tipp Bolshoi-Vudjavr, marsruut Lesenka ehk mööda põhjaseina, 5A

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

1068

Raskuskategooria:

5A (vene r.k.)

Piirkond:

Hibiinid, Koola poolsaar, Loode-Venemaa

Marsruudi alustamise kuupäev:

17.07.2006

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

17.07.2006

Osavõtjate arv:

3

Retke osalejad:

• Andres Hiiemäe (grupijuht)
• Tõnu Põld
• Marko Aasa

Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:

5A

Marsruudi iseloom:

Kaljumarsruut

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

518m

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

ilm püsis terve päeva ilus ja päikseline, harjaplatool tuuline

Kommentaarid:

Äratus juba 3:30, liikuma saime 5 paiku, marsruuti alustasime kell 5:40 (on enese teha, millal marsruudile minna, valitseb siin ju polaarpäev ehk 24 tundi valgust). Sedakorda said ronimissussid kohe marsruudi alguses jalga tõmmatud, kuna 13-st eesseisvast köietäiest vaid esimene köis ja osa teisest köiest oli lihtsapoolne ronimine, ülejäänud marsruut koosneb üle keskmise rasketest ja veel tehnilisematest lõikudest. Köide olime end seadnud nii, et ees ronis Andres, keskel Tõnu ja lõpus tuli Marko.

Esimesed neli köit (kuni IV kategooria kaljudel) liikusime heas tempos vabaronimisega, sellega hoidsime kõvasti aega kokku. Viies köis oli V kategooria kaljulõik, mille läbimisel sai usinalt ka tehnilist varustust kasutatud (naelad, frendid, aasad). Sellel lõigul sai meile selgeks ka see, kust marsruut omale nime on saanud, nimelt rippus sellel lõigul oma 3-4 meetrine redelijupp, selle kasutamise järgi vajadust küll ei tekkinud. Järgnes veel 2 köietäitIV kategooria kaljusid, vastavalt vajadusele organiseerisime vahejulgestuspunkte, jõudsime kontrolltuuri juurde - kitsuke riiul kuhu mahub kuni kaks inimest seisma, kell oli 10:20. Seni olime liikunud heas tempos, nüüd aga seisis ees üks marsruudi võtmelõikudest - mööda "tumma" pragu alustuseks 10m 100 VI A4, seejärel 15m 90 VI A3 ning 20m 70 IV (mis lahtiseletatult - esimene number näitab lõigu pikkus, teine number seletab lahti kaldenurga, rooma number näitab lõigu raskusastet vene r.k.-s ning viimane tähis A4 või A3 näitab lõigu tehnilist raskusastet (skaala A0-A4).

Tumma prao all on mõeldud seda, et ainus sel lõigul olev vertikaalne pragu sumbub kiiresti ja nii ei võimalda piisavalt ohutult ja julgestatud kaljunaela või muud tehnilist vahendit prakku asetada, sellest ka tehniline raskusaste A3-A4, mis iseloomustab selle lõigu suurt lahtikukkumise ohtu ja potentsiaalset pikka lendu, sest sellesse prakku asetatavad vahejulgestuspunktide koormamisel (järsu tõmbe või lahtikukkumise korral) esineb suur tõenäosus, et need ei pea.

Selle lõigu läbimine oli väga pingeline - kui ka lõpuks leidsin prakku sobiva vahendi, siis ühtki pandud julgestuspunkti ei saanud usaldada, nende roll oli pigem moraalset laadi, hästi ettevaatlikult julgestuspunkte koormates redelite abil meeterhaaval väga visalt liikusime siiski edasi - 25 meetri võtmelõigu läbimiseks kasutasime 11 kaljunaela ja 6 frendi ning selle lahendamiseks kulus 3,5 tundi tihedat mõttetööd. Kogu selle aja kõlkusid Tõnu ja Marko all kitsukesel riiulil ning jälgisid tähelepanelikult ja kannatlikult edenemist. Ja kulus veel poolteist tundi kuni Tõnul ja Markol see lõik tehnilisest varustusest puhastatud sai ning kõik jälle koos olime. Kell oli juba 15:30.
Järgnes üks köis lihtsamat (III-IV kat) vabaronimist ning seejärel kaks tehnilisemat köietäit (IV-V-VI kategooria lõigud), mille läbisime erinevate tehniliste vahenditega, kuni olime jõudnud teise otsustava võtmelõigu alla, suurele riiulile. Kell oli juba saanud vahepeal 19.

Järgneva 20-meetrise lõigu tehniline iseloomustus oli - 20m 90 VI A3, lai vertikaalne sisenurk, milles vertikaalne 5-15 cm laiune ühtlane pragu üles välja, sisenurga seinad mõnusalt siledad, nii et neist ronimisel mingit abi poleks. 
Kuna pragu on tavatult lai ja sügav, siis enamjaolt tava tehnilisest varustusest osutub kasutuks - naelad, klemmid on reeglina ikkagi väiksematele pragudele, õnneks olime soetanud mõned suuremõõtmelised frendid, mis nüüd suurepäraselt käiku läksid. Umbes kolmandik seinast ronitud, oli uus probleem, suuremõõtmelised frendid said kiiresti otsa. Et muu varustus oli kasutu, siis tuli ette võtta ebameeldiv ent vajalik samm - laskuda alla ja eemaldada osa julgestuspunkte, et neid taaskasutada üleval pool. Hiljem sai veel korra niigi hõredalt julgestuspunkte veelgi kärbitud, ent sealt seinalt pääsemiseks muud valikut polnud. Lõpuks pärast suuremaid ja väiksemaid vahejuhtumisi õnnestus seegi lõik lahendada (aega kulus selle 20m peale 2 tundi 40 minutit) ja jõuda ülemisele riiulile. Jäi veel vaid köie jagu seinakest. Tipus olime kell 22:40. Laskusime üle Geograafide kuru, tagasi laagrisse jõudsime täpselt keskööl.
Marsruudile kulus meil aega ca 17 tundi, laagrist laagrisse kulus kokku veidi üle 19 tunni.

Ilmaga vedas meil väga, terve päeva püsis selge ja päikseline ilm.

Tehnilisest varustusest kasutasime marsruudil - naelu 31x, frende 17x, klemme 2x, aasasid 5x, mõlemad võtmelõigud olid 100% redelite peal ronitud, seega ITO-sid (kunstlikke tugipunktide organiseerimist) ca 30x. Küllap see oligi määrav, miks õnnestus meil marsruut läbida ühe päevaga, liikusime heas tempos, varasemate gruppide kirjeldustega võrreldes kasutasime tehnilisi vahendeid poole vähem, sealt ka ajaline kokkuhoid, eriti marsruudi algusosas.

Marsruut taganjärele hinnates oli väga mõnus tehniline ronimine, ent kohati väga pingeline ja närvesööv, nõudes kõigilt liikmetelt väga mitmekesist tehnika valdamist. Võtmelõikude läbimine oli suur väljakutse, nende läbimise järel valdas mõnus rahuolu, aga ka suur kergendus... Enda kogemuste varal hindaksin seda 5-est marsruuti oluliselt tehnilisemaks, kui varem käidud marsruudid Kaukaasias.

Polaarpäev võimaldas meil see marsruut läbida ühe päevaga (17 tunniga), marsruudi kontrolltuuridelt leitud kirjade järgi võisime olla sellel marsruudil kolmandad, viimati roniti marsruudil mais 2004, kes olid leidnud tuurikirjad selle marsruudi esironijatelt (august 2002). Esironijatel kulus selle marsruudi läbimiseks 3 päeva, 35 tundi.

Markole oli see esimene 5-ne marsruut, meile Tõnuga 3-s, Andresele oli see esimene 5-se marsruudi juhtimine.


Vene mägimarsruutide klassifikatsioonis on antud marsruudi registreerimise nr. 8.6.1.13 Vudjavrtshorr, 1068m, 5A, kaljumarsruut, Põhjaseinalt (Lesenka), esmaronija M. Pankov, 2002 

Ekspeditsiooni nimetus:

Khibiny 2006

Manused

• 5A marsruudi kirjeldus
• 5A pildid marsruudilt
• Khibiny2006 üldpildid