Via-Tau (3620 m), lõuna harjalt (“traavers”), 2B

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

3620

Raskuskategooria:

Piirkond:

Kaukasus, Adõr-Su org, Ullu-Tau

Marsruudi alustamise kuupäev:

08.07.2005

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

08.07.2005

Osavõtjate arv:

Retke osalejad:

Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:

Marsruudi iseloom:

Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

kõrguste vahe ca 600 m (Koiavgani natshovkast, ca 3000 m)

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

pilvitu, päikseline

Kommentaarid:

Loogiline marsruut, tõus liustikku mööda marsruudi algusesse, seejärel jää-ja lumenõlvalt lõuna harjale zandarmini “Uzlovoi”, edasi mööda harja (pilt6) tõus tippu ja laskumine põhja harjalt Koiavgani kurule ning sealt jää- ja lumenõlva pidi tagasi telkimiskohta. Liikumine peamiselt samaaegselt, vaid võtmekohas “Väravate” juures organiseerisime tugiköie, samuti paaril korral laskumisel põhjaharjal.
Tehnilistest vahendistest läks vaja esironijal kasse zandarmini tõusul astmete löömiseks ning paaril korral aasa julgestuse organiseerimiseks. Laskumisel põhjaharjal kasutasime julgestuseks paari-kolme statsionaarset kaljunaela ja aasa.

Eelmisel õhtul tõusime Koiavgani natshovkasse (ca 3000m). Seal leppisime kokku teise grupiga (instruktor+6), et lähme hommikul koos marsruudile.
Koiavgani natshovkast start kl 5.15, algul tõus mööda moreeniküüru, seejärel traavers üle liustiku Via-Tau lõunaharja nõlva alla. Seejärel panid kummagi grupi esironijad kassid alla ning vaheldumisi tehti tööd astmete raiumisel järsul lumenõlval kuni zandarmini “Uzlovoi”. Seejärel pandi seongusse ning meie grupp lasti ette töötama. Läbisime samaaegselt liikudes kiiresti kuni marsruudi võtmelõiguni “Väravad”. Seal organiseeriti tugiköis järgmistele seongutele. See lõik läbitud, oli taas samaaegse ja kohati vahelduva julgestusega tõus peaharjale ning tippu. Tipus kell 9:30 (pilt7), ilm oli ilus, mõningate pilvedega, harjal pisut tuuline. Laskuma hakkasime 10:15, põhja harjal tuli paaris kohas organiseerida tugiköit laskumiseks. Koiavgani kurule jõudes jätkus laskumine juba igaühe omas tempos – algul järsk laskumine lumenõlvalt liustikule, edasi laugelt kuni natshovkani välja. Natshovkas tagasi 13:00. Kerge ja kiire eine ning pärastlõunal laskumine alpilaagrisse, ajaliselt ca 1h 45 min.

Marsruudi skeem
Marsruudi foto
Pilt6
Pilt7

Ullu-Tau alpilaagri sissejuhatuseks

Niisiis taas kord sihtmärgiks Ullu-Tau, mul juba kolmas kord sealsamas, väga hea paik õppimiseks.
Nagu juba traditsiooniks saamas, teeme Adõr-Su oru suudmest tõstuki juurest kand ja varvast ehk väga sobiva aklimati-tõusu (pilt1)alpilaagrisse, see teeb ca 12km ja tõusu 1600m pealt 2360m-le. Poolel teel teeme peatuse ka paljude mälestustahvlitega kivi juures (pilt2, kus ka ühe eestlase nimi.
Alpilaagris on meie väike grupp (Ursula(pilt31), Tõnu (pilt32), mina(pilt34)) esimesed päevad omapead – instruktor A.P. (pilt30)) on küll ühe grupiga väljas, ent jättis meile sõna, et mismoodi ja mida harjutama peab. Nii käisime saabumisjärgse päeva hommikul ja õhtul “Instruktorite kaljudel” slämburi rada ronimas (pilt3, pilt4, pilt5), seejärel veedame Tõnuga pika päeva “Kaljulaboris”, kus lisaks tavalisele tehnilisele tööle teeme läbi ka mõned päästeoperatsioonid, algul on “kannatanuks “ seljakott, siis aga mängime läbi ka mõned kahemehe situatsioonid.
Juba neljandal päeval tõuseme Koiavgani natshovkasse, et teha kontrolltipuks Via-Tau.
Õppekaljudelt mõned pildid:
pilt3
pilt4
pilt5