Juhtus nii, et algselt kahemehe suusamatka üks liige mõjuvatel põhjustel ei saanud matkale siiski tulla, aga et ettevalmitused olid tehtud ja suur hulk infot kogutud, piirkond huvitav, siis otsustasid allesjäänud grupiliikmed siiski matka ette võtta.
Üksi suusamatkates oli suurimaks väljakutseks tagada hädavajaliku varustuse funktsioneerimine igal võimalikul juhul ning mõnikord tähendas see ka dubleeriva varustuse (nt. priimuste, kütuse, telgivaiade, jms ) kaasa tassimise.
Varustuse kogukaal oli 70 kg kandis, millest päris oluline osakaal toidul ja kütusel. Kaasavõetud varustust transporditi kelgul ja vajadusel ka seljakotis. Vaat et üks raskemaid ülesandeid oli kogu selle varustusega tollist laevale ei-tea-mitmendale tekile marssida, samapidi laevalt mahatulek, Stockholmi rongijaama minek, seejärel rongile asutamine ja Kirunas bussipeale, vot kui lõpuks Nikkaluoktas bussilt maha kogu kupatusega sain, alles siis sai kergendunult hingatud, uhhh - õnneks läks.
Lühiülevaade matkapäevadest, paari kommentaariga:
1. matkapäev, 9.märts 2006
Päevamarsruut: Nikkaluokta - Laddjujavr´i järv - Kebnekaise fjällstation
Suuska ca 19 km, tööpäeva pikkus 5 tundi 45 min
Niisiis jõudsin matka alguspunkti - Nikkaluoktasse keskpäevase bussiga Kirunast, seljataga oli Stockholmist 1190km rongi-bussisõitu põhja suunal. Paistis mõnus päike, õhukülma -5 kandis. Kiirelt pakkisin asjad kelgule, suusad alla sain 13 paiku. Alguses kergelt lainjas maastik, seejärel mitu kilomeetrit mööda järvejääd, fjällstationisse jõudmiseks tuli aga võtta päris "mõnus" tõus, mille võtmiseks kulus kelku järele vedades ca poolteist tundi kõvat tööd. Vahepeal jõudis loojuda ka päike, fjällstationi kõrvale sobiva telgiplatsi leidsin 18:45 paiku. Kiirelt telk üles, vajalikud asjad telki, õhtusöögi valmistamine ja kiirelt maitsev soe söök sisse, kell oli 20:00, uni niitis mind üsna pea.
Enne veel jõudsin uurida järgmise päeva ilmaennustust ja mäe seisukorda fjällstationi personalilt.
Telki kobides näitas kraadiklaas külmapügalaid -13 C.
Märkus: siinkandis on ootamatult vähe lund, kohati tuli otsida lumerohkemat teed, et suusavarustust ja kelku säästa.
2. matkapäev, 10.märts 2006
Päevamarsruut: Kebnekaise fjällstation - Kebnekaise tipp (2117m) "Östraleden" - Kebnekaise fjällstation
Päevadistants ca 18 km, tööpäeva pikkus 7h 15min, tõusumeetreid +1440m
Hommikul väljas -17 C, telgis -8 C
Äratus 6 paiku, söök sisse ja valmis liikuma olin 7:45, tänase päeva eesmärgiks radiaalina käia Kebnekaise tipus mööda Östraledeni tõusumarsruuti, talviti hinnatakse PD ehk vene 2A-ks. Üsna pea jätan maha suusavarustuse, mis jäisel nõlval pigem segab ja laskumise peale ei tahaks üldse mõeldagi. Esialgu veel lumi kannab, järsemad osad sik-sakitan üles, kasside järele vajadust pole, enne Björlinge liustikku avanes korduvalt võimalus kohati vööni lumekoorikust läbi vajuda. Liustikul hoidsin selle lääneserva, üsna suvise tõusumarsruudi lähedale, liustiku ületus läks vahejuhtumiteta. Kella 11 paiku jõudsin võtmelõigu alla, tipuharjale jõudmiseks tuli ronida 200m järsku kuni 75-kraadine jää-ja lumekuluaari pidi, õnneks oli sinna tugiköied riputatud, ilma nendeta oleks üksi riskantne sealt tõusta, abi oli ka kassidest, mis jääl jalgadele tuge aitasid leida. Tugiköiele kinnitasin end 2 slingi, repsu, ja kahe tööstuskarabiini abil, niisiis oli mul kaks julgestusotsa, süsteem täitsa toimis, võtmelõigule läbimiseks kulus 25 minutit. Toppstugani hüti juurest oli juba lihtne marssimine tipu suunas, mida kogu aeg ei näinudki, kuna oli vahelduvalt selgimistega ilm ja tipp oli pidevalt pilves. Tippu jõudsin 12:36 ja täpselt õnnestus tabada tuulevaikset ja päikselist hetke, väga mõnus tunne oli. Kiirelt paar pilti, miskit magusat põske ning kiirustasin laskuma, mis läks üllatavalt ruttu, tagasi telgi juures olin 15:10.
Märkus: päeva jooksul temperatuur järjest tõusis, õhtuks jäi alles -4 C, samas tõusis tuul, mis iiliti üritas isegi mind koos telgiga minema pühkida, mitu korda tuli õhtul telki väljas lisaks julgestamas käia, eemalt suuremaid kive tassida ja telki lumega matta.
3.matkapäev, 11.märts 2006
Päevamarsruut: Kebnekaise fjällstation - Singi - Kaitumjaure
Päevadistants ca 27 km, tööpäeva pikkus 8h 15min
Päeval külma -4 C, läänetuul kuni 15m/s
Äratus kell 7, liikuma sain alles 9:45. Päev algas fjällstationi juurest seiklusrikka laskumisega, kus tuli muidu järel lohisev kelk toimetada alla nii, et varustus ja ise terveks jääks. Suuna võtsin läände, esimesed 4-5 kilomeetrit oli endiselt väga vähe lund, lisaks oli tegu väga tuulise kohaga, mis loomulikult ka vastu oli. Peagi vahetasime paar tervitussõna Singist hommikul startinud 65-aastase saksa härrasmehega, kes samuti üksi seal kelku enda järel vedas (respekt!). Jõudnud teise orgu, paranesid lumeolud, ka jõudsin taas päikse kätte ja vahepeal ülesmäge osa sai otsa, nii oli päris mõnus sõita. Singi hüti juurde jõudsin kella 15-ks, vahetasin paar sõna sealse hütivalvuriga ja võtsin suuna lõunasse, kus maastik kulges kergelt allamäge Kaitumjaure suunas kuhu lootsin jõuda õhtuks. Nüüd liikusin juba Kungsledenil - kuningate matkarajal, mis kulgeb Abiskost vist üle 400 km lõunasse, matkaraja äärde on rajatud matkahütte, mõned neist on ka nö. mehitatud. Sel lõigul kohtasin veel üht saksa meest kelku vedamas, veidi temast maas ta matkakaaslaseks 13-aastane poiss! Nagu põgusa vestluse käigus mehega selgus, oli neil seljataga juba 900+ kilomeetrit!, tegu oli nö. rehabiliteeriva ettevõtmisega poisi jaoks, kes oli varem pätiks kätte läinud ja nüüd siis paranemiskuuriks oli selline suusamatk. Nad olid kokku juba ligi 3 kuud teel olnud. Kui ka poisiga kohtusin, oli ta igatahes väga uhke oma matka üle, soovisin talle jõudu ja edu paremaks saamisel.
Lume peal ja kergelt allamäge on ikka teine tera sõita, ka tuul puhus nüüd küljelt. Kaitumjavre järve äärde jõudsin kella 18-ks, panin telgi üles ja muud õhtused toimetused. Hea päev oli, parajalt väsitav.
Õhtuseks jalutuskäiguks oli käik sealsesse hütti, tervitasin sealseid valvuritest vanapaari ja pakkusin neile kodukootud küpsiseid eestist.
Väljas -4 C, õhtul lumesadu.
4.matkapäev, 12.märts 2006
Päevamarsruut: Kaitumjaure - Teusajaure - Vakkotavare
Päevadistants ca 24 km, tööpäeva pikkus 8h 15min
Äratus 6:15, liikuma sain 8:45-st, suund Teusajaure poole, algul kergelt lainjas maastik, seejärel 1,5-tunnine tõus kurule, sii smõnd aega mõnus laskumine, lõpulaskumine järve äärde läks aga väga räigeks kätte ära 70-kilose kelk repsuga kaelas ees minemas ja ise rinnuni lumes järgi sumbates. 11:35 paiku Teusaure ääres lõpuks, päikse käes järvejääl kegul istudes sai väike joogipaus tehtud, seejärel edasi liigutud üle järve suunaga Vakkotavare poole - jällegi tähendas see kuru ületust, algul ca 500 meetrit tõusumeetreid, kurule jõudmiseks kulus ca 3 tundi, seejärel jälle algul lauge laskumine ja taas läks Vakkotavare hüti juurde järve äärde laskumine eelmisest veelgi järsemaks ja lisaks tuli kelguga laveerida veel ka puude vahel. Vakkotavare hüti juurde jõudsin 17 paiku. Hütivalvurilt sain loa lähedusse telgi püstitada. Samal õhtul kasutasid hütti üks soomlastest noorpaar ja nagu jutu käigus selgus, tunnevad nad mitmeid eestlasi - Jaani, Valdekut mäletasid nimepidi, selgus et nad olid käinud 2000ndamal aastal eestlaste pundiga Leninil, vot siis nii väikene ongi see maailm, kõik tunnevat peaaegu kõiki.
Tugev päev oli, millest 4,5 tundi tuli tõusudest üles rassida.
Õhtul taevas selge, kaheksaks õhtul oli temperatuur langenud -11C juurde ja tundus et langeb veelgi.
5.matkapäev, 13.märts 2006
Päevamarsruut: Vakkotavare - Suorvajavvre - Sliehkoki nõlv
Päevadistants ca 8 km, tööpäeva pikkus 6h 45min
Hommiku võtsin veidi rahulikumalt, liikuma sain alles teisel katsel, keskpäeva paiku. Esimesel katsel sõitis kelk üle kepirõnga ja tänan õnne, et see sellises kohas juhtus, kus kepirõngas nähtavale jäi, oleks see eelmisel päeval või paar tundi hiljem juhtunud, oleks suur jama sellest tulnud. Pöörasin tagasi hütti, liimisin rõnga uuesti matkakepi külge, lisaks julgestasin kepirõngad nüüd keppide külge nöörijupikeste abil.
Kungsledeni rada liigub Vakkotavarest edasi idapoole, minu keerasin suusaninad lõunasse, risti üle Suorvajavvre järve ja jäin jälle üksi, lootus kedagi järgnevatel päevadel kohata oli jälle olematu. Et järvel asub tamm, soovitati lähemale kui kilomeeter sellele mitte läheneda, kuna seal pidada ohtlikult nõrk jää olema. Nii otsustasin tõusta kiirelt teisel pool järve nõlvale ja mööda seda traversseerida soovitud järgmise oru suunas. Algul läkski hästi, võtsin libamisi kõrgust ja tundus et nii oli lootust ka teekonda tublisti lühendada. Päeva teine pool enam nii lihtne polnud, sattusin nõlval lainetavatele ribidele, mille ületamine oli üsna vaevarikas, lisaks kohati kuni rinnuni läbivajuv kohev lumi, ja taga lohisev kelk olukorda kindlasti kergemaks ei teinud, igatahes päeva viimase nelja tunniga õnnestus läbida vaid 1,5 kilomeetrit. Juba sügavas pimeduses õnnestus siiski eeldatavalt raskem osa selja taha jätta ja leida veidi tasasem platsike sel nõlval, kuhu ööbima jääda. Niipea kui õhtusöök söödud, murdis uni hetkega. Õhtul külma -11 C.
6.matkapäev, 14.märts 2006
Päevamarsruut: Sliehkoki nõlv - Hallji nõlv - Njavvetjahhka nõlv - Liehtitjavrre - Bierikvaras seina jalam
Päevadistants ca 18 km, tööpäev 9 tundi 15min
Äratus 6:30. Põgusalt võiks kirjeldada oma hommikusi toimetamisi - hetk hiljem, kui valminud otsus end üles ajada, läheb kõigepealt priimus tulele. Et telgil puudub eeskoda ja väljas kokkama ka ei kipu, on kasutusele võetud mõned ettevaatus abinõud, priimus seisab kindlalt alumiiniumfooliumiga kaetud vineerplaadil, kütusevoolikut eraldab jäik alumiinium krae, lisaks on ümber tuulekaitse, et tulekeeled liialt telgiseinu ei limpsaks ja siis veel ümbritseb seda kõike tulilina, mis kogu kokkamisnurka telgist eraldab. Kütuseks on vedelkütus, eelistan spetskütust, kuna muud majapidamisained tahmavad. Eelmisel aastal gaasiga suusamatkal kogetut parema meelega väldiks, sest mitmetunnine vaaritamine põlvitades ja gaasiballooni soojendades ei ole kindlasti mõnus kaks korda päevas ette võtta. Küll on tagavarana kaasas ka gaasipriimus ja mõned gaasiballoonid. Kulub minut-poolteist, kui miinuskraadidest telgis saab oma kümmekond plusskraadi. Söögiks on kiirtoidud, mis vajavad vaid 5-6 minutit keetmist. Lisaks tuleb teha kogu päeva kuumad joogid kohe valmis, ca 3-liitrit kuuma jooki villin termostesse. Samal ajal, kui vett keedan, riietan end suuskamiseks vastavalt, pakin telgis olnud asjad kottidesse. Kui joogid valmis, asjad pakitud, läheb välja, pillub telgi tühjaks, pakib telgi kokku ja seejärel pakib asjad kelgule, ja olengi valmis edasi liikuma. Päevaks vajalikud asjad - näksid, joogidtermosed, fotokas, mõned riide-esemed lähevad seljakotti, vastavalt läbitavale maastikule on seljakott kas seljas või pakitud kelgule. Heas tempos kulub hommikusele asjatamisele kuni 2 tundi.
Jätkan nüüd päevasündmustega, liikuma sain 9:30 paiku, jätkasin nõlva ründamist, mis algul üsna järsk ja jäine, keskpäevaks jäi järsem osa seljataha, edasi liikusin libamisi mööda Hallji ja Njavverjahhka nõlvu edasi, oru põhja ei raatsinud laskuda ja kõrgust kaotada. Sisenesin Sareki rahvuparki, milles inimasustus puudub, ümberringi 2000-sed tipud. Lõpuks kui oru põhja jõudsin, oli päris mõnus liikuda. Ööbima jäin 19 paiku Bierikvarase mäe jalamile, vahetult enne samanimelist järve.
7.matkapäev, 15.märts 2006
Päevamarsruut: Bierikvaras - Rapadjahkka - Rapadaleni jõe säng, ööbimispaik Renkvaktarstugani onni vastas
Päevadistants ca 24 km suuska, tööpäev 8 tundi
Äratus 6:50, liikuma sain 9:30, liikusin üle Bierikjavvre järve, peatus mehitamata Bierikjavre onni juures, edasi laskusin Rapadalen jõele ja ülejäänud päeva liikusin mööda jõesängi allvoolu. Liikumisteele jäi üks suhteliselt värske põdrakorjus, mis jälgede põhjal leidis otsa kas ilveste või ahmide poolt, mõlemaid pidi siinkandis rohkelt esinema, igatahes olin juba teist päeva arvukalt nende jälgi näinud, kahjuks ei sattunud ühtki neist nägema.
Ööbima jäin ühte jõesängi taskusse, mis hästi orutuulte poolt kaitset pakkus. Päeva peale oli tõusnud tugev tuul, sadas lund-jäidet.
8.matkapäev, 16.märts 2006
Päevamarsruut: Rapadaleni jõe sängi mööda - Laitaure järv - Harravada
Päevadistants ca 24 km suuska, tööpäev 7 tundi 30 min
Äratus 7:10, liikuma sain 10 paik, liikusin endiselt mööda Rapadaleni sängi, mis kord oli mitusada meetrit lai, kord jälle hästi kitsas, kivine ja järsu languga. Tunda oli juba kevade saabumist, mitmes kohas oli jõgi kivide juurest lahti sulanud, nii tuli mitmel korral ümbert minna. Hommikul tuiskas lund kuklasse, päeva peale ilm selgines pisut, kuid püsis pilves ja tuuline. Enne Laitaure järve avanes pilgule paar väga vahvat seina. Järvele jõudsin 15:40 paiku, suuna võtsin Laitaure hüti peale, siis olin tagasi Kungsledeni matkaraja peal. Möödusin hütist ja liikusin veel mõned kilomeetrid edasi metsa, kuhu lõpuks sobiva telgikoha leidsin kella 17:30 paiku. Hästi vahva põhjamaine kuuse-kasemets oli, meenusid pildid ja muinasjutud trollidest.
9.matkapäev, 17.märts 2006
Päevamarsruut: Harravada - Partestugan - Kvikkjokk fjällstation
Päevadistants ca 34 km suuska, tööpäev 9 tundi
Äratus 6:50, liikuma sain 9:30. Õige pea laskusin Tjakjaure järve peale, ise nimetaks järve küll “Draakoni järveks”, sest kes muu sellised suured (ca 6-10 m kõrgused) jäävallid järvejääle sisse ajaks. Tegelik põhjus pidada olema järvejää all veetaseme suured kõikumised talve jooksul, ehk siis veetase langeb ja kohati langeb jää sisse, igatahes väga sürr oli seda järve ületada, ka polnud lihtne sel lainetaval järvejääl suuskadega-kelguga liigelda, üle tunni kulus ca 1km laiuse järve ületamiseks, õigem oleks nimetada seda ukerdamiseks. Edasi liikusin mööda järve lõunakallas lääne poole. Pärastlõunal jõudsin Parte hütti, ka see vanem naisterahvas teadis mõnd eestlast nimetada – “ooo, ju hav veri guud skiiers, mm Andrus Verpalu, änd zen ziz veri strong vomen skiier – Smigun…”. Eks ma kiitsin vastu rootsi naiste sprindisuusatajaid ja lootsin, et ka edaspidi suurvõistlustel skandinaaviamaade suusatajatele suurem osa medalite saagist tuleb.
10-minutilise puhkuse järel olin valmis edasi liikuma, plaaniga öhtuks Kvikkjokki jõuda. Liikusin nüüd heas tempos, maastik oli mõnus, tasapisi hakkas hämarduma. Kvikkjokki paar kilomeetrit minna, muutub rada üheks pikaks ja käänuliseks laskumiseks, see võis olla päris hea vaatepilt, sõidab kelk ja selle ees suusataja elu eest keppidega hoogu andes, et kelk teda pikali ei sõidaks. Eks paaril korral juhtus sedagi, kui kelk mu kätte sai… Umbes 19 paiku sättisin end Kvikkjokki fjällstationist ca 500m eemale metsa telkima. Üks asi mis päeval häiris tugevalt – nimelt on Kvikkjokk ja selle ümbrus populaarne kant, kus rahvas aktiivselt puhkamas käib. Eriti pop tundub siin olevat lumeskuutritel sõitmine, vot need vuhisedki täna mitmel korral kuni 10-masinaliste karavanidena mööda. Ei lastud rahulikult suuskleda, krrmus, üksinduses ja rahus oli palju-palju mõnusam matkata.
10.matkapäev, 18.märts 2006
Päevamarsruut: Kvikkjokk fjällstation - Njunjes
Päevadistants ca 17 km suuska, tööpäev 5h 15min
Äratus 7:30, suuskadele sättisin end 10:50. Et Kvikkjokki jõudsin kolm päeva plaanitust varem, siis uurisin veidi kaarti ja otsustasin sõita lääne poole, mööda Padjelantaledenit. Nii võtsin plaaniks sõita õhtuks Njunjesi hüti kanti. Alguses tuli liikuda mööda Tarraätno jõge. Jõed hakkavad juba tasapisi sulama, mitmes kohas tuli läbimiskohta valida. Et tegu oli nädalavahetuspäevaga, oli jälle liikvel skuutritega gruppe, aga liiguti ka koerarakenditega – väga vahva. Ilm oli üsna tuuline, vastutuul muidugi, kohati olid olud väga jäised. Ööbimiseks sobiva telgikoha otsisin Njunjesi matkahüti lähedasest metsatukast, tuli tubli kolmveerand tundi telgikohta lume sisse kaevata. Õhtul muutus tuul päris tugevaks, sadas laia lund, õhutemepratuur –3.
11.matkapäev, 19.märts 2006
Päevamarsruut: Njunjes - Tarrekaise - Kvikkjokk
Päevadistants ca 32 km suuska, tööpäev 6h 45min
Äratus 6:50, liikuma sain 9:00. Kelgu asjadega jätsin sinnasamasse metsatukka, ja kerge seljakotiga termose ja paari snäkiga asusin teele Tarrekaise järve, mäe ja samanimelise hüti suunas. Öösel oli sadanud 3-4 cm lund, tuul oli paisunud tormituuleks (ca 20 m/s), oli päris tegu et edasi liikuda mööda lagedat ja tuultele avatud jõesängi ja järvejääd. Kella 11-ne paiku jõudsin Tarrekaise hütti. Väike plaan oli Tarrekaise mäele ronida, aga et ilm polnud selleks sobiv, jõime hütivahoga tassi sooja teed ja maitsesime eesti shokolaadi ning keerasin suusaninad tagasi Njunjesi poole. Njunjesist korjasin kelgu ülesse ja võtsin suuna Kvikkjokki poole tagasi. Oma vanasse telkimiskohta jõudsin 16:45. Põhismõtteliselt võis seda pidada nüüd matka lõpuks, suuremad käimised-matkamised olid seljataga. Olin väsinud, aga õnnelik.
Õhtul hakkas õhutemperatuur kiiresti langema, magama minnes 20 paiku oli külmapügalaid –12 C.
12.matkapäev, 20.märts 2006
Päevamarsruut: Kvikkjokk - Gamajahka jõgi - Kvikkjokk
Päevadistants ca 4 km suuska, tööpäev 3 tundi
Öösel ajas pakane isegi korra ülesse, kraade näitas küll vaid –18 C. Sedakorda kellaga äratust polnud, ärkvele ajas hoopis läheduses valjult toksiv rähn.. Pärast hommikusööki uudistasin Kvikkjokki peal, täpsustasin bussiaegu. Lõuna paiku panin suusad alla ja tegin ca 3-tunnise suusklemise Gamajahka jõel, fotokas laskevalmis juhuks kui peaks karuga kohtuma. Seejärel pakkisin veidi asju. Õhtul aga läksin fjällstationisse pessu, mmm… see oli kõiki kahtteistkümmet päeva higistamist väärt, et seda mõnu kogeda. Tagasi telgis asju pakkides ja toimetades märkan, et temperatuur langeb jällegi kiiresti, kella 20 paiku oli külmapügalaid juba -18 C, öösel kella 4 paiku ärgates aga oli samapalju kraade telgis, väljas aga –22 C. Kogu oma varustusega kolistasin Kvikkjokki kiriku juurde bussipeatusesse ja peagi sõitsin juba soojas bussis kodu poole.
Tahaks kummutada ka kohati käibel oleva arvamuse, et Põhja-Skandinaaviasse reisimine üsna kulukas on, võibolla ongi, aga endal õnnestus kogu transpordi peale (buss tartust tallinna, laevaga stockholmi, seal linnabuss rongijaama, rongiga Kirunasse, bussiga matka alguskohta Nikkaluoktasse ja matka lõpppunktist Kvikkjokkist teisipidi tagasi Eestisse) kulutada veidi alla 3000 eeku. See on enam-vähem samas suurusjärgus, kui Hibiinides käia (seda küll tänu vene viisa maksumusele).
Matk igati õnnestus, väga vahva piirkond. Kindlasti tasub siia piirkonda teinegi kord tulla, Sareki rahvuspargist jäi ikka palju nägemata ning väga huvitav oleks siia tagasi tulla septembri keskpaiku, kui tundra kogu oma sügisvärvides.
Skandinaavias on mitmeid teisigi asustusest eemale jäävaid vahvaid piirkondi, kus päevade viisi mõnus matkata oleks, neid külastab järgmistel kordadel.
