Aconcagua, False Polish Glacier' i marsruut

Tüüp:

Kõrgalpinism (kõrgused üle 6000 m)

Tipu kõrgus meetrites:

6962

Raskuskategooria:

Piirkond:

Argentina Kordiljeerid

Marsruudi alustamise kuupäev:

30.12.2007

Marsruudi lõpetamise kuupäev:

30.12.2007

Osavõtjate arv:

Retke osalejad:

Dimitri Iouriev (Jõudis kõrgusele: 6962m)
Andrei Chizhov (Jõudis kõrgusele: ca 6000m)
Eveli Habakuk (Jõudis kõrgusele: 6962m)

Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:

vastas

Marsruudi iseloom:

Kombineeritud marsruut (kalju + lumi-jää)

Marsruudi kõrgustevahe meetrites:

ca 1150 m

Ilmastikutingimused marsruudi läbimise ajal:

Selge, päikseline, hommikul tuul, puhanguti tugev

Kommentaarid:

Marsruut oli ühepäevane, kuid koos sissemineku, aklimatiseerumise ja väljatulekuga kulus 16 päeva. Sisenesime Vacase oru kaudu, Plaza Argentina baaslaagri kaudu jõudsime Poola liustiku alla. Kaheldes nõlvade stabiilsuses, otsustasime vale Poola liustiku marsruudi(False Polish Glacier Route)kasuks ning 30. detsembril olime tipus, edasi-tagasi käiguka kulus 12 tundi.

Katkend ühest avaldamist ootavast artiklist:

Üks pilt mägedest:
Koos Dima ja Andreiga istume I laagris (5000 m) telgis ning lõbustame end viiskeelse vestluse ning keerulise kaardimänguga. Väljas sajab lund, sest on jõulud. Ümberringi on palju mägesid, kuid enamus inimesi on püstitanud oma telgid just selle mäe nõlvadele. Oleme Aconcagual.
Kahest võimalikust I laagri asukohast oleme valinud kõrgema ja väiksema. Meiega koos mahuvad siia mitmed sõbrad ja tuttavad, kes on meid ümbritsenud kogu senise tõusu vältel, luues hea koduse tunde. Siin külitavad oma telkides kanadalased, kelle meeles mõlgub samuti Poola liustik, neist üks on muide rahvuselt poolakas. On lahedad lõuna-aafriklased, kes Indiast, kes Inglismaalt, kes kodumaalt, langevarjud kaasas. On tuttav norralanna, kes üritamas Suurt Seitset ning tema elukaaslasest ameerika giid Londonist, kes 7 korda Everestil käinud. On nende sõbrad ameeriklased Itaaliast, kes ultramaratone harrastavad. Kahjuks ei ole siin argentiina päritolu ameerika giid Damieni, kes 20 aastat tagasi alustas Aconcagual muulaajajana ning kes teisele poole mäge klientide juurde põikas. Ei ole ka shveitsi giid Stephane´i, kes omal ajal kolme päevaga K2-l käis ja Wanda Rutkiewicziga Aconcagua lõunaseina ronis, tema laskus oma klientidega pärast luhtunud tipukatset. Ei ole soolotõusu üritanud ameeriklanna Sandyt, kelle me baaslaagrisse tõustes alla tagasi saatsime, sest kuidagi ei julgenud ta liigesest välja kukutud pöialt piisava jõuga tagasi tõmmata - pianist ikkagi. Ümberringi on arvukalt inimesi, aga Aconcagua ei olegi see koht, kuhu tulla mägede üksindust otsima, pigem ikka seda mägede seltskonda, ei ole need ju päris tavalised inimesed, vaid teatud määral märgitud - omasugused, kuid uued ja huvitavad.
Siiani on kõik kenasti laabunud. Päevane hilinemine Mendozasse ei avaldanud slaavi hingedele suurt mõju ning poolepäevane tihe organiseerimine lubas meil järgmise päeva varahommikul Mendozast lahkuda, kergendada muulaajajate juures oma kotte ning olla pärastlõunal Pampa des las Leˇnase (2800 m) laagris. Kuni baaslaagrini ehk Plaza Argentinani(4200m) oli meie käsutuses üks muul, kes üksinda kandis 60 kilo, sama palju kui meie kolm kokku. Alates baaslaagrist tuli kõike endal tassida ning maha jätta ei saanud midaagi, sest kavatsesime laskuda teisele poole mäge. Baaslaagri arst oli esialgu küll mägihaiguse tõttu all külas, kuid naasmisel tunnistas ta meid terveteks ja lubas tõusu jätkata. Aklimati huvides ja seljakoti kergendamiseks liikusime edasi kahetaktiliselt ja puhkepäevadega.
Ajendatuna minu unistusest kord vene keelt osata valisime ametlikuks töökeeleks vene keele. Kaks ja pool päeva, mis kulusid mööda Rio de las Vacase ja Relinchose jõe orgu baaslaagrisse matkamiseks olid piisavad, et teha vajalikud korrektuurid. Vene keelt harjutasin küll edasi, aga töökeeleks kujunes siiski prantsuse keel, meie senine tavapärane suhtluskeel, kuna tegu oli Genfis elavate venelastega. Ümbritseva maailmaga suhtlemiseks kasutasime peamiselt inglise ja hispaania keelt ning keelehuvilisele Dimale õpetasin ka mõned sõnad eesti keelt. Just temaga me seda viiskeelset lobisemist harrastasimegi.

Üks pidulik pilt
Istume Plaza de Mulas´el(4100 m) ühes restorantelgis. On 31. detsembri õhtu ning viiekesi oleme ainsate võõramaalastena osa saamas kohalike aastavahetuspeost. Kitarr käib käest kätte, samuti piimast ja veinist valmistatud suurpärane jook, mida ilma retseptita ei tasuks kodus järele teha. Köögist leitud anumad asendavad edukalt trummikomplekti ning ringi käivasse kaabusse võib poetada peesosid järgmise Fernet´ tarvis.
Jõudsime siia kell kaheksa õhtul ning poetanud seljakotid ühele sobivale telgiplatsile haarasime kaasa sõbrad kanadalased ning suundusime esimesse restorantelki, mis oli nõus meile lomo´t serveerima. Pärast maitsvat suutäit ja esimese janu kustutamist märkasime, et kohalikud hakkvad kogunema ja pidu hoogu võtma, jäime meiegi huviga ootama, mis edasi saab, sest aasta tahtis vahetamist ja eelmisel päeval tehtud tipp tähistamist.
Pärast rahutuid valgeid jõule olime liikunud II laagrisse (5800m), et pärast puhkepäeva tippu üritada. Tekkinud Poola liustiku kiibitsejate komisjon kahtles ja kõhkles ning esimeseks tipuürituseks sai plaani võetud traavers tavarajani ja tõus mööda tavarada alates 6300 m. Magamiskotist tundus varahommikune tuul piisavalt vali ja kiusatus kotti jääda pääses võidule. Järgnevaks päevaks jäi esialgu sama plaan, kuid õhtul vahetult enne telkiminekut otsustasime kanadalastega siiski Poola liustikku üritada. Kogu varustus seljas-jalas-vööl liikusin varahommikul kokku lepitud kohta kanadalasi ootama. Ootamatult hõikas üks neist läbi pimeduse, et nemad nägid eelmisel hilisõhtul seinal lumelihkeid ja lähevad siiski traaversile. Veel telgi juures kohmitsenud Dimaga ei söandanud me kahekesi üritada, Andrei oli juba eelmisel päeval loobunud ja teisele poole mäge laskunud. Eemaldasime üleliigse varustuse ning asusime samuti traaversile. Ei läinudki kaua aega kui varem alustanud inimesed hakkasid selg ees vastu tulema, traaversi lõpuks püüdsime kinni ka kanadalased ning vahetasime nad jälgede tegemisel välja. Tavarajale jõudes selgus, et teiselt poolt pole kedagi üles liikumas ning raevukas tuules asusime energiliselt jälgi ajama. Liikusime Dimaga vaheldumisi ees ning vaatamata sügavale lumele, millest tuli läbi sumbata, venis vahe tagumistega suuremaks. Tippu jõudsime küll väsinutena, kuid pikkadeks minutiteks oli tipp ainult meie päralt. Hommikune vali tuul oli vaibunud ning lubas tippu jääda kuniks isu oli. Ka järgmisel päeval ei julgenud keegi Poola liustikule esimesi jälgi teha, kuigi kiibitsejaid oli hulganisti juurde tulnud.
Pärast pikale veninud tipujärgset hommikut võtsime ette keeruka traaversi rajata rusu- ja lumenõlvadel, et jõuda Nido de Condores´i (5300 m) laagri juures tavarajale ning aastavahetuseks alla Plaza de Mulasele

Uskumatute lugude sarjast võiks lisada, et:
tipust laskudes tuli tipu lähedal vastu üks 11-aastane poiss koos oma vanematega, see oli poisil 4. tipp Suurest Seitsmest ning väidetavalt sai temast noorim Aconcagual käija. Wikipedia andmeil oli tegu Jordan Romeroga Californiast.
järgmisel päeval olid tipus lõuna-aafriklased, kes soovisid tipust laskuda langevarjudega. Aga pärast 5 tunnist ootamist, kui kuulsad Andide tuuled ei olnud end ikka ilmutanud ning tipus valitses endiselt täielik tuulevaikus, otsustas üks kolmest pisut riskida ning ilma tuuleta üle serva hüpata, teised laskusid jala.

Fotod
http://mail.danest.ee/~peedu/gallery/eveli

Ekspeditsiooni nimetus:

Vene keele kursused Aconcagua nõlvadel