Ullu-Tau läänetipp, lääne harjalt, 2B

Tüüp:

Alpinism, tehniline klass (kõrgused kuni 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

4203

Raskuskategooria:

Piirkond:

Kesk-Kaukasus, Adõr-Su org

Marsruudi alustamise kuupäev:

14.07.2004

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

14.07.2004

Osavõtjate arv:

Retke osalejad:

A.P.Olik (grupijuht) (Jõudis kõrgusele: 4203mm)
Andres Hiiemäe (Jõudis kõrgusele: 4203mm)
Karry Kukk (Jõudis kõrgusele: 4203mm)
Priit Jõers (Jõudis kõrgusele: 4203mm)
Peeter Kangur (Jõudis kõrgusele: 4203mm)

Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:

Marsruudi iseloom:

Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

kõrguste vahe 498 m (Garvashi kurult, 3705 m)

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

pilvitu, päikseline

Kommentaarid:

Marsruudi skeem - http://www.firn.ee/db/konkurss/AndresHiiemae/04/Ullutau%20l22netipp_2B%20marsruut.jpg

Füüsiliselt nõudlik, kuid mitte pikk lumenõlv (2/3 marsruudist), kaljuronimine suhteliselt lihtne, ühe ca 8-10 m “stenka” läbimiseks kasutasime seal olevat aasa julgestuspunktina, üldiselt liikusime sama-aegselt, hinnanguliselt tugev 2B – marsruut.

Eelmisel päeval olime tõusnud Ullu-Tau alpilaagrist (2360 m) läbi Tsegetkije natsovka (ca 3000 m, tõus 1h30min) edasi Garvashi kurule (3705 m, tõus 1h40min), füüsiliselt raske tõus. Kurul (Foto5) puhus mõõduka tugevusega tuul, päeva teises pooles kogus üha pilvi.
Järgmisel hommikul ilusa selge ilmaga startisime Garvashi kurult kl 6.00. Läbides alguses mõõduka kaldega nõlva trampisime eelmiste gruppide poolt sisse tallatud jälgi pidi. Ca 20 min hiljem, kui tõus muutus järsemaks, panime alla kassid. Edasi liikusime sikk-sakitades esimesest lumenõlvast üles. Esimese järsu lumetõusu (Foto6) läbimiseks kulus ca 1 tund. Järgnes tõus Ullu-Tau kaljuharjani, mis sisaldas endas nii lume-, jää- kui kaljuseid lõike, selle lõigu läbimiseks kulus meil teine tund. Kaljudeni jõudmisel võtsime kassid jalast ning panime end köide. Edasi jätkus marsruut kaljudel. Kaljuse osa esimesel kolmandikul on selle marsruudi võtmelõik, milleks on 8-10 meetrine “stenka”. Võtmelõigu lõpus on statsionaarne aas, millega on mugav julgestust organiseerida. Ülejäänud osa kaljudel ronimisest pole tehniliselt keerukas, kuid kohati lumised ja märjad kaljud nõuavad suurt tähelepanu. Samuti esineb palju lahtisi kive, nii tuleb liikuda väga ettevaatlikult. Liikumine toimub peamiselt samaaegselt. Kaljulõigu läbimiseks kulus kolmas tund, tippu jõudsime kella 9 paiku. Tipus (Foto8) valitses ilus päiksepaisteline ja tuulevaikne ilm. Traditsioonilised tipu-protseduurid (Foto7) - tipusöök ja tipukirja kirjutamine. Laskumine sama tuldud marsruuti pidi (Foto9). Kaljulõigu läbimisel, jõudes lumenõlvale otsustas instruktor, et laskumisel kasse alla ei pane, lootes et päike on lume pehmeks muutnud ning nii on lihtsam laskuda. Tegelikkuses kujunes laskumine üsna ebakindlaks, pealmine kiht oli küll muutunud pehmeks, kuid selle all oli libe firn. Väga-väga ettevaatlikult laskudes jõudsime õnnelikult laagripaika, Garvashi kurule tagasi kell 12, seega kulus meil laskumisele sama kaua aega kui tõusule...

Foto5 - http://www.firn.ee/db/konkurss/AndresHiiemae/04/Foto5_Garvashi%20kurul.jpg
Foto6 - http://www.firn.ee/db/konkurss/AndresHiiemae/04/Foto6_vaade%20Ullutau%202B%20t6usumarsruudile.jpg
Foto7 - http://www.firn.ee/db/konkurss/AndresHiiemae/04/Foto7_Ullutau%20l22netipus.jpg
Foto8 - http://www.firn.ee/db/konkurss/AndresHiiemae/04/Foto8_Ullutau%20l22netipus_Priit%20ja%20Ullutau%20hari.jpg
Foto9 - http://www.firn.ee/db/konkurss/AndresHiiemae/04/Foto9_tagasivaade%20Garvashi%20kurule.jpg

Ekspeditsiooni nimetus:

Ullu-Tau 2004