 |
Pioner, põhjasein, 3B
- Tüüp:
- Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)
- Tipu kõrgus meetrites:
- 4031
- Raskuskategooria:
- 3B (vene r.k.)
- Piirkond:
- Tujuk-Su, Tjan-Shan, Kasahstan
- Marsruudi alustamise kuupäev:
- 27.01.2016
- Marsruudi lõpetamise kuupäev:
- 27.01.2016
- Osavõtjate arv:
- 3
- Retke osalejad:
-
- Kirill Belotserkovski (grupijuht)
- Ernests Cunculis
- Rees-Roonius Juurmaa
- Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:
- 3B
- Marsruudi iseloom:
- Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)
- Marsruudi kõrgustevahe meetrites:
- 330 m
- Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:
- Jahe, kohati udune, lõpuks lumetuisk
- Kommentaarid:
Asusime, nagu ikka, teele kell 6.00. Lähenemine masruudile kulges labi küllaltki paksu lume. Kui sellele asjaolule lisada veel hommikutunde iseloomustanud udu, on mõistetav ka tavapärasest pisut aeglasem tempo. Kella 10.00-ks jõudsime Pioneri kurule, mis eelneva öö lumesajust samuti paksu valge vaiba all oli. Seal panime peale varustuse ning alustasime laskumist mööda kuru vastasnõlva, et jõuda marsruudi algusesse, 300m madalamal asuva kuluaari suudmesse, Pioneri põhjaseina jalamile. Terve marsruudi liikusime järjekorras – Rees, Ernest ning seejärel Kirill. Laskumine osutus oodatust vaevalisemaks, kuna vahepeal maha sadanud lumekihi tõttu oli keeruline meile teadaoleva marsruudikirjeldusega suhestuda. Laskusime mööda jääd, kasside esihammastel ning kirkadega. Et olime seongus, tähendanuks selles olukorras tahes kelle libastumine ühtlasi kõigile kolmele pikka liugu piki jäänõlva. Samas oli köies liikumine õigustatud, arvestades, et Rees leidis end eesliikujana kahel korral lume all varjus olnud liustikulõhest. Kuluaarini, kust algas marsruut, jõudsime loodetust hiljem, kella 11.30-ks.
Marsruudi alustuseks liikusime ligi 150m mööda paksu, keskmiselt vööni ulatuva, lumega kaetud kuluaari, kuni see läks üle mäe põhjaseinaks. Sein oli küll hinnanguliselt keskmiselt 60° järskune, kuid keerukaks tegi asja taaskord kaljusid kattev lumekiht, mis raskendas ronides optimaalse tõusutee leidmist. Nõnda tuli ligi 300m seinaosa ronida kahe-kolme julgestuspunktiga, üheaegses liikumises – rohkemaks polnud võimalust. Jällegi – kellegi kukkumine, eriti esironija puhul, olnuks kogu seongule ebasoovitav tagajärg. Mis seinaosale järgnema oleks pidanud, olnuks lihtne ronimine ümber ühe žandarmi, kuid apsaka tõttu rajavalikus pöörasime paremat kätt liialt vara, mistõttu jõudsime teisele poole žandarmi tunduvalt pikemat ja seikluslikumat teed pidi...
Esmalt traversseerisime mööda lahtiseid kaljusid, kuni jõudsime kitsa sadulakeseni. Seal saime küll aru, et oleme pisut valel rajal, ent selle asemel, et ronida tagasi mööda tuldud teed (mis reeglina on sellises olukorras ainuõige valik) otsustasime teha laskumise sadulast kuni allpool asuva kitsa jää- ja lumekuluaarini. Leidmata usaldusväärset kaljunukki või rahnu, mille ümber topeltköis teha, lahendasime probleemi loominguliselt. Esimene laskuja, Kirill, sai alla nii, et Rees istus vastukaaluks teisele poole sadulat ning andis ümber oma jalalaba Kirillile järk-järgult köit. Kui Kirill alla oli jõudnud, sai omakorda temast vastukaal ning Rees laskus mööda teist köieharu. Lõpuks tegi sama ka Ernest. Alla jõudnud, sidusime end uuesti köide ning jätkasime teekonda mööda mainitud pikka kitsast kuluaari. Esmalt läbi paksu, rinnuni ulatuva, lume. Lõpuosas aga mööda jääd ning kaljut. Kuluaar lõppes väikse sadulaga, mis tuli ületada ning teha traavers mööda järsku lumenõlva ja kaljuseina piiri, jõudmaks kitsa žandarmi ehk “Petuhh’i” jalamile. Selle ületamine mööda sisenurka (15m, 75°, IV) oli ka marsruudi võtmelõik. Kui Rees oli lõigu esimesena läbinud, järgnesid teised tugiköiel. Edasi liikusime mööda kitsast kaljuharja ning lihtsamat reljeefi kuni tipuni, kuhu jõudsime vahepealse kõrvalpõike tõttu küllaltki hilja, kell 16.15.
Viivitamatult alustasime laskumist, jõudes läbi vahepeal kerkinud lumetormi tagasi laagrisse kella 18.15-ks.
Alpilaagri muljed, pildid, video...
- Ekspeditsiooni nimetus:
- Tujuk-Su 2016
- Manused
|
.jpg){kind=link}