Dzailõk põhja nõlvalt lääne harjalt, 4A

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

4533

Raskuskategooria:

Piirkond:

Kaukasus, Adõr-Su org, Ullu-Tau

Marsruudi alustamise kuupäev:

19.07.2005

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

19.07.2005

Osavõtjate arv:

Retke osalejad:

Andres Hiiemäe (grupijuht)
A.P. Olik
Tõnu Põld

Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:

Marsruudi iseloom:

Kaljumarsruut

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

kõrguste vahe ca 1500 m (Shogentsukovo õla all “Karman” telkimisplats, ca 3000 m)

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

kergete pilvedega, päikseline, nõrga tuulega ilm, lõunast alates lauspäike

Kommentaarid:

Pikk juurdeminek marsruudile (lumine liustik), tõus “mustade kaljude” juurde, edasi mööda järsku (60 ja enam kraadi) jää ja lumenõlva põhjaseinal tõus lääne harjale zandarmi “Kleshnja” juures, edasi mööda polkade-süsteemi tõus Dzailõki tippu.
Pikk, füüsiliselt nõudlik juurdeminek marsruudi algusesse, edasi tõus mööda järsku jää- ja lumenõlva 300-400m, keerasime 5 jääpuuri (kolme järgi tekkis vajadus, kuna lähenesime liiga paremalt marsruudile ja võtsime liiga vara tõusu, neid läks vaja traversseerimiseks marsruudile). Harjal liikumine peamiselt sama-aegse liikumisega.
Laskumine sama teed pidi, laskumisel keerasime 5 puuri (terve köie kaupa), kuni jõudsime laugemale osale põhjanõlval.

Pärast Tju-Tjul käimist saime imeilusa päikselise puhkepäeva, mille veetsime peamiselt “Karmanis” kivide peal päevitamisega, kui päike väga liiga hakkas tegema, sai magamiskott kaitseks peale tõmmatud.
Marsruudile startisime järgmisel hommikul “Karmanist” kell 5:00. Algul pikalt mööda moreeni, seejärel mööda külmunud liustikku pikalt-pikalt ja järk-järgult tõustes jõudsime “Mustade kaljudeni” (pilt16), kus panime kassid alla. Edasi algul mõõduka kaldega nõlval (pilt17), ent siis tõusime pisut liiga rutakalt (“tagant-järele-tarkus”) paremat kätt kaljude alla, sealt tuli meil ca 50-60 meetrit mööda tugevat jääd traversseerida ((pilt18) õigele tõusurajale, mis läks pisut vasemalt poolt. Selle lõigu läbimiseks keerasime paar jääpuuri. Õigelt teelt kõrvale minema eksitasid meid eelronijate jäljed, mis tõusid samuti kaljude alla, siis aga oldi vist sealtsamast tagasi alla ja vasakule laskutud ja õigele tõusurajale naastud, meie laskuma ei hakanud.
Edasi tuli tublisti astmeid raiuda, tõus jätkus mööda üsna järsku (50-60 kraadi) jää- ja lumenõlva pidi paar köietäit sama-aegselt liikudes. Enne lääneharjale jõudmist, kui nõlv veelgi järsemaks ning jäisemaks läks, keerasime ohutuse tagamiseks kaks jääpuuri. Sellel lõigul allapoole vaadates tekkis kohe tahtmine mõnd puuri keerata, sest Dzailõki põhjanõlv on üsna järsk, ning põhja poole langeb samasuguselt veel vast oma kilomeetri jagu (marsruut algab poole nõlva pealt).
Kell 10:05 olime lääneharjal zandarmi “Kleshnja” juures, jätsime kassid ja enamus varustusest sinna-samma. Edasi liikusime paremalt poolt harja, mööda polkade-süsteemi tipu suunas, peamiselt sama-aegselt liikudes. Tipus olime 10:50 (pilt19). Laskusime kiirelt tagasi zandarmi juurde, kus kergelt einestasime. Kell 11:45 alustasime juba laskumist tuldud teed pidi. Järsul jää- lumenõlval laskusime kolmeses-taktis näoga nõlva poole, iga köiepikkuse järel keerasime puuri, kokku 5 puuri. Enamikel kordadel sai eelkäijate poolt kaevatud ja kasutatud auke kasutatud jääpuuri keeramisel, siiski tuli korra ka endal kuni tugeva jääkihini auk kaevata – ca 25 minutit läks, et ca 80-90 cm sügav kaevik kirkaga kaevata, enne kui vastu tuli tugev jää, millesse võis alles puuri sisse keerata.
Laugemale nõlvale (Mustade Kaljude juures) jõudes puhtisime köied õlale ning heas tempos laskusime telkimiskohta, telgi juures tagasi olime kell 14:45.
Pärast kerget einet ja puhkust laskusime (17:25-19:10) alla Ullu-Tau alpilaagrisse.

Kombineeritud marsruut (peamiselt jää-lumi, veidi kaljut), laskumine tõusurada pidi

Marsruudi skeem
Marsruudi foto
Pilt15
Pilt16
Pilt17
Pilt18
Pilt19

Ekspeditsiooni nimetus:

Ullu-Tau 2005