Licancabur, traavers

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

5916

Raskuskategooria:

F

Piirkond:

Lääne Kordiljeerid, Boliivia

Marsruudi alustamise kuupäev:

14.09.2006

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

14.09.2006

Osavõtjate arv:

2

Retke osalejad:

• Pierre-Jean Dauphant
• Eveli Habakuk

Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:

võib ka PD hinnata

Marsruudi iseloom:

Kaljumarsruut

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

1700 m

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

Ilus ilm

Kommentaarid:

Ooo keelatud tipp! Piirkonda jõudes selgus, et kohustuslik giid tahetakse meile igal juhul kaela määrida. Ei aidanud ka see, et olime nõus kirjalikult kogu vastutuse enda peale võtma ning vabastama vastustusest kohaliku looduspargi ning Boliivia riigi. Ometi veel paari nädala eest oli ühel prantslasel see õnnestunud. Kuna seda giidi meil siiski sugugi vaja ei läinud, otsustasime niisama minna. Hommikul kella poole 4 paiku asusime oma 4200 m kõrgusel paiknevast võõrastemajast teele. Aja kokku hoiu mõttes otsustasime lõigata otse üle nõvade ning mitte mööda teed. Kuigi see lisas mõningase üles-alla käimise tõttu pisut tõusmeetreid, oli see ilmselt siiski kiirem variant, sest tagasi tulles näis see tee lõputu. Meie marsruudikirjelduse järgi tuli tõusta kuni kuruni ning siis alustada tõusu Licancaburi nõlvadel. Nii ka tegime, kuid kurult alates ei õnnestunudki mingit konkreetset rada leida. Nõlvad olid kaetud kividega alates rusust kuni suurte lahtsiste blokkideni, tuli lihtsalt oma teed otsida, kohati võis ka üksikuid jälgi leida, seega jätkasime vaatamata kõhklustele. Tõusu keskel hakkasin kahtlustama, et mu altimeeter on katki, sest kõrgust ei tahtnud sugugi lisanduda, aga hiljem tipus(kui kaugel see oli) näitas ta siiski õiget kõrgust. Tõusu viimases osas ilmus kivide vahele ka lumelaike ja jääd kuid tipp oli siiski lumevaba. Küll oli aga jääs tipukraatris paiknev pisike järv. Tipust avanes suurepärane vaade Atacama kõrbele ja Rohelisele Laguunile. Kuna teisel pool mäge oli Tshiili, siis polnud seal hiinlasi, kes oleks meid salajase tipuvallutuse pärast tulistanud ja üldse ei näinud me terve päeva jooksul hingelistki, kui välja arvata 5000m kõrgusel kivikõrbes kohatud viskatshid(jänese keha ja orava sabaga rohekaskollane elukas)
Pärast esimest 100 meetrit laskumist märkasin, et paljud jäljed lähevad teises suunas. Ning kuna ei saanud olla midagi hullemat, kui laskuda mööda meie tõusurada, otsustasime proovida. Leidsime suurepärase järsul rusunõlval kulgeva laskumisraja ning pisut hiljem nägime ka suurepärast tõusuvarianti, kus ei oleks pidanud end sedaviisi rihmaks tõmbama, et tippu jõuda. Küllap see oli kohalike giidide hiljuti loodud salarada, mida prantslatest marsruudikirjeldajad veel ei tundnud. 
Tagasi pöörduda otsustasime mööda teed, mis kulges mööda Rohelise ja Valge Laguuni kaldaid, kui see tee vaid nii lõputu poleks olnud. Kokku sai rohkem kui 13 tundi, 1800 meetrit tõusu ning 20 km distantsi.  

Ekspeditsiooni nimetus:

Boliivia 2006