FIRNi logo
vjoon

Tju-Tju 1. läänetipp, edela seinalt “Hatskevitshi”-marsruut”, 5A

Tüüp:
Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)
Tipu kõrgus meetrites:
4420
Raskuskategooria:
5A
Piirkond:
Kaukasus, Adõr-Su org, Ullu-Tau
Marsruudi alustamise kuupäev:
16.07.2005
Marsruudi lõpetamise kuupäev:
17.07.2005
Osavõtjate arv:
3
Retke osalejad:
  • A.P. Olik (grupijuht)
  • Tõnu Põld
  • Andres Hiiemäe
Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:
5A
Marsruudi iseloom:
Kaljumarsruut
Marsruudi kõrgustevahe meetrites:
kõrguste vahe ca 1400 m (“Karman” ööbimispaigast, ca 3000 m)
Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:
“obrobotkal” kena päikseline pärastlõuna, tipupäeval “nepogoda” – korduvalt läbi päeva äike ja lumesadu, tugev tuul, hilisõhtul selgimistega kohatise kuupaistega
Kommentaarid:
Tehniliselt raskeim köietäis sai “obrobotka” käigus läbitud ning tugiköis üles riputatud, see oli 6-nda raskuskategooria lõik, ronimine mööda üht pragu, millesse küll mõned eelkäijate poolt jäetud slämburid, kaljunaelad, puupunnid. Ise sai lisaks löödud kaljunaelu, klemme ja frende pandud, ronitud redelite abiga. Tipupäeval kehvadest ilmaoludest tingituna kujunes järgnevad poolteist köit vaat et veelgi nõudlikumaks (5-nda raskuskategooriaga kaljud), et kalju lumine-märg-libe, siis tuli pidevalt tugipunkte tekitada ning redeleid kasutada.
Pärast esimest kontrolltuuri veel üks köietäis kehvades oludes (märg ja libe kalju) abivahenditega ronimist, seejärel paar kergemat köit suure polkani, kus teine kontrolltuur. Edasi raske “stenka” ning terve köietäis üle keskmise raskusega kaljusi kuni harjani. Kolm köietäit harjal kuni jäise kuluaarini, paar köietäit mööda seda järsku jää- ja lumekuluaari, edasi 300-400 m mööda lumiseid kaljusid Tju-Tju 1. läänetippu.
Marsruudil sai löödud ca paarkümmend kaljunaela, lisaks frende ja klemmisid, kõige tehnilisemad lõigud läbitud ronimissussi ja redelite abiga. Vaja läks ka kasse (esironijal).

Tju-Tju massiiv (pilt13)  on juba varasemast tuttav mägi, väga mitmekesiste marsruutidega. 
Esimesel päeval tõusime lõuna paiku “ööbimispaika “Karman”, mis asub Raiskije natshovkast ca 45 minuti võrra kõrgemal. Kerge eine ning instruktoriga läksime “obrobotkale” – tõus üle Tju-Tju lääne liustiku marsruudi algusesse, mööda polkasi “Otkol”-ini, sealt algabki esimene ja kõige tehnilisem köietäis. Üles läheb üksainus pragu. Praost võib leida ka mõningaid eelronijate poolt jäetud slämbureid, kaljunaelu ning puupunne. Kuid suurem töö tuleb siiski endal teha, nii tuli rohkelt kaljunaelu, frende ja klemme lisaks panna, ronimine ronimissussiga, topeltköiega ning redelite abil. Esimene köis ronitud, kinnitasin mõlemad köied, ning pidasime tänaseks töö tehtuks,  laskusime instruktoriga tagasi telkimiskohta, kus meid ootas juba Tõnu valmistatud õhtusöök, ja pärast seda kohe öörahu.
Tipupäeval olime 7 paiku juba “Otkoli” juures (telkide juurest startisime 5 paiku), algas raske zhumaaritamine. Kuni zhumaaritasime, keeras ilm halvaks – lähenes äike, sadas lund ja tõusis tuul. Järgmised kaks köietäie (5-raskuskategooria ronimine) läbimiseks tuli kõvasti tööd teha, et lumisel-märjal-libedal kaljul turvaliselt edasi liikuda (kaljunaelad, frendid, klemmid, aasad, redelid). Lõpuks ilm veidi taltus ja tuul kuivatas kiiresti kaljud, olime kella 13 paiku esimese kontrolltuuri juures (pilt14). Kerge eine ajal lähenes uuesti äike ning taas alanud lumesadu muutis uuesti kaljud libedaks. Ka järgmine köietäis nõudis suurt tähelepanu ja rohkelt tugipunkte. Edasi juba kaks kergemat köietäit suure polkani, kus ka järgmine (teine) kontrolltuur (kell 16:00). Edasi köietäis keskmise raskusega kaljusid ning jõudsime “stenka” alla. Jällegi abivahenditega sai raske “stenka” ületatud, ning veel köietäis üle keskmise raskusega kaljusid pidi jõudsime harjale. Edasi kolm köietäit mööda harja kuni jäise kuluaarini. Seal kaks köietäit (esironija kassidega) mööda järsku jäist kuluaari ülesse, suureks abiks oli kasside olemasolu, ka see sai pooljuhuslikult ikkagi marsruudile kaasa võetud). Nii oli kuluaarist üles minekul esironijana kassid hädavajalikud, teised tulid zhumaaritades järgi, siiski oli näha et pidevalt libisesid jalad jäisel järsul nõlval. Edasi juba mööda jäist lund ning seejärel lumist kiviklibunõlva 300-400m Tju-Tju 1. läänetippu. Tipus olime 21:20, päike oli loojunud mõnd aega tagasi, pimenes kiiresti. Tipukirja sai lumetuisus kirjutatud juba pealambi (oli hommikul igaks-juhuks poolkogemata kaasa võetud, sest ööbimine mäel ei olnud plaanis!) valgel. Laskumine mööda 1B marsruuti Kulumkoli kurule – pikalt mööda lumiseid kaljusid ja lumenõlva. Õnneks valge lumi tegi laskumisraja aimatavaks, ka valgustas kuu meid kohati pilve tagant, eemal aga oli näha ikka veel äiksevälgu sähvatusi. Harjal puhus tugev tuul. Tasapisi ekseldes ja komberdades jõudsime 23:10 paiku Kullumkoli kurule, sealt oli juba kerge tee üle liustiku ning 00:15 paiku jõudsime tagasi telkide juurde.
Niisiis olime marsruudil 19 tundi 15 minutit (eks ilm ka ei hellitanud meid).
Ps. Järgmisel päeval kuulsime teistelt gruppidelt, et Koiavgani peal oli keegi välguga pihta saanud, küll õnnelikult, aga siiski… Ka oli meie teine grupp Latsga 3A-lt tagasi pööranud, kui välk oli ikka paar korda väga lähedalt kaljusse põrutanud. Tju-Tju piirkonnas olid sel päeval kõik grupid tagasi keeranud, küllap oli see õige otsus, sest järgmisel päeval oli see-eest super tipuilm, siis aga meie päevitasime kividel telkimispaigas “Karman”, sõime head ja paremat ning kogusime jõudu järgmiseks päevaks, polnud kah üldsegi paha variant…

Kaljumarsruut peamiselt (tipule lähenemisel ja laskumisel ka veidi jääd ja lund), laskumine 1B marsruuti pidi üle Kullumkoli kuru (lumine-jäine, väikeste kajulõikudega)

Skeem1
Skeem2
Skeem3
Marsruudi foto
Pilt13
Pilt14
Ekspeditsiooni nimetus:
Ullu-Tau 2005




vjoon tag hjoon