Piirkonna skeem
(Skandinaavia, Koola poolsaar, Eesti)
Andres Hiiemäe
(pilt2)
Timo Palo
(pilt1)
Raskuskategooria:
Jumetshorri tipp, 1097m, edelaribilt, talvine alpinistlik kat. 1B-2A (10.märts 2005)
Põhja-Tsorrgorri kuru, 1020m, talvine matkakat. 2A (15.märts 2005)
Malõi-Vudjavrtshorr tipp 1065m, idaseinal laviini-kuluaarist, talvine alpinistlik kat. 2A (16.märts 2005)
Geograafide kuru, 880m, talvine matkakat. 1B (17.märts 2005)
“Otkol”, 1058m, Geograafide kurult, talvine alpinistlik kat. 1B (17.märts 2005)
Raskuskategooria grupi hinnangu järgi:
Matka kogupikkus 177km, kolm talvist alpinistlikku marsruuti (1B, 2A, 1B) ning neli kuru (sh. 2A, 1B);
Vene suusamatkade kategoriseerimise süsteemi järgi arvutades III-IV rk. suusamatk (tehniliste elementide poolest ka V rk.-le vastav);
matk päevade kaupa ning matka raskuskategooria arvutused
(
tabel/Excel)
Matkamarsruut:
Kirovsk – Malõi Vudjavr järv – Ramzaja kuru (740m, kategooriata) – Malaja Belaja jõgi – Jumetshorr tipp (1097m, lääne-harjalt, talvine kat. 1B) – Malaja-Belaja jõgi – Medveznaja jõgi – siht Hibiinide lääne jalamil – Bezõmjanoe järv – “traktornaja” rada Hibiinidest põhjas – Basseinaja Kuna jõgi – Koltsovoje järv – Kuelporri päästjate baas – Põhja-Tsorrgorri kuru (1020m, talvine kat. 2A) – Kuelporri päästjate baas – Kukisvumtshorri kuru (490m, kategooriata) – Malõi Vudjavr järv – Malõi Vudjavrtshorr tipp (1065m, laviini-kuluaarist, talvine kat. 2A) – Malõi Vudjavr järv – Geograafide kuru (880m, talvine kat. 1B) – Tahtarvumtshorr tipp (1068m, marsruut “Otkol”, talvine kat. 1B) – Malõi Vudjavr - Kirovsk.
Matkamarsruut kaardil
A.H.:Matkapäevik
5.märts
Töölt praktiliselt otse kõigi kodinatega Tallinna rongile, asju on palju. Tartu väikses rongijaamas suutsime Timoga üksteist “ära kaotada”. Teel Tallinna käib veel viimane varustuse õmblemine…
Tallinnas lohistame asjad ja kelgud bussijaama, kus 23 paiku Peterburi bussile läheme.
6.märts
Narva - Ivangorodi piiriületus kella 2-3 paiku öösel: eesti piirilt kiirelt üle, vene poole peal tuleb piiripunkt kõigi asjadega läbida, oleme oma asjadega bussirahvast viimased. Oli veel vaid paari inimest meie ees passikontrolli läbida, kui kuskilt tagaruumidest ilmuvad pool-unesegused tollitöötajad – kohemaid jääme oma suurte asjadega neile silma. Tavapärased küsimused “kuhu minek, mis asjus ja mis teil kottides”, ühtlasi palutakse meil asjad kaalu peale panna… Tütarlapsest tollitöötaja arvutab meie asjade kogukaalu kokku, teeb suured silmad ning pöördub vanema meestollitöötaja poole – “neil on lubatust mitu korda rohkemas kaalus asju”. - “No kui palju?” – “need asjad 65 kg ja need asjad üle 70 kg..” Vanem tollitöötaja pöördub meie poole – “mis asjad teil siin olid?” Seletame veelkord, et kavas 10-päevane matk ning kogu vajalik meil ühes: matka- ja suusavarustus, alpivarustus, riietus, kogu matka söök jne. Tollitöötajad vaatavad meid nõutult ning seejärel vanem kostab – “ahh, las poisid minna…”
Varahommikul laeme oma asjad Balti vaksali esisele pargipingile. Hetke pärast marsime kõigi asjadega metroojaama plaaniga sõita Ladoga vaksalisse. Ostame isegi pagasipiletid, et laiematest väravatest läbi minna. Lähenedes väravatele, hakkab valveputkas olev naisterahvas midagi närviliselt seletama ja kätega vehkima. Astun putka juurde selgust saama, kui saan üsna ühese käsu kelk lahti pakkida. Püüde peale asja ikkagi kuidagimoodi lahendada, läheb naisterahvas täitsa pöördesse, keeldub kategooriliselt ja “ainult üle minu laiba”. Loomulikult me kelku lahti pakkima ei hakka, see oleks liiga suur vaev. Lahkume nõutult metroojaamast tagasi välja trepile. Möödus vaid mõni minut, kui üks vatijopes mees astub ligi ja pakub taksoteenust. Vastame et oleks vist jah vaja, aga vajame suuremat masinat, kui tema Volga. Mees vaatab meie asju ja ütleb rahulikult et pole probleem asjade äramahutamisega. Tingime veel natuke rahasummat ning peagi oleme imekombel kõik asjad Volgale laadinud ning sõidame Ladoga rongijaama.
Murmanski rong väljub alles õhtul, nii veedame ülejäänud päeva Peterburi peal matkapoodisid kammides ning veel vajalikku varustust soetades, see läheb meil edukalt. Rongi peale minekul on asjad ikka nii nagu peavadki olema – meie vagun on jaamast kaugemas otsas. Rongil aga selgub tõsiasi, et täislaaditud kelk sise-ustest läbi ei mahu, nii tuleb meil kelk lahti pakkida ning väikeste kottide kaupa oma kohale tassida. Kaasreisijates tekitab see tegevus muidugi suuremat elevust, ei jõuta ära imestada kuipalju meil asju on, samas on nad hästi sõbralikud. Rong sõidab ca 24 tundi, ca 1100 km otse põhja…
7. märts
Õhtupoolikul jõuame Apatitõsse, oleme juba varakult oma asjad tamburisse tassinud, neid on paktiliselt pool tamburit täis. Et rong on sõidugraafikust maas ning väljujaid teisigi, on õhus tunda veidi pinget, kuid saame siiski ilma suuremate sekeldusteta õiges jaamas ikkagi maha
(pilt3).
Järgmine tund kulub meil Apatitõ rongijaamas tagasisõidu piletite hankimiseks, ega tegelikult see polekski võimalik, sest etteostu piletikassa on juba suletud ning uus võimalus alles järgmisel päeval. Näeme küll kardina taga töötajat, kuid miski ei pane teda kassat avama, saame vaid kõrgendatud häälel vastuse läbi klaasi, et “kassa tänaseks suletud, homme oleme avatud, tulge siis”. See variant meile aga ei sobi mitte. Lõpuks pöördume tavalisse kassasse, ka nemad on nõutud, nemad ette pileteid ei müü ja see pole neil kuidagi võimalik, soovitavad infosse pöörduda. Infost me targemaks ei saa. Kasutan olukorda, kus tavakassas järjekorda pole ja kurdan veelkord neile meie olukorda, ja veelkord saan eitava vastuse, et kahjuks neil pole seda võimalik teha, hetk hiljem aga öeldakse mulle “kuhu teil pileteid oli vaja…” Saamegi piletid ostetud.
Liinibuss on Kirovskisse juba läinud, nii tuleb meil Moskvitshist takso võtta, seekordki mahume oma asjadega imekombel autosse ära, enamus asju küll katusel mingi hädise ja päevi näinud nööriga raami külge kinnitatud. Palume end viia Päästekomandosse.
Lootsime päästekomandos end piirkonda sisse registreerida, valvepäästja on pisut nõutu. Helistame miilitsasse, et täpsustada kas seda aktsepteeritaks, saame vastuseks et peame end registreerima hoopis miilitsajaoskonnas passilauas, mis avatud alles kella 9-st hommikul. Plaanil veel täna linnast pääseda on korraga kriips peal. Peame kusagil ööbima ja siis hommikul passilauas käima. Väikse läbirääkimise tulemusena saame valvepäästjaga kokkuleppele, et lubab meil päästekomandos ööbida
(pilt4). Käime Timoga poes, ostame “Põhjamaise hundi” ning veel ühtteist sobivat, õhtul sõbruneme valvepäästjaga…
Terve õhtu on sadanud laia lund, päästjate sõnul on see kestnud juba ligi nädal, üleüldse olevat erakordselt lumerohke talv ning meid hoiatatakse laviiniohu eest.
8.märts – 1. matkapäev
(map1)
Oleme kell 9 miilitsajaoskonnas ja valmis ennast registreerima, kui teatatakse meile et passilaud täna avatud alles kella 11-st. Kõmbime kelkudega Kirovi kuju juurde ning passime seal 2 tundi
(pilt5), siis lähen uuesti miilitsajaoskonda. Passilaua tütarlaps on täitsa olemas, kuulab mu ära, vaatab meie passe ning teatab siis ootamatult, et ta ei saagi enam meid registreerida, kuna meil on turismiviisad, et neid registreerivad hoopiski ainult majutusasutused, lahkelt annab juhiseid ühe sellise juurde minekuks.
Niisiis olime “niisama passinud” õhtust saadik linnas, lisaks veel kaks tundi Kirovi kuju piiranud…
Juhatatud majutusasutus asus linna ääres, trampisime kelkudega sinna ning kümne minutiga olime registreeritud, toreda teeninduse eest sai adminnitar meilt kaks eesti shokolaadi.
Lõpuks saime linnast liikuma kell 13:15, taevas on mõned pilved, kuid üldiselt on päikseline. Algul jalgsi kelke enda järel vedades mööda autotee äärt
(pilt6) ca 7 km, alles siis saame lõpuks suusad alla, veel veidi mööda sissesõidetud rada, kuid peagi ajame kohevas lumes juba ise jälge
(pilt7). Ületame Vudjavre järve ning suundume Ramzaja kuru poole. Liikumine paksus lumes läheb meil üsna aeglaselt, päike on juba loojunud, jätkame veel kuni valgust jätkub, kui siis enam silm ei seleta pinnakonarusi, jääme ööbima poolele tõusule ca 19:30 paiku. Ca poolteist tundi kulub meil telgikoha ettevalmistusele, telgi püstitamisele, lumemüüri tegemisele, enne kui saime asjad telki, söödud saime ca 23-ks ja siis kohe ka praktiliselt uinusime. Temperatuur oli päeval olnud –11…-12°C kandis, taevas õhtuks selgines.
Kahju, et kulunud oli palju tühja aega linnas ning ei jõudnud üle Ramzaja kuru. Lund on tõesti kõvasti!
Matkasime 14 km, tööpäev oli ca 8 tundi, tõusime ca 480m peale.
9.märts – 2. matkapäev
(map2)
Hommikul oli nii telk kui kogu sisu härmas, pärast söögitegemist aga nii telk kui kõik meie asjad niisked. Umbes kella 9-ks saime söödud, hakkasime pakkima, mõne aja pärast jõudis ka päike meie telgini, nii kuivatasime veidi asju ning tegelesime asjade ja söökide parema pakkimisega. Liikuma saime alles 12 paiku. Päike kütab hästi.
Et eile olime pisut vara nõlvale tõusnud, siis täna püüame Ramzajale tõusu kaotamata mööda nõlva edasi liikuda
(pilt8). Algul see meil enam-vähem õnnestubki, kuid üha enam hakkavad kelgud meil ümber minema kalde peal, see muutub rutiiniks et tuleb pidevalt teha paar sammu tagasi et kelku kohendada või uuesti põhjale keerata. Nõlv läheb järjest järsemaks
(pilt9), Timol käib kelk pidevalt ümber, kuni ühel hetkel tal kelgu kinnitustross puruneb ning kelk end Ramzaja tõusurajale uhkelt uperpallitab umbes sadakond meetrit allpool. Kontrollisin, et kas Timol kõik korras ning edasi jätkasime nii, et mina üleval nõlval ning Timo all Ramzaja tõusurajal. Enne viimast tõusu kurule tuleb mulgi end Ramzaja rajale saada, see on üsna lumine ettevõtmine…
Tõusurajal on paks-paks lumi, üsna raskelt ja vaevaliselt tulevad viimased tõusumeetrid kurule, jõuame ca 16 paiku kurule. Kiirelt lõunanäksid sisse
(pilt10) ja laskumine (pilt11)
Malaja Belaja jõe orgu on juba palju mõnusam ja läheb libedalt ilma suuremate vahejuhtumiteta.
Edasi liikusime mööda Malaja Belaja jõesängi ja selle läheduses, lähenesime Jumetshorri harujõele, kui juba üsna pimedas kell 20:39 arvame leidnud olevat sobiva laagripaiga ühe suurema puu all
(pilt12). Telgi jaoks tuleb meil aga veel ca 1m sügavune auk kaevata. Söödud-joodud, jäime magama 24 paiku. Öö hakul mõõtsime välistemperatuuriks -17°C, telgis aga -4°C.
Matkasime u 15 km, ületasime Ramzaja kuru (743m, kategooriata), ning ööbima jäime Malaja Belaja jõe läheduses u 330m kõrgusel, tööpäeva pikkuseks oli ca 7 tundi.
10.märts – 3.matkapäev
(map3)
Ärkasime kella 9 paiku, söömine, päevase joogivee keetmine ja vajaliku tehnilise varustuse seljakotti pakkimine võtab meil tublisti aega, nii saime liikuma alles 13 paiku.
Tänane plaan on teha radiaal-tõus Jumetshorri tippu (1097m, lääneharjalt, talvine alpinistlik 1B-2A), jätsime telgi ja kelgud puu alla maha, loodame enne pimedat tagasi olla.
Suusatasime Jumetshorri jõeni ning seejärel pöörasime põhja poole et mööda seda jõesängi (pilt13)
mäele läheneda. Jumetshorri tipule läheneme läänepoolselt harjalt, valime harjaletõusuks ühe jäisema ribi, et sealt võimalusel edasi tippu minna kui jõuab…
Harjale tõus on päris järsk, suuskadel sik-sakitades
(pilt14)
tõuseme ligi ¾ nõlvast, siis leidsime veidi tugevama lumekooriku ning selle lõigu harjani läbime kassidega
(pilt15). Harjale jõudsime 17:30 paiku, päikseloojanguni on veel napid kolmveerand tundi, tipuni aga veel umbes kilomeeter kitsast ning jäist-ja lumist harja minna
(pilt16).
Jätsime suusavarustuse ja seljakotid maha ning kasside, kirkade, jäävarustuse ning köiega läksime üritama. Kohati üsnagi ohtlik hari, harjal polnud niivõrd jää kui kinnituisanud lumi, mis kohati päris pude ja kirkaga või kassidega toksimisel pudenes jäise kaljuni välja. Mitmel korral tuli kasutada vahelduvjulgestust, sisuliselt aga tormasime harjal tipu poole, sest aega nappis, päike loojus.
Kell 18:55 olime lõpuks Jumetshorri (1097m) tipus, harjal oli vinge tuul ja tuiskas. Tegime kiirelt mõne tipupildi
(pilt17), tipunäks põske ning harjal praktiliselt joostes tagasi suuskade juurde, pimenes kiiresti. Õnneks jätkus täpselt niipalju valgust, et sai hari läbitud. Pakkisime kiirelt asjad ning alustasime sama tuldud teed mööda laskumist, järsema osa laskusime kassidega, seejärel aga panime alla suusad ning pealambi valguses laskusime ülejäänud nõlva (küll mõningate vahejuhtumitega) alla jõesängini ning sealt jube tuldud jälgi pidi telgi juurde mõnusa ja tempoka sõiduga. Telkide juurde jõudsime 21:10 paiku. Sõime õhtust (isu oli hea), keetsime vett ning magama saime ca 23:45 paiku. Hea päev oli.
Õhtune välistemperatuur -17°C, telgis -6°C,
Päeva kilometraazh oli ca 17 km, tööpäeva pikkuseks 7 tundi.
11.märts – 4. matkapäev
(map4)
Eilsest oli keha ja lihased mõnusalt väsinud ka kanged, võtsime hommiku rahulikult ning ka päevaplaan oli teha mõnus ja rahulik suusasõit. Lõuna paiku oli välitemperatuur -13°C.
Liikuma hakkasime kella 13 paiku, sõitsime Malaja Belajat pidi läände Hibiini rongijaama suunal, kui mäed seljataga, keerasime põhja, et matkata ümber Hibiinide loode-osa. Leiame raja elektriliinide all ja liigume mööda seda, päike kütab päeval mõnusalt, teeme pilte
(pilt18). Kohati on küll suusajälg üsna kitsas ka käänuline puude ja võsa vahel, et sealt kelguga läbisaamine on paras töö. Ka võtame mõned päris järsud tõusunukid. Õhtu hakul ületame Medveznaja jõe, üsna pimedas umbes kella 20 paiku jääme paar kilomeetrit hiljem leiame sobiva telgiplatsi ühel kenal rabal
(pilt19). Kaevame telgi jaoks auku ja püstitame telgi, üha enam tunneme jäsemetega et väljas on üsna korralikult külmakraade. Mõõdame õhtuseks välistemperatuuriks -24°C.
Suusatasime 18 km, tööpäeva pikkuseks oli 7 tundi.
12.märts – 5. matkapäev
(map5)
Ka päikse käes mõõdame hommikul väljas külma -24°C, nüüd aga soojendab päike me tegemisi, on küll külm, kuid pisut talutavam. Liigume edasi põhja-suunas elektriliinide alla oleval suusajäljel, mis aga läheb järjest käänulisemaks, järjest enam võsa vahele ning tuleb mitmeid üsna raskeid järske tõususid
(pilt20) ja laskumisi kelkudega läbida. Võsatüükad ja lumest väljasulanud kivid äestavad valusalt kelgupõhjasid.
Ühel hetkel seisame jälle ühe väga järsu ja pika tõusu ees. Otsustame sellest ümber minna, kaart seda lubab… Sellest ca 1,5 km-st haagist kujuneb mitmetunnine paksus lumes sumpamine ja enesele läbipääsu murdmine, jõuame juba endas kahtlemagi hakata, kuid väike luureretk ette kinnitab ettevõetu paikapidavust. Iseasi kas see kõige mõistlikumalt välja kukkus…, igatahes energiat läks sinna palju ja tagasi sihile jõudsime palju-palju kaugemal, kui algselt plaanis oli.
Mõnd aega olid nüüd kergemad lõigud, kui enne õhtut jõudsime Imandra raudteejaama lähistele, kus meie sihilt keerasid kõik suusajäljed ära ja edasi tuli endal rassida paksus lumes. Ka hakkas siht järk-järgult tõusma ning lisaks paksule lumele lisandusid suured kihid sihile, nii et tuli tublisti nende vahel laveerida ja vahel ka ümbert minna metsa kaudu oli lihtsam. Enne laagrisse jäämist ajasime end taas korralikult higiseks. Ööbima jäime sihile, vaatega Suur-Imandra järvele
(pilt21) umbes kella 21 paiku.
Päevane kilometraazh oli 16 km, tööpäeva pikkuseks oli 9 tundi.
13. märts – 6. matkapäev
(map6)
Ärkasime pisut hiljem, kuna eile oli korralik tööpäev olnud. Liikuma saime 11:15 paiku. Jätkasime sama sihti mööda, kus lund palju-palju, suured kivid tegid liikumistrajektoori pikemaks ringi minekutega, esines üsna palju jõudu kulutavaid lõike. Mõne tunni möödudes saime sellelt sihilt ära, väike haak sisse ning järgmisele sihile, mis tehniliselt palju lihtsam läbida ja edasiliikumine palju mõnusam. Plaan oli sõita põhja suunas kuni ristume itta suunduva “traktornaja” rajaga, otsustasime aga pisut üle rabade
(pilt23)
ja Besõmjannoe järve nurka pisut lõigata, lisaks vältisime nii üht tõusu. Lisaks saime samal suunal minevale buraanijäljele. Ühe raba ületamisel märkasime buraanijälje kõrvalt äratundvat karu jälje
(pilt22)…, järve peal aga arvasime jälgede põhjal üle raja jooksnud olevat hundikarja.
Järv ületatud, müttasime mõnd aega suunaga “traktornaja” rajale, peagi sellega ka ristusime ning sellel oli sisse aetud buraanijälg, mööda seda liikusime mõnusas tempos edasi. Ööbima jäime Basseinaja Kuna jõe kaldale. Korralik pikk tööpäev tuli. Õhtusi toimetamisi tehes oli jälle tunda, et üsna käre pakane oli väljas.
Matkasime ca 23 km, oli 10-tunnine tööpäev.
14. märts – 7. matkapäev
(map7)
Magasime korralikult ja kaua eilse pika päeva väsimust välja. Päikse käes kuivatasime magamiskotte, umbes 12 paiku saime liikuma. Päike küttis mõnusalt, nüüd oli meie suund juba lõunasse mööda jõe kallast
(pilt24)
Kuelporri baasi suunas. Tee peale jäi Koltsevoje järv, seal tegime mõned pildid
(pilt25) ning liikusime edasi, ca 17 paiku jõudsime lõpuks baasi
(pilt26).
Baasist paarsada meetrit eemale panime telgi püsti, kaevata tuli jälle üks kõva auk lumme
(pilt27). Külastasime ka päästjaid, neil oli keset tuba suur-suur ahi, mis õhkas nii mõnusalt sooja. Baasi päästjatelt saime õhtul teada ilmaennustuse ööseks, see lubas kuni -35°C külma. Eks seda oli ka tunda õhtusi toimetusi tehes…
Laagrisse saime enda kohta üsna varakult, nii jäi meil aega järgmiste päevade osas täpsemaid plaane teha ja normaalsel ajal magama.
Läbisime 12 km, seda 5-tunnise tööga.
15. märts – 8 matkapäev
(map8)
Äratus juba 7:20 paiku, kiirelt hommikutoit sisse ja kella 9 paiku startisime kergete seljakottidega Põhja-Tsorrgorri kurule (950/1020m, talvine 2A kuru). Kergelt liikuda on ikka hoopis midagi muud. Zik-zakitades tõuseme kiiresti
(pilt28), järsemad lõigud võtame kas kääri või samm-haaval
(pilt29) serpentiinitades üles liikudes. Kuigi tõus kurule läheb üsnagi järsuks ja jäljed näitavad, et varem siit läinud on teinud seda jalgsi, teeme Timoga head tööd ja läheme kurule suuskadega lõpuni välja. Kurule jõuame mõni minut üle kahe tunni hiljem pärast laagrist startimist. Harjumuspäraselt teeme mõned pildid
(pilt30), vaatame ka teisele poole kuru, kust tundus tõus isegi lihtsam olevat. Sai isegi lõiguke kurul olevaid vahvaid kaljusid ronitud. Kurult laskusime algul jalgsi, suusad käes, kui nõlv laugem, siis tegime mõnusa suusaliu alla baasi. Baasis tagasi olime 12 paiku, isegi päästjad imestavad et nii kiirelt kurul käisime.
Kuid sellega pole veel päev läbi, teeme kerge lõuna, pakime asjad kelkudele ning 16 paiku asutame
(pilt31) end Kuelporrist liikuma lõuna suunal, üle Kukisvumtshorri kuru (490m, kategooriata), eesmärgiks jõuda Malõi Vudjavre lähistele. Mulle oli see üsna raske minek, oli pikk ja energia oli otsakorral. Kuru ületus on lauge, ilm halvenes tunduvalt, tuiskas ja hakkas pimenema, nii pidime kiirustama, et sobivat ööbimiskohta järve ääres leida. Järve äärde jõudsime umbes 22 paiku, kaevame telgi jaoks jällegi korraliku augu, muud õhtused toimetamised ning peame homseks plaane. Magama saime alles 1 paiku.
Läbisime u 29 km, tööpäeva pikkuseks oli 9 tundi.
16.märts – 9.matkapäev
(map9)
Lubasime endale pisut kauem magamist, õigemini oli uni nii magus, et ei kuulnud Timo kella äratusi ja nii magusime 9:45-ni. Hommikusöök sisse, keetsime termosed jooki täis, võtsime vajaliku alpivarustuse kaasa ja teele – eesmärgiks Malõi Vudjavri tipp (1065m, marsruudiks “laviinikuluaarist, talvine 2A)
(pilt32).
Marsruudi algusesse jõudmiseks tuli meil võtta pool tõusu Geograafide kurule (880m), seal jätsime suusad maha ühe kivi juurde, panime kassid jalga ning traversseerisime marsruudi algusesse Malõi-Vudjavri idaseinal, laviinikuluaari algusesse. Enne kuluaari sisenemist panime end köide, kuivõrd nõlv läks üsna järsuks. Ees seisis 500-600m suhteliselt järsk kuluaar, keskmiselt 40°-45°-se kaldega. Kuluaar oli üsna lumine, peale oli tekkinud lumekoorik, nii peksin kassidega astmeid
(pilt33). Viimane veerand kuluaarist läks veelgi järsemaks ja kohati päris jäiseks, seal vahetasime kepid kirkade vastu. Viimased lõigud (4-5 köietäit) läbisime vahelduvjulgestusega. Ja jõudsimegi tipuplatoole. Marsruudile lähenemist alustasime 14 paiku, kuluaari sisenesime 14:40, ning tipus olime 16:15 paiku. Platool kõmpisime Väike-Vudjavre tippu tähistava lumme mattunud tuurini, tegime tipupildid
(pilt34). Seejärel laskusime läänepoolset nõlva pidi Geograafide kurule, sealt juba kassideta suuskadeni ja edasi mõnusa laskumisega alla. Telgi juures tagasi olime kella 18 paiku.
Tööpäeva pikkuseks ca 5 tundi, kilometraazhiks ca 10 km.
17.märts – 10. matkapäev
(map10)
Hommikuäratus 7:45, liikuma saime kell 10:10. Tõusime Geograafide kurule (880m, talvine 1B-2A), sinna jõudsime 1h40minutiga
(pilt36). Tõusu viimase järsema osa võtsime jalgsi, suusad jätsime tõusuraja kõrvale lumme. Kurul panime kassid alla
(pilt37) ning kuru läänepoolsest lõpust liikuime põhjapoolsele harjale, eesmärgiks marsruut “Otkol” (1058m, talvine 1B). Suhteliselt lihtne minek mööda kinni tuisanud lumist üsna laia harja. Veidi enne tippu jätsime kepid maha ja paaris kohas kirka abiga tõusime tippu “Otkol”, mille tiputuur asub Tahtarvumtshorri platoo lõuna-osas
(pilt38). Ilm oli ilus, päikseline, tegime pilte, kuni… laskuma hakkamisel tõusis äkitselt burgaa, tuul mis tahtis pikali puhuda ja tuiskas valusalt lumeterasid näkku. Kurul oli burgaa tugevus veelgi suurem, kurult laskudes tuul tasapisi vainus. Umbes tunniga olime telgi juures tagasi, tehtud nii Geograafide kuru (880m, talvine 1B) kui ka kurult algav marsruut “Otkol” (1058m, talvine 1B). Laagripaigas
(pilt39)
pakkisime asjad kelkudele, kerge ja kiire näks ning kella 14 paiku asusime Kirovski poole liikuma. Suuskadel saime vaid umbes kolmveerand tundi sõita, siis jõudsime suure ja värskelt killustikuga üle lastud autoteeni (sanatooriumi “Tirvis” juures) ja edasi tuli kelke jalgsi enda järel vedada.
Killustik kriipis valusalt kelkusid.
Kirovskisse jõudsime kella 18 paiku, viisime kelgud päästekomandosse. Juhtus nii olema, et valvekorras oli sama päästja, kellega nüüdki saime kaubale päästekomandos ööbimiseks. Timoga tegime tiiru linna toidupoodides, ostsime matka lõpusöögiks head ja paremat söögi- ja joogipoolist kokku, seejärel pakkisime kelgud transpordi vormi. Õhtul saime veel ka päästekomando saunamõnusid nautida, matkahigi maha pesta. Ja siis tegime valvepäästjaga väikse õhtusöögi ja-joogid, aeg lendas, magama keerasime umbes 3 paiku…
Päeva kilometraazh 21 km, tööpäeva pikkus 7 tundi.
18. märts
Juba 7 paiku oli äratus, pakkisime asjad, kerge eine sisse, soe hüvastijätt päästjatega. Kella 9 paiku sõitsime ühistranspordi bussiga Apatitõ rongijaama, kus keskpäeva paiku saime kenasti St. Peterburi rongile. Laadimistehnika oli juba käpas, nii olime 15 minutiga end kenasti oma kohtadele sisse seadnud. Edasi juba sõit rongis, meenutasime killukesi matkalt ning õhtul lõpuks-lõpuks avasime kogu selle aja kaasas olnud ananassi-konservi, ning jõime ära inglastelt Kuelporri baasist kaasa saadud õlled, mis samuti oli kaasa antud ideega, et kui õhtul telkima jääme, siis oleks mõnus õhtusöögi kõrvale rüübata…
19/20. märts
Saabumine Peterburi Ladoga vaksalisse
(pilt40), kolistasime metrooga Baltiiski vaksalisse ning pärastlõunal juba Tartu bussi peale. Mõni minut pärast keskööd jõudsime juba kodusesse Tartusse.
