kuulsin, et Ulla ja Ott midagi seletavad. Ahjaa, nemad pidid ju hommikul toimkonnas olema. Kell võiks tõesti sealmaal olla, juba tükk aega lesitud ka. Ulla hakkaski parasjagu välja selgitama, mis see kell täpselt on. Ullal oli jah ainsana äratuskell kaasas. Tore väike kell, ehkki tiksus väga kuuldavalt ja plärises veelgi kuuldavamalt. Aga tal oli üks väike viga, mis nüüdki ilmnes - kui Ulla kella lõpuks kätte leidis, hakkas see kõrvulukustavalt plärisema. Seepeale pillas ehmunud Ulla kella käest, pärast mida ta mõnda aega paaniliselt seda taga otsis, et see vaikima sundida. Täiesti kujuteldamatu oli, kuidas suudab nii väike kellake sellist lärmi produtseerida. Kui Ulla lõpuks kella kätte sai ja kinni vajutas, selgus tõsiasi, et kell on alles kaks öösel. Et aega nagu küll. Ulla aga leidis, et ta on piisavalt maganud ja ta läheb nüüd välja. Minul oli umbes sama tunne ja teatasin otsustavalt, et mina lähen ka välja. Ott jõllitas meid pisut mõistmatul ilmel ja pomises midagi, mis kõlas, et ah tehke, mis tahate. Taavo ei öelnud midagi, aga võis aru saada, et ta parema meelega oleks maganud, st magaks rahulikult edasi. Mida ei saa kellaaega arvestades sugugi mitte eriskummaliseks sooviks pidada. Tallusin mõnda aega nappide vabandussõnade saatel ta jalgadel, leidsin viimaks oma saapad ja astusin välja. Telgist välja jõudes selgus, et meie alarm oli pea kogu Prijuti või vähemalt suurema osa sellest üles äratanud. Siin-seal süttisid telgis tuled, kosts nõutut pominat. Saime oma asjad õiendatud ja läksime telki tagasi, kui Ulla avaldas kahtlust, et äkki ta kell on vale. Läks ja küsis igaks juhuks meie lähedal telkinud poolakatelt järgi. Kui ta aga telki tagasi jõudis ja oma kella vaatas, jõudis ta miskipärast järeldusele, et polnud siiski poolakatest vist päris õigesti aru saanud. Siis peksti Ott üles - sõna otseses mõttes, sest kõige toimunu peale oli raske häirimatult edasi magada ja seda iseäranis meie telgis - et ta läheks ja küsiks poolakatelt üle, et noh, Ullal endal on nagu tobe uuesti minna. Mis siis Otil üle jäi - ronis välja ja varsti kaikus üle Prijuti Oti vabandav-viisakas hääl: "Sorry, what time is it? What time is it ?" Minul oli juba pikemat aega väga naljaks, aga tundus, et meie neljas telginaaber ei suutnud meie lõbusust jagada, olgugi, et ta oli endiselt vait, aga seekord juba valjemini. Ott naases telki väärtusliku infoga, et meie kell on ikka õige. Aga kas ma mainisin, et kellal oli üks väike viga - sõltumata selles, mis ajaks ta äratama pandud oli, plärises ta kindlasti siis, kui talle vastu puututi. Nii ka nüüd. Minu jaoks oli see muidugi täpp i-le ja ilmselt ka Taavo jaoks, kes teatas (tsenseeritud kujul; autori märkus), et Ulla selle kella kinni vajutaks. Mispeale Ulla omajagu kurvalt ja armastusväärselt teatas paratamatut tõsiasja, mida me ise selgelt kuulsime, et aga ta ei VAJU ju! Mina tundsin endal juba krampe tekkimas ja Taavogi teatas lühidalt ja konkreetselt, mida selle kellaga siiski ette võtta võiks ja mida me kõik nüüd teha võiks. Tuleb tunnistada, et kellaaega ja olusid arvestades oli tegu igati adekvaatse hinnanguga ja me tegime omalt poolt kõik, et seda ka järgima hakata. Kuhugi Ulla selle õnnetu kella igatahes vajutas, mispeale kell ilmselt aru sai, et tema omaalgatuslikkust suuremat ei hinnata ja nördinult vait jäi, olles seda järjekindlalt ka hommikul. Teadmata jäi, mida arvasid ülejäänud Prijutis st meie kuuldekauguses viibijad sellest öisest äratusest ja eestlaste ajatajust üldse, aga tagasihoidlikult jätsime selle välja selgitamata.

21.07.2001

Vaatamata kella vastutöötamisele sai toimkond siiski õigeks ajaks üles. Mul oli terve öö tapvalt palav olnud ja igasugune kulgemine ülimalt aeglane. Analüüsisin pisut oma seisundit ja jõudsin järeldusele, et pole tarvis partisani mängida ja seekord jäävad mul tipud tegemata. Sõin koos teistega hommikust, saatsin nad ära ja ronisin tagasi telki kõige vastuvõetavamasse asendisse - horisontaali. Nii oli päris talutav olla. Liigutasin ennast ainult vee toomiseks ja laskmiseks. Vahepeal närisin ka mõne kuiviku ära. Hirmus palav oli ikka olla. Umbes lõuna paiku läks Viki ka teistele järgi. Õhtuks tuli Prijutti päris palju rahvast. Valdavalt venelased, niipalju kui kuulda oli. Arutlesin, et kui mul see öö sama kuum oleks, siis oleks igati korras, sest olin jäänud üksi telki nö pooliku magamiskotiga. Mjah, nimelt igasuguste valestimõistmiste ja möödarääkimiste tõttu polnud mul magamiskotti ja selle fakti ees seisin ma paraku alles Ðheldas. Natuke paremas seisus oli Ulla, kes samuti mingite arusaamatuste tõttu mitte just kõige soojapidavama magamiskoti sai, mille ta sadulasse minnes armulikult mulle jättis. Nimelt oli Viki Ullale sadula jaoks oma magamiskoti andnud ja asja nii organiseerinud, et ta ka ise ära ei külmunud. Ronisin magamiskotti ja moodustasin endale veel jopest ja sturmast katte ning kuigi just ei higistanud, siis väga külm ka ei olnud.

22.07.2001

Täna hommikul oli olemine juba oluliselt parem, palavik tundus langenud olevat ja enam ei kuumanudki nii väga. Siiski oli endiselt parim asend horisontaal. Hakkasin juba üsna varakult omi alla ootama. Eile oli see jutt olnud, et kellel hakkab sadulas väga paha, see saadetakse õhtul alla tagasi. Ilmselt kellelgi nii paha siis ei hakanud. Rahvast aga andis oodata. Millalgi lõuna paiku tuli Tiiu. Teatas lühidalt, et tippu ei jõudnud. Teised ilmselt kõik olla jõudnud. Mõne aja pärast tulid Ulla ja tüdrukute grupp ka alla. Olid kõik üsna äraaetud olemisega. Ütlesid, et see oli mõistlik tegu, et ma alla jäin. Ilmselt polnud ma tõesti kaotanud mitte midagi peale tipu tegemise, sest kõik nad kinnitasid, et hing oli tõesti niidiga kaelas olnud ja üldse olla ilmatu paha olnud. Kes oli öö läbi oksendanud, kes öö läbi minestanud, kellel muidu väga sant olla. Katil oli veel mõnda aega pärast Prijutti jõudmistki peavalu ja kurtis , et ei saa kuidagi sooja sisse. Seepeale otsustasime, et üks priimus meil on, võiks siis süüa teha. Kõik sadulasse kaasavõetud toit jäi praktiliselt alles, sest kellegi polnud seal söögiisu. Ei saa jätta mainimata, et tol momendil oli Prijutis tohtus ülekaalus maskuliinsem pool. Kui meie välja arvata, siis paar-kolm naisterahvast vist oli. Seetõttu äratasime meie lähedal telkinud baðkiirides parajat imestust ja uudishimu, kui nad veendusid, et iga järgmine allatulija on jälle naisterahvas (tuldi nimelt väikeste vahedega) ja mingi moment nende naabruses tervelt seitse tütarlast on. Ent nii feminiinset olekut me siiski säilitada ei suutnud, sest alla tulid ka Taavo ja Ott. Viimane oli nii häirimatu ja üldse nii suvalise olekuga, et teda vaadates võis küll järeldusele jõuda, et Elbruse lääne- ja idatipu tegemine ei tohiks oluliselt raskem olla Munamäele ronimisest. Volli ja Tanel olid aga nii kanged, et jäid koos edasijõudnutega veel teisekski ööks sadulasse. Kuna all oli telgikohti pisut vähem kui inimesi, siis pani Ott ka oma telgi üles, Prijuti müüri varju. Kurb oli see, et Prijutis oli väga palju rämpsu ja nägi kohati välja nagu tõeline peldik. Samal ajal käiski Elbrusel kampaania - hoidke mäed puhtad! - mille raames vabatahtlikud Elbruselt rämpsu alla vedasid. Homme on siis allaminek ja sedapuhku jätkuvalt st langevas joones. Selleks korraks on meie tipud siin - kellel üldse ja kui palju muidugi - Kaukaasias tehtud.

23.07.2001

Ajasime end aegamööda üles, sõime hommikust ja hakkasime tasapisi allaminekuks valmistuma. Mina avastasin sealt kaljude juurest veel väga võluvaid asjakesi, mis on minu suureks nõrkuseks - luid. Seal oli ikka nii kauni kujuga konte, millseid ma pole kogu oma bioloogiastuudiumi jooksul näinud. Eks ta üks paras käru oli, aga no siis vähemalt ei pea teised vaeva nägema mulle kärutegemisega. Kärude eest olid tuttavad mind hoiatanud juba enne reisi, mispeale ma muretult teatasin, et tunnen kõigile käruüritajatele sügavalt kaasa ja nad pälvivad minu suurima austuse, kui nad suudavad NII täistuubitud kotti veel kõige pisemagi käru toppida. Aga kärudest veel hiljem. Saime oma laagri kokku ja hakkasime osade kaupa alla tilkuma. Tõstukile hüppamine tuli juba päris hästi välja. Azausse jõudnud, sööstsime esmajoones endale mingit sooja toitu hamba alla saama. Aegamööda jõudsid kõik Azausse ja lõime oma viimase laagri üles sinnasamasse keskuse lähedale muruplatsile. Kehtis ka siin vana tuntud reegel - kes hiljaks jääb, see magab lageda taeva all st telgiplatse oli piiratud hulgal. See saatus sai osaks edasijõudnutele, kes selle üle suuremat ei kurvastanud. Õhtul tegime jõe ääres telgisauna - duðivõimalustes Min. Vodõs poldud nii kindlad ja oli tahtmine endalt osagi sellest Elbruse saastast maha saada. Soovijaid oli paras hulk, nii 7-8 tükki, nii et mahtus kenasti kupli alla ära. Leil, olgugi, et liivasegune, oli päris korralik. Ja siis marss jõkke! Poisid olid kivide vahele konstrueerinud mingi väikese basseini, kus vool nii tugev polnud. Kuid siiski piisavalt tugev, et see bassein lühikese ajaga liiva täis kuhjata. Aga ega vees kaua olla saanudki, esmalt hakkasid jalad ja pärast kõik muud kehaosad takkajärgi krampi kiskuma. Ka peapesu käis seetõttu mitmes järgus, vahepeal käidi end telgis, vabandust, leiliruumis soojendamas. Mingi mustusekorra sai maha küll, aga hiljem magamiskotis läks olemine miskipärast õige ruttu liivaseks. Jõe äärest laagrisse ülesminek oli ka omajagu põnev - pimeda metsa kata et mitte öelda pimealpinism - mitte ei näe, kuhu astuda, nii et sa alla tagasi ei libise või juurikate taha ei takerdu. Igatahes lõpuks jõudsid kõik laagrisse, olgugi, et mõni meist mitte just päris Prijutini, küll aga tõstukite alla välja jõudis. Azaus sai täide viidud ka juba reisi alguses Otile esitatud ähvardus - kui ta Elbruse ära teeb, lõigatakse tal juuksed maha. Seda tehtigi. Kõigil soovijatel oli võimalus Oti peast paar pikka tumeblondi kiharat eemaldada. Tulemus polnud üldse paha, ehkki vahepeal hakkas tegevus meenutama rebast ja juustukera - vaata, siit on palju lühem kui siit, ei, nüüd on jälle siit lühem, võta veel teiselt poolt! Ott istus pärast mõnda aega nõutult rohurinnatisel ja üritas oma uue välimusega harjuda. Kui Oti juuksed ja muu rämps oli ära põletatud, siis kobisime oma viimast ööd siin Kaukaasias veetma. Ja edasijõudnute telkkond, nagu juba öeldud, lageda taeva all.

24.07.2001

Ärkasin Eveli teatraalse hääle peale, mis teatas: "Rahvas, tulge kohe välja, siis näete pulli!" Arutasin endamisi, kas asi on ikka seda väärt, et juba välja ronida, kui Eveli mitte vähem dramaatiliselt teatas: " Tulge aga kohe välja, kui tahate pulli näha! Kahte pulli!" Ahaa, mingid lehmad jälle laagris. Mis seal salata, rahvas hakkas ennast üles ajama küll. Selle aja peale, kui mina telgist välja sain, polnud seal paraku enam mingit pulli. Bussini oli aega parasjagu nii palju, et sai veel kohalike mutikestega kampsuni ja sokkide hindade üle kaubelda. Hinnad olid tegelikult ilma kauplemisetagi häbematult odavad. Sel ajal laagrisse jäänud ei lasknud samuti ajal raisku minna. Tulin paari sokkidega tagasi, mõistatasin, mis nipiga need küll kotti mahutada ja tõstsin häirimatult äärmiselt silmatorkavalt võrku topitud kivimüraka sealt kenasti välja. Koti sisu suhtes polnud mul põhjust muretseda - sinna midagi märkamatult toppida oleks olnud üliinimlik saavutus. Huvitav on see, et mägedes kehtib täiesti kindlasti mingi asjade/esemete/olevuste jne paljunemise või paisumise või teab-mis seadus. Kott kaotab oma ruumalast niipalju, kui palju võtavad ruumi temast jäädavalt välja võetud asjad - mul oli ligi 7 kilo toitaineid kotist läinud ja ruumi oli seal pärast ka sellevõrra vähem. Ja sama on ka telkide, ööbimispaikade ja autodega - mistahes juhtudel, kui kuskile midagi sisse läheb ja sealt välja tuleb ja sinna taas sisse minema peab. Meenutagem veel lisaks Ðhelda laagrit ja autosõitu Azausse. Kümne paiku pidi meile buss järgi tulema. Vaatasin ilma erilise entusiasmita keskuse juures seisvaid väikeseid sõiduautosid ja leidsin, et ega ei üllata küll, kui selgub, et me ühe sellisega Min. Vodõsse sõitma peamegi. Aga oh imet - tuli buss, kohe suur buss, mõtlege! Sama buss, millega firnikad olla eelmiselgi aastal sõitnud - Firni kleepekas oli selle tõenduseks kenasti esiakna klaasi peal. Võibolla see ongi see üks ja ainus sõidukõlbulik buss selles piirkonnas üldse, mine tea. Tee peal tegime peatuse narsaaniallikate juures ja täitsime oma pudelid. Ja loomulikult ühe jäätisepeatuse ka. Seejärel juba tuttavat teed mööda Min. Vodõ poole. Jõudsime ilma viperusteta ligi 6 tundi enne rongi väljumist kohale ning laadisime end taas jaamahoonesse maha, et seejärel valvekordi paika kakelda. Ent paraku pälvisime seekord miilitsa kõrgendatud tähelepanu. Nõuti kõigi passid ja kästi aru anda, kust ja miks me tuleme ja kuhu läheme jne. Ahaa, Elbrusel! Aga miks meil pole eritsooni luba? Kas me ikka käisime Elbrusel? Aga kus me tegelikult käisime? Ja mis meil kotis on? Narkootikumid, jah? Laiutasime nõutult käsi, et kottides on must pesu ja muu mägironimiseks vajalik atribuutika, ei ole narkootikume. Miilits noogutas sarkastiliselt, et hea küll, aga tooge nüüd narkootikumid välja. Me vastu, et no mida pole, seda pole - ei ole meil narkootikume. Miilits noogutas taas rahulolevalt ja ütles, et hea küll, aga äkki te ikka tooksite narkootikumid lagedale. Või peab kotid läbi otsima, mhm? See oleks nüüd küll paha variant olnud iga kandi pealt. Esiteks, et kuidas see suure vaevaga kokku surutud kraam pärast tagasi saada ja siis mõtlesin veel murelikult oma kondihunniku peale, mis ma Prijutist alla vedanud olin ja üritasin ette kujutada, mida võiks kohalik korravalve sellest arvata ja kui suur on tõenäosus, et sellest suuremat sorti jama ei tule. Tuli veel meelde, et Meeril või kellelgi teisel edasijõudnutest oli minnes Isostari pulbri purk, kuhu ta oli kokkuhoiu mõttes mingit teist joogipulbrit seganud. Igatahes erines juurdepandud pulber toonilt silmnähtavalt originaalpulbrist ja kas oleks usutav, et purgis üleüldse on see pulber, mille nimi sinna kirjutatud on. Kui Meeril seda pulbrit veel alles oli, siis võiks sellest ka kena jama tulla. Vaatasin tasahilju Meeri poole ja sain tema otsustavast ilmest aru, mis võtet ta rakendada kavatseb, kui asi jamaks peaks minema. Kuid seegi kord polnud tal vaja seda teha. Ühtäkki kaotas miilits meie vastu igasuguse huvi, nagu poleks seda kunagi olnudki, saime passid tagasi ja võisime end taas napi pääsemise puhul õnnitleda. Jätkasime valvekordade paikapanemist ja seejärel moodustati ruttu duðijärjekord. Nimelt oli vaksalis siiski võimalik mingi raha eest ennast pesta. Kuna info järjekorra pikkuse ja sooja vee olemasolu kohta pidevalt muutus, läksin kindla peale välja ja pesin oma pea rekordilise kiirusega kohaliku tualettruumi kraanikausis ära - ei mingit järjekorda ja soe vesi oli ka garanteeritud. Siis kolasime seltsikesi veel linna peal ringi ja vedelesime niisama oma pampude otsas, kuni oligi aeg kotid taas hambusse võtta ja rongi peale minna. Olles kõik oma kodinad sisse saanud ja ise takkajärgi, hakkasime pärast üürikest hingetõmbamist end istekohtade vahel ümber paigutama. Kohad olid muidu lähestikku, ainult üks vahe oli teistest tunduvalt kaugemal. Sinna organiseeris ennast meie nn troppide punt - kuna Ulla, Ott ja mina olime kogu reisi vältel üles näidanud suurt võhiklikkust, saamatust, kohusetundmatust jms mägiretkel vastunäidustatud iseloomujooni, saime meie grupijuhilt selle tabava ja igati õigustatud iseloomustuse, mis meile pikapeale suisa meeldima hakkas. Mingi aeg liitus meiega vabatahtlikult ka Eve, kelle me ristisime kohe isehakanud tropiks. Tegime ühe korraliku söömaaja, mängisime kaarte ja mingi aeg pugesime põhku.

25.07.2001

Kogu tagasitee rongis möödus rahulikult, midagi väga erutavat ei juhtunud - seekord sõitsime targu Ukrainast mööda, mitte läbi. Kuna sööki oli omajagu alles jäänud ja seda sai peatustes ka juurde ostetud, siis läbis tagasisõitu katkematu jadana söömine ja meie vahes lisandus sellele ka kaardipõrgu. Algatati taas maffia-mäng. Aga kuna kõigil oli teatav pingelangus ning puudus igasugune ootusärevus, siis keskendati kogu tähelepanu võimaliku maffia tabamisele ja seetõttu kaotas mäng ruttu oma võlu. Kerget pinget tõi mängu ligi kilomeetri jagu pimedat tunnelit, mil keegi ei saanud jälgida, kes ja kus käis. Ent sedasorti tunneleid oli ainult üks. Meie vastas, kaheses vahes, istus üks mõnusalt tüse onkel, keda oleks võinud kasutada näidiseksemplarina flegmaatiku demonstreerimisel. Polnud asja, mis oleks ta sügavalt mõtlikku ja samas suhteliselt rahuolevat ilmet oluliselt muutnud. Kui mööda vaguneid jooksid mutikesed oma kudumitega, mida nad usinasti pähe määrida üritasid, siis võttis onkel sädistava tädikese poolt tema nina alla topitud hunnikust ilmetu näoga esimesed kättesattunud sokid, maksis nende eest kulmugi kergitamata ja toppis need seejärel neile ainsatki pilku heitmata kotti. Kui ta just ei maganud, siis istus ta laua taga, vaatas kas aknast välja või meie tegutsemist ning sõltumata sellest, mida me tegime, oli meid seirav pilk täiesti mittemidagiütlev. Tõepoolest - siis, kui Ulla mingi moment otsustas ühele laulule saadet teha, kasutades selleks kõiki vähegi kõlavamaid/ kurdistavamaid hääli tegevaid esemeid laual ja käeulatuses üldse, mille tulemusena tekkis kohati lausa kõrvulukustav heli, siis muutus onkli nägu tavapärasemast mõtlikumaks ja mõne aja pärast tõusis ta üles ja läks salongist välja. Aga kes ütleb, et tal sel momendil hädasti polnud tarvis välja minna - äkki käis tualetis või suitsu tegemas. Kitarri meil sedapuhku rongis tuvastada ei õnnestunud, katsusime siis ilma toime tulla ja nagu võib eelnevalt lugeda, saime suurepäraselt hakkama.

26.07.2001

Lõuna paiku jõudsime Peterburgi. Kolistasime end maha ja hakkasime edasisaamise võimalusi uurima. Paraku oli informatzias soliidne saba, mis kuidagi edasi liikuvat ei näinud, kassad informatsiooni ei andnud ja kui seina peal ka midagi kirjas oli, polnud sellest võimalik aru saada. Volli saadeti infot hankima. Volli oli jah kogu reisi vältel see universaal, kes siis ette lükati, kui oli vaja millestki aru saada. Samas, kui olid mingid arusaamatused nö kordatagava kontingendiga, siis oli kindlam keegi mitte nii hästi vene keelt valdav tegelane ette lükata, muidu oleks miilitsal olnud liiga lihtne selgeks teha, kui süüdi me ikka oleme ja mida meilt tegelikult oodatakse. Teine universaal oli Ulla, kes peaasjalikult tegeles meie nö kodukorra vajaduste tagamisega Ðheldas, nt kui oli vaja vett või võtit. Ja kitarride laenutamisega. Tükiks-tükiks ajaks Volli ära kaduski. Ülejäänud lasid niisama vaksalis ringi. Esimesena kroonisid edu Ulla saavutused endale vajaliku info väljaotsimises, nimelt õnnestus tal kindlaks teha, et õhtul läheb üks rong otse Riiga ja ta sai sellele piletigi ostetud. Ülejäänud seltskond moodustas Tartu ja Tallina grupid. Aeg venis, infot kuskilt ei tulnud ja tundus, et siit ärasaamine osutub võimatuks ja et siia me jäämegi. Tõesti-tõesti, tol hetkel olid Riias elamise eelised täiesti selgelt tuntavad. Ajataju oli juba kadumas, kui kuskilt ilmus ähkides välja Volli kuldaväärt infoga, et nii umbes poole tunni pärast läheb Eurolines otse Tartu! Aga kust buss välja läheb?! See on ju elementaarne, Watson, loomulikult bussijaamast. Nonii, aga kus, oh kus küll ometi on bussijaam? Õnnestus välja selgitada, et kahe-kolme metroopeatuse võrra miskis suunas edasi. Siis polnud enam mingit molutamist - kohalolevad tartlased, st Silja, Kati, Tiiu, Volli, Viki ja mina, võtsid kotid selga ja panid tallinlaste nukra pilgu saatel padavai metroosse. Kuidagi õnnestus selgeks teha ka, kummas suunas me sõitma pidime. Üsna napilt jõudsime kohale ja meie õnneks oli bussis piisavalt vabu kohti. See kõik tundus liiga ilus, et olla tõsi, kuid nii see oli. Ivangorodi piiripunktis veetsime tunnikese aega, mille kestel meie pagas röntgeni läbis. Siis juba Eestimaa pinnal ja üritasime harjuda sellega, et nüüd ja edaspidi ongi kõik sildid igal pool eesti keeles. Kuus tundi bussis võtab parajalt kangeks, nii et mingi moment jõudsin juba Venemaa ronge taga igatsema hakata. Igal juhul õhtu kella kümneks olime ilma mingite viperusteta Tartus. Kuuldavasti läks meil st Tartu grupil selle viimase otsa läbimine võrreldes teistega väga hõlpsasti. Ent teiste kojujõudmisest pajatagu juba asjaosalised ise.

Ulvi Karu (ulvika@ut.ee)