Barre des Écrins: põhjanõlv ja läänehari + Dome de Neige

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

4102

Raskuskategooria:

PD

Piirkond:

Les Ecrins

Marsruudi alustamise kuupäev:

14.08.2006

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

15.08.2006

Osavõtjate arv:

2

Retke osalejad:

• Pierre-Jean Dauphant
• Eveli Habakuk

Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:

ok

Marsruudi iseloom:

Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

1000 m 1.päeval ja 1100 m 2.päeval

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

Selge õhtu ning ilus tipupäev, kiire ilma halvenemisega pärastlõunal.

Kommentaarid:

Kuna mõte siinset (Ecrins´i massiivi) ilusa ilma akent ära kasutada tekkis suhteliselt hilja, alustasime tõusu alles kella 17 paiku õhtul. Otsustasime tõusta umbes 1000 m ning siis otsida telkimisplats enne pimeda saabumist. Umbes 2800 m kõrgusel õnnestuski leida moreenil üks pisike telkimisplats ning ühes kõrvalolevas lohus  leidus ka pisut lund toidu valmistamiseks. 
Hommikul laskusime tähistaeva all liustikuni ning alustasime tee otsimist lõhede süsteemis, umbes tunni pärast jõudsime mägionni lähedusse, kust mitmed teisedki inimesed olid teele asunud. Seejärel tuli ületada vägagi pikk liustikuplatoo, et põhjanõlvani jõuda. Tõus algas üsnagi järsult, kuid aega rahulikus tempos tõusta ei ole, sest kõrgemal pesitsevad serakid on üsna hirmuäratavad ning nii mõnegi varasema jäälaviini jäljed on nõlvadel veel nähtavad. Traavers vasakule vähendab pisut ohtu, kuid tõus jätkub järskudel nõlvadel. Siis pikk traavers paremale tipuharja all ning jõuame kahe tipu vahel paikneva kuru alla. Ületame bergsrundi mööda kergelt jääs nõlva ning kurul otsustame tõusta enne Dome de Neige´i (4015 m ) tipule. Kiirelt käidud, algab pisut tehnilisem tõus põhitipule. Harjale pääsemiseks tuleb teha lühike kuid ebameeldiv traavers jäisel järsul nõlval, siis algab pikk lumega kaetud kaljune  hari, ei midagi rasket, kuid täit tähelepanu nõudev. Natuke rohkem kui 100 vertikaalse meetri läbimiseks kulub paar-kolm tundi edasi-tagasi. Järskudel lumenõlvadel laskumine läks kiirelt, siis tuli veel kord serakkide alt läbi minnes õnnele loota. Vahepeal olid lisandunud ühe uue jäälaviini jäljed. 
Laskumine kuni telgini oli pikk ja väsitav ning pilved olid kogunemas. Telgini jõudes oleks meeleldi end magama keeranud, aga otsustasime siiski laskuda. Vaevalt oli tee joodud, kui ilm muutus ähvardavaks ning kui telk sai kokku hakkas tibutama ning laskusime tugeva vihma käes ja märgadel kaljudel. 

http://alpinisme.camptocamp.com/sortie8782.html?uid=11498