FIRNi logo
vjoon

Ljubvi traavers (Utšitel-Baitšetšekei), 2B

Tüüp:
Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)
Tipu kõrgus meetrites:
4527
Raskuskategooria:
2B
Piirkond:
Ala-Artša, Tjan-Shan, Kõrgõstan
Marsruudi alustamise kuupäev:
10.07.2014
Marsruudi lõpetamise kuupäev:
10.07.2014
Osavõtjate arv:
5
Retke osalejad:
  • Saulius Saikauskas (grupijuht)
  • Andres Vilgota
  • Katre Tatrik
  • Rees-Roonius Juurmaa
  • Robi Roht
Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:
2B
Marsruudi iseloom:
Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)
Marsruudi kõrgustevahe meetrites:
1157 m
Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:
Selge, tuulevaikne, päikseline, hiljem paistis täiskuu.
Kommentaarid:

Grupp startis Ratseka laagriplatsilt (3370 m) kell 06:00. Raja esimene osa ehk teekond Utšiteli tippu oli veel eelmisest päevast värskelt meeles. Tipus olime kell 10:00. See oli aga alles soojendus, kuna Baitšetšekeist lahutas meid veel 1200 m pikkune traavers. 

Nagu õigepea tunda saime, kujutas traavers endast vahvat ronimist ja turnimist kaljul ning lumel, pidevalt seongutes ning alatasa julgestust organiseerides. Ronimine toimus kahes seongus: Saulius ja Andres omavahel ning Robi, Rees ja Katre üheskoos. Töö seongutes oli küll sujuv, ent pisut liiga aeglane. Kell 17:00, kui läbitud oli mitte rohkem kui pool traaversist ning taevasse kogunenud äikesepilvede õhuelekter pani juba kirkavarred surisema, otsustas Saulius marsruudilt taganeda. Mitte tuldud teed, vaid otsejoones tundmatusse, mööda ühte lumekuluaari. Tekitasime endale 60 m pikkuse topeltköie, kinnitasime selle kaljurahnu ümber tehtud jaama ning asusime ükshaaval laskuma. Saulius tegi esimese laskujana alla jõudes sobivasse kohta vahejaama ning kõik ülejäänud laskusid selleni. Kui viimane laskuja oli alla jõudnud, panime kassid jalga, võtsime kirkad kätte ja rühkisime selg ees mööda lumekuluaari veelgi allapoole. Kuni ühel hetkel tuli vastu kuristik.

Pärast mõningat nuputamist lahendasime olukorra nii: ehitasime ühele eenduvale kaljunukile jaama ning julgestasime Sauliuse üle kaljuserva, et ta saaks uurida, kas sealtkaudu on võimalik teed jätkata ehk teisisõnu: kas 60-meetrine köis ulatub kuristikupõhjani. Selgus, et ulatub. Asusime taas üksteise järel mööda topeltköit laskuma. Et kaljusein oli rohkete lahtiste kividega, tegid kõik seda suure ettevaatusega, jälgides, kuidas köis jookseb ning kuhu jalgu asetada. Kõigest hoolimata tabas viimasena laskujat, Reesi, poolel seinal ülaltpoolt kivivaring. Kive langes pähe, turja, õlga ja jalgadesse. Kui varing lõppes, olid riided lõhki kistud, ent luud-kondid terved. Tuli vaid ennast pisut koguda ning sai laskumist jätkata. Kui kõik alla olid jõudnud, võis köie lõpuks järgi tõmmata. 

Ent laagriplatsini oli endiselt laskuda ligi 1000 m ning päike oli silmapiiri taha vajumas. Kuna me polnud osanud sellist sündmuste kulgu ette näha, oli meil grupi peale kaasas kõigest kaks pealampi. Seetõttu jätkasime viivitamatult teekonda mööda järksu, päeva jooksul sulanud lumenõlva. Ikka selg ees, kasside ja kirkaga. Kui lumepiirini jõudsime, oli päike juba loojunud. Võtsime kassid jalast, lülitasime pealambid sisse ning asusime hanereas mööda lõputuna näivat rusunõlva allapoole laskuma. Jalgealune oli ebakindel ja silm seletas ainult niipalju kui kaks pealampi ja taevas särav täiskuu meie teed valgustasid. Lõpuks telkideni jõudes oli kell 23:30. Olime marsruudil veetnud 17 ja pool tundi. Oli huvitav päev. Õpetlik. Mis sest, et mitte sellisel kujul nagu plaanitud.

Matkapäevik
Pildialbum
Videokokkuvõte
 
Ekspeditsiooni nimetus:
Ala-Artša 2014
Manused




vjoon tag hjoon