Pointe de Vouasson, traavers

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

3489

Raskuskategooria:

AD

Piirkond:

Šveitsi Alpid, Hérens’i org

Marsruudi alustamise kuupäev:

2003-00-00

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

2003-00-00

Osavõtjate arv:

9

Retke osalejad:

• Rene Gaphigan (fr) (grupijuht)
• Eveli Habakuk

Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:

E.H.: Marsruut vastas kategooriale

Marsruudi iseloom:

Lumi-jää

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

Tõus 1700 m, laskumine 2100 m (tegu traaversiga).

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

Ilmastikutingimused olid mõlemal päeval suurepärased, ilm oli selge, soe, tipus tuuline.

Kommentaarid:

E.H.:
Tegemist on suusaalpinismiga.

Esimesel päeval alustasime tõusu 1830 m kõrguselt la Gouille’st. Esimese päeva tõusuks oli 1000 m kuni Aiguilles Rouges’i hütini. Tõusu alustasime metsases orukeses, suhteliselt kitsal rajal, kus esines ka järsemaid lõike. Ligikaudu paarisajaks meetriks tuli suusad hoopis alt võtta, sest kevadpäike oli juba oma töö teinud ja nõlvadel olid suured lumetuslaigud. Kuna tõusu alustasime suhteliselt hilja, piinas tõusu teisel poolel kuum kevadpäike. Kuigi olin grupis 8 meesterahvaga, oli köis siiski minu kotis. Ei teagi, kas sooja päikese või köie või kõrguse mõju tõttu olin onnini jõudmise hetkeks omadega parasjagu läbi. Seega ei ühinenud selle poolega grupist, kes otsustas tõusta veel paarsada meetrit, et jõuda ühele tipukesele. Ka lumi oli juba laskumise nautimiseks liiga sulanud.
 Teisel päeval oli vaja tõusta vaid 700 m ning varastel hommikutundidel, kui palavus veel ei kimbutanud, jõudsime kiirelt tippu. Tipust võis imetleda vaadet kahele Šveitsi iludusele - Matterhornile ja Dent Blanche’ile, ja paljud teised ümber nende. Siis algas laskumine, mis moodustas keerulisema osa marsruudist. Pärast mõningast laskumist jätkasime Vouassoni liustikul, kus 300 m oli nõlv 35-kraadine ning lumi oli vahelduv, kord kandev, kord vajuv koorik, vahele sulalume laike, mis toimisid järskude piduritena, eriti tasasemal alal pärast liustikku. Kui mets algas, jätkasime laskumist kitsas jõeorus, kus sageli ei olnud ruumi pööreteks ning laskuda tuli külg ees triivides. Mägijõgi, külm ja päike olid kolme peale hakkama saanud kaunite jääskulptuuridega. Laskumise lõpetasime kevade ootamatu saabumise tõttu ühelt lumelaigult teisele hüpates ning viimased sajad meetrid juba suusad koti küljes.

Marsruut vastas kategooriale, eriti kuna lumeolud olid varieeruvad.

Ekspeditsiooni nimetus:

Suusaalpinism