Toivo Laan
Maakaarti vaadates näeme, et Türgi ida- ja Kurdistani
lääneosa on küllaltki mägised. Ent tehes Ararati ja mõnest
teisest mägipiirkonnast maastiku läbilõike (olgu see siis
Tatrad, Alpid, Sajaanid või Kaukaasia), tuleb öelda, et Türgi
mägede ja eriti just Ararati piirkonna mägede (Armeenia
mägismaa) korral on asi mägedest väga kaugel. Vähemalt senini
pole veel keegi kesk lauskmaad seisvat üksikut mäge* nimetanud
mägedeks.
Ent alustame teekonna kirjeldust selle algusest. Istudes Valgas
hommikusele Tallinna bussile, olin kella üheteistkümne paiku
Tallinnas. Kuna seekord jäin asjade pakkimisega viimasele
minutile, avastasin, et filmid, tikud, paar pisiasja ja
reisikindlustuse olin kodu unustanud. Järgnevalt sisustasingi
aega mööda kauplusi lippamisega ja vajalike asjade
ostmisega. Vajalike asjade nimistusse kuulus ka reisikindlustuse
dublikaadi hankimine. Seejärel käisin kobarkinos
"Sõrmuste isandat" vaatamas. Peale kino jalutasin
sadamasse ja läksin laevale. Konutanud õhtu ja öö kusagil
kajutis, astusin hommikul laevalt maale, läksin ühe tihenevas
lumesajus raudteejaama ja sõitsin bussiga Vantaa lennuväljale.
Lendamine mulle meeldib. Seepärast oli isegi veidike kahju, kui lennusõit lõppes.
Istanbuli lennujaamas kargasin kähku kesklinna bussile, seal
hüppasin trammile ja sõitsin vanalinna, Kuldsarve lahe
kaldapealsele. Edasi järgnes kiirustav kiirmarss üle Galati
silla, jõudmaks Haydarpasha raudteejaama viivale laevale.
Siinkohal olid mul abiks varasemad, 1997 aasta kogemused. Muidu
ei oleks ma eales õigel ajal rongile jõudnud. Õige kai
leidmine pole raske. Selleks tuleb minna üle Galati silla, mis
on kõige Bosporuse väina poolsem sild üle Kuldsarve lahe.
Peale silda kääname hüvakätt ja esimene ja ainuke
lähiliinide kai ongi see õige koht. Raudteejaamas ostsin
pileti, käisin restos söömas, hankisin kioskist pikal
rongisõidul vajaminevat toidukraami, istusin rongi ja uinusin.
Hommikul avasin coca, sõin ühe võileiva ja uinusin taas.
Järgnev on müstika. Kui ma silmad lõplikult lahti lõin oli
juba keskpäevane lõunatund. Mingis peatuses, kui ma nokitsesin
igavlevalt oma asjade kallal ja vaatasin tühja pilguga aknast
välja, kargas keegi kaasreisija minu kupeesse ja käskis mul
maha minna. Olime Tatvanis. Kas õnneks või kahjuks, kuid minu
teadvusest puudus täielikult üks ööpäev. Laevalt ostetud
viinerid olid otsas, 1,5 liitrine coca oli tühjaks joodud ja
Haydarpasha raudteejaamast ostetud võileivad olid söödud.
Millal ma seda tegin, jäi arusaamatuks. Kuna rahakott eurodega
ja suhteliselt kallis fotoaparaat (Canon EOS 300,
standardobjektiiviga 28-90) olid alles, ei saa ka vargaid
uimastavate gaaside kasutamises süüdistada. Kuid see selleks.
Tatvanis istusin vaksali ees ootavasse väikebussi ja paari
tunniga olin teisel pool järve, linnas nimega Van. Olles linnas
kusagil kella viie paiku, ei hakanud ma enam kuhugi minema, vaid
astusin lähimast hotelli uksest sisse.
Van on iidne ja kuulus linn. 9-6 saj. e.Kr asus seal Urartu
pealinn Tupa. Oma praeguse nimega on Van tuntud alates 6
saj e. Kr, kui üks Armeenia tähtsamaid linnu. 364.a. purustas
linna Sassaniidide vägi. 10 sajandil ilmub Van uuesti lagedale
tähtsa Armeenia linnana. Suured ja tähtsad linnad tõmbavad
magnetina ligi võõrvallutajaid ja alates 1022 aastast läks
linn Bütsantsi alluvusse ja seejärel Seldzukkidele*. 14. saj
purustasid linna 2 korda Timuri*
väed. Alates 17. sajandist läks Van Türgi valdusesse, kus ta
on senini.
Järgmisel hommikul sõitsin vististi küllaltki suurde linna,
nimega Agri. Vanist oleks saanud väikebussiga otse Dogubayziti
(edaspidi DB), kuid ma ei teadnud millise moee taga asub
DB-sse startivate busside stardiplats. Seepärast seadsin sammud
bussijaama. Sõitnud bussiga Agrisse, õnnestus istuda koheselt
teisele bussile ja peatselt olingi DB-s. Kõikide etappide
läbimine, Helsingi-Budapest, Budapest-Istanbul, Tatvan-Van,
Van-Agri ja Agri-DB, kestis laias laastus kaks tundi. Isegi
Istanbul-Tatvani otsa võiks tinglikult arvestada kahe
tingtunniga, sest ülejäänud poolteist ööpäeva on mälust
kadunud. Võrreldes eelmist ja praegust
viimase etapi (bussisõit raudteejaamast Araratini) läbimist, on
vahe märgatav.
DB-s käisin poes, ostsin süüa, bensiinijaamast priimuse tarbeks väheke bensiini ja saabunud pimeduses kõndisin natuke maad Iraani poole. Koheselt peale kurakätt asuvate majade lõppu, keerasin vasakule. DB-s, Iraani viiva maantee ääres, asub üks väga suure territooriumiga sõjaväeosa.
Minnes pikki maanteed Iraani suunas liialt kaugele, satume
maanteel asuvale kontrollpostile.
Seatud eesmärkide eduka realiseerimise üheks oluliseks teguriks
on võimalikult vähene kokkupuude sandarmeeria ja muude
jõustruktuuridega. Seega on mõttekam vältida politsei- ja
sõjaväeposte nii palju kui võimalik. Ent siit tuleb koheselt
ka hoiatus: kui jõustruktuurid avastavad kontrollposte vältivad
välismaalased, võib matkaja kaotada kontrolli oma edasise
tegevuse üle.
Järelikult ei ole soovitav minna DB-st Ararati juurde mööda
maanteed. Maantee teiseks, ja tundub et kõige olulisemaks,
puuduseks on teele jääv asula. Keerates suurelt maanteelt
Ararati poole viivale pinnasteele, tuleb läbida üks imepisike mägitürklaste* asula. Ent taolist
asja, üksinda kesk üksikut mägitürklaste küla, ei soovita ma
kellelegi. Veel vähem neile, kes liiguvad üksinda.
Kohalik vaatamisväärsus, sultani palee (sarayi), asus mägedes DB-st 7 km kaugusel.
Läbinud asula, keerasin koheselt peale majade lõppu vasakule
ja võtsin suuna Araratile. Kauguses, oletatavalt järve ääres,
paistis tuledesäras majade rühm. Suund oli selline, et
tuledesäras majad jäid minust tsutikene vasakule. Ületanud
maantee, (nn. ringtee) avastasin et tühermaale on kaevatud
kraavid. Nendest üle hüppamine polnud raske, kuid kaldad polnud
kõvaks külmunud, mis tekitas kartuse maandumisel kraavi vajuda.
Vahetult enne Musti Mägesid*
peaks asuma jõgi. Minu arust oli see rohkem oja kui jõgi, ent
jõgi kõlab natuke uhkemalt. Pealegi on see suveperioodil veeta
veenire kantud Türgi kaardile (1: 2 000 000). Seepärast
nimetame selle siiski jõeks. Kuigi vahepeal plaanisin minna kogu
öö, läbimaks Mustade Mägede piirkonna ja lagendikud öösel,
jäin mingil põhjusel siiski ööbima. Me kõik õpime vigadest,
seepärast olingi reisile võtnud kaasa bensupriimuse. Mul on
liigagi hästi meeles piiritusepriimusega tekkinud probleemid ja
siinseid võimalusi matkapriimusele gaasiballoonide ostmiseks
pean nullilähedaseks. Nüüd oli kaasas Colemani
bensiinipriimus. Tühermaal vett polnud, kuid üksikud lumelaigud
annavad vee tootmiseks piisava hulga toorainet. Ole vaid mees ja
muuda lumi veeks. Minu uus bensiinipriimus, mida sai
ebaõnnestunult katsetatud Peipsil ja õnnestunult kodus, hakkas
nüüd üliaktiivselt põlema, tahtes justkui Peipsil
vajakajäänu tasa teha. Peipsi ebaõnne põhjused said mul
kiiresti selgeks. Et bensiinipriimus hakkaks põlema, tuleb
põletist väljuvate gaaside juurde viia tiku või tikuga sama
funktsiooni võimaldavate esemetega, lahtist tuld. Rõhu,
bensiiniaurude väljumiseks paagist põletisse, saime
bensiinipaaki. Ent lahtise tule ülekandel tikult põletile
tegime mitu viga. Esiteks ei hoidnud me tikku põletist gaasi
väljastavate avade juures, vaid kurat teab kus. Teiseks oli
väljas nii tugev tuul, mis välistas igasuguse priimuse
süütamise. Kui me oleksime minu priimusega kolinud telgi
eeskotta, kus olid ka teiste priimused, ei oleks priimuse
süütamisel probleeme tekkinud.
Laotanud tühermaal laiali oma mati ja magamiskoti, asusin
õhtusööki valmistama. Punkt number üks oli priimuse
süütamine. Tuleb öelda, et hoolimata tuulest, õnnestus see
mul üleootuste hästi. Vähem kui kolme sekundiga oli priimus
üleni leekides. Teine katse osutus sama edukaks. Taoline ebaõnn
pani mõtlema. Milles probleem? Ent tühja sest priimusest ja
tema probleemidest. Ronisin magamiskotti ja üritades kustutada
suurema nälja kahe väikese okolaaditahvliga, lülitasin
end päevaprobleemidest lahti. Shokolaadi närides, magamiskotis
lebades ja tähistaevast vaadates, oli mul piisavalt aega edasist
tegevuskava planeerida ja tehtud analüüsida.
Minu toit. Võõral maal ei ole eriti kerge menüüd koostada,
kui sa pole kodus sealsete kaubaartiklitega. Kohalikes oludes
kõige lihtsam variant oleks olnud osta poolik lambakere ja hulk
tang- ja maitseaineid. Aga ma pole näinud ja ei kujutagi ette
kedagi minemas matkale siga või lammas ühes ning kapsad ja
kaalikad teises seljakotis. Nagu alati, olin ka seekord läinud
kergema vastupanu teed ja piirdunud väheste toiduainetega. DB-st
olin ostnud: 5 pakki spagette, 2 pakki margariini, kilo kiiresti
lahustuvat tükisuhkrut, kilo kuivatatud aprikoose ja 300-400
grammi juustu. Soola, kui väga olulise komponendi
igapäevamenüüs, olin kodunt kaasa toonud. Priimuse puudus
kesistab küll minu niigi kesist menüüd, kuid midagi pole
parata. Suhkur, urjukk, juust ja lavass: see on kõik, mida ma
saan kasutada. Suure näljaga lähevad ka toored makaronid
kasutamisele, kuid ma lootsin, et niikaugele asi ei lähe. 6 ja
pool aastat tagasi olin täpselt samas olukorras, kui mitte
halvemas. Menüü muutus priimuse puudusel hetkega kasutuks.
Jäid ainult soolased liha- ja magusad kohvikonservid. Esimese
päevaga sai selgeks, et suvisel Araratil on veega väga nutused
lood. Hommikune soolasena tunduv lihakonserv muutis niigi raske
päeva veelgi raskemaks. Peale päevast janu kannatamist sain
vähemalt õhtulgi ootamatult veega täitunud ojast piiramatult
juua ja hommikul ka pool liitrit külma konservkohvi
kaasavõtmiseks valmis segada. Meenutades soolasest
lihakonservist tekkinud janu, olin kindel, et vähemalt seekord
ei taba mind midagi taolist. Olgu muuga kuidas on, kuid vähemalt
lund on nõlvadel piisavalt, lisaks veel suhkur, aprikoosid,
lavass ja juust. Seega võisin olla tuleviku suhtes nii muretu,
kui taolises olukorras üldse olla saab.
Hommikuhämaruses nägin, et pimeduses valgena paistnud
lumelaigud olid nii rõveda väljanägemisega, et sellest tehtud
teed ei ole võimalik juua päevavalges ilma tapva vajaduseta.
Jõudnud Mustade Mägede jalamini, otsustasin üritada priimust
süüdata ja õnne korral ka midagi keeta. Seisnud kusagil minuti
riidetükiga priimuse juures valvel ja veendunud, et mul polegi
vaja seekord hakata leeke lämmatama, läksin ojast-jõest jääd
murdma. Vaadates oja, tundus, et ka kõige veerohkemal ajal ei
ulatu vesi üle põlve. Seljakoti viisin priimusest siiski
kaugemale. Kurat seda teab, mis tükke ta veel teha võib. Juhtub
priimus taas leekidesse mattuma, et tahaks ma hoida seal ligidal
oma seljakotti rohkem kui poolteise liitri bensuga. Kuumeneb
priimus üle ja plahvatab, oleks ka seljakott leekides. Seejärel
oleks kustutamine juba suht lootusetu ettevõtmine. Esimene, mis
siis tuld võtaksid, oleksid küljetaskus olevad bensiinipudelid.
Kuna edasine priimuse kasutamine kulges tõrgeteta, peab õhtune
põleng olema tingitud vedelkütuse sattumisest priimuse
väliskestale.
Oma ebameeldivaks üllatuseks sattusin Mustades Mägedes silmitsi
kohalikega, kellega tekkisid suhteliselt teravad erimeelsused.
Miks ma va totu ei õpi oma vigadest ja ei läbinud reaalseid
kohalikega kokkupuute kohti öösel. Lõpuks lõin käega ja koos
minuga tuli üks kohalik, kes nimetas ennast mägigiidiks. Tema
jutu järgi on väga vähestel ansse tema või tema
kolleegideta Araratil ellu jääda. Esmalt saatis ta auto koju
varustuse järgi. Vanamehe varustus, mis talle toodi, oli rohkem
kui kummaline. Arusaamatu kujuga kott, milles oli suur tekk ja
natike süüa. Pampu, aga paremat nime ma sellele ei leia, pidi
tassima käe otsas. Mina ei tea, kuidas see vanamees oleks oma
pampu tassinud, kui ma poleks talle nöörijuppi andnud. Nüüd
sai ta vähemalt koti selga siduda.
Nii me siis läksime, tema ees ja mina järel. Ma ei tea, milles
asi, kuid lõuna paiku hakkas mul järsku halb. Pea käis ringi
ja süda pööritas. Tegin väikese peatuse, keetsin teed ja
tundes, et enesetunne normaliseerus, jätaksin teekonda. Kusagil
peale lõunat jõudsime punkriteni. Kunagist
oli siin asunud sõjaväeosa, mis olevat 10 aastat sõdinud
kurdidega.
Järgmisel päeval sai mindud edasi. Lumevaestel talvedel on
võimalik punkriteni sõita autoga, kuid edasine tee oli läbitav
vaid roomikmasinatele. Mina oma giidiga liikusin osaliselt teel
ja osaliselt hanges, mis oli minu jaoks täiesti arusaamatu
tegevus. Sama meelt oli ka tipust laskuv grupp, kes pani imeks
meie liikumist. Kuna ma ei saanud vanameest päriselt metsa
saata, liikusin väheke tema järel, ent mitte hanges. Neid
kohti, kus tema kubemeni lumme vajus, mina vältisin ja läksin
ringi. Ring ei olnud suur, kõige rohkem 10-15 meetrit. Kellele
see närvidele käis, oli minu giid. Talle ei meeldinud minu
isetegevus lumega kaetud lõikudel. Lõuna paiku jõudsime lumest
vaba platsini, kus giid teatas, et seoses paksu lumega, tema enam
edasi ei tule. Lume suhtes oli vanamehel õigus. Lumi oli tõesti
paks, sest üksikutes kohtades vajusin põlvist saati lumme.
Jätsin vanamehele telgi ja läksin suurima rahuloluga edasi.
Lõpuks ometi vaba mingist tüütust putukast, kellest on rohkem
kahju kui kasu. Seni kuni vanamehe hääl minuni kandus, liikusin
tema näidatud rajal. Nagu tema stiilile kohane, oli rada
suhteliselt paksu lumega, ulatudes koorikust läbi vajudes
põlvini. Hääleulatusest väljas, seadsin sammud allatulijate
rajale. Üks võimalusi oleks olnud minek täiesti lumevabal
nõlval, kuid ma ei tahtnud oma giidile öelda, et ta on täielik
idioot. Seepärast saigi mindud alul lumel ja hiljem teiste
jälgedes.
Õhtuks jõudsin kohta, mida võiks nimetada tee lõpuks. See oli
kõrgeim koht, kuhu suvel pääseks väga hea maastiku või
roomikmasinaga. Samas oli see viimane koht, kust sai võtta suuna
Väike-Araratile või valida tõusuks mõni teine marsruut.
Tõusin veel natuke ja jäin ööbima ühe kivi varju. Seljakott
ja kivi moodustasid kokku kenakese tuulevarju, kus sai rahulikult
priimusega askeldada. Küllaltki mugav on lesida magamiskotis ja
oodata söögi-joogi valmimist. Priimus susises kohe minu ees ja
toidunõudega askeldamine ei nõudnud magamiskotist
väljaronimist.
3896-meetrine Väike-Ararat on
küllaltki kummaline mägi. 1997.a aasta suvel sai eemalt
vaadatud Väikest Ararati ja mõeldud, et sinna minek on ikka
päris karm. Seal pole kaljusid, seal pole liustikke, seal pole
lund. On vaid lahtised kivid, kõrvetav kuumus ja piiritsoon.
Kogu vajalik veevaru peab tõusjatel seljas olema. Kummaliseks ei
tee teda tema asumine Türgi-Iraani piiril, vaid tipus asuv
järv. Vähemalt minu giid väitis Väikse-Ararati tipus olevat
järve.
Päevane ilm oli täitsa kena. Päike paistis ja erilist tuult ka
ei olnud. Natuke puhus, kuid see käis asja juurde. Ainukeseks
muret tekitavaks asjaoluks olid päikese loojangu ajal orust
puhunud soojad tuuled. Ent need ei kestnud kaua, võib-olla pool
tundi. Igal juhul siis, kui väljas täiesti pime ja päike
kadunud, lõppesid ka soojad tuuled. Õhtune termomeeter näitas
kusagil 15 külma kraadi.
Tavaliselt antakse kõiksugu halbadele ja
kahju tekitavatele loodusnähtustele naiste nimed.
Termomeeter näitab 15. Väljas on pime. Peaks asuma
teele. Ilm ei ole külm. 15°C 3800 m peal, ei ole külm
ilm. Sellega nõustuvad kõik. Isegi mina. Ka magada polnud
külm. Kuid mis peaks olema võimatu, kuid osutus tõelisuseks,
olid minu külmunud saapad. Saapad, mida ma hoidsin magamiskotis,
olid hommikuks kivikõvaks jäätunud. Nii ma siis soendasingi
saapaid priimuse kohal ja kirusin kaotsiminevaid minuteid.
Alustasin liikumist poolteist tundi ettenähtust hiljem ehk
kusagil kella 6 paiku.
Minu ööbimispaigast vast 100 meetrit kõrgemal asusid
korralikud laagriplatsid. Mulle omale meeldisid ülivõimsad,
mulle pea-aegu rinnuni ulatuvad tuulemüürid. Teised platsid
olid natuke lahjemate tuulemüüridega, kuid üks meenutas maja.
Tee katus peale, topi kivide vahele jäänud augud sõnnikut
täis, pane seljakott ukseks ja saadki ulualuse, kus võib varjul
olla ükstaskõik millise ilmaga. Edasine teekond seljakotiga
~4000 m kõrgusel on minusugusele tapvalt väsitav ja arvestades,
et laskun sama teed kust tõusin, ka suhteliselt mõttetu.
Jätnud seljakoti laagriplatsidele, jätkasin teekonda. Kuigi
lund ikka natuke oli, võin öelda, et nõlv oli lumevaba.
Mõningates kohtades oli ju tõesti paks lumi, samas, kuid natuke
maad edasi olid lumevabad kivinõlvad. Lumevabades kohtades oli
enamjaolt isegi sissetallatud rada selgelt eristatav. Lumistes
kohtades olid jällegi jäljed. Kohtades, kus koorik ei kandnud
ja eelnevad minejad-tulijad olid läbi vajunud, oli nüüd
selline mõnus auk, kuhu sai jala sisse torgata. Ainuke, mis
mulle ei meeldinud, oli jalaaukude ümber tekkinud jäine
rõngas. Üleminekul ei tekitanud see probleemi, kui ma heade
inimeste sisse tallatud jäljeradadel käies läbi vajusin. Kuid
mulle tundus, et allatulekul ei ole raudne ring kõige parem
asjandus. Kiirustades, läbi vajudes, komistades ja kukkudes,
võib raudne rõngas jalale natuke haiget teha.
Vahetult enne sadulat
Ent kõigepealt kirjeldame natuke S-Ararati mäge ja tippu. Aluseks võtame
1997.a. suvematka kogemused, millele on lisatud nähtud ja
kogetud 2002.a. talvetingimused. Vältimaks arusaamatusi,
kirjutan juurde märkuse talitingimuste kohta. Et ilmakaared on
kohapeal kompassi abil täpselt määratlemata, peab neid võtma
kaudselt. Oletame, et tõusin täpselt lõunast. S-Araratil on kaks tippu ja üks suur
alumine sadul ehk õlg koos õlatipuga. Pea-, kõrgeim ehk W-tipp
on 5165 m, teistel andmetel 5137 m ja O-tipp 5122 m. Nende kahe
kõrgeima tipu vaheline sadul on kusagil 5100 m. Kasutades
tõusuks kõige lihtsamat rada(?),
jõuame suure õla lääne serva ehk suure õla W-tipu alla.
Kohapeal tekkis mul järgmine küsimus: kas antud tipp
eksisteerib nii eristataval kujul ka suveperioodil, või on
tegemist talvetingimistes tekkinud suurema kuhjatisega väikese
tipu või kühmu ümber. Vähemalt venkarite Igdiri poolt (mäe
vastaskülg) tehtud mitmetel suvistel fotodel ei ole antud tipp
(kühm, nukk või mis iganes) tipuna eristatav. Ent 2002.a.
veebruaris oli mainitud tipu DB poolsel küljel umbes 10 meetrine
jääsein koos jäätunud lumest karniisiga. Sellest sain isegi
mina aru, et antud jääst ja lumest sein ja karniis on tekkinud
lund sulatava päikese, põhjakaarte tuulte ja pakase koostöös.
Kui eksisteerib W-tipp, peab eksisteerima ka O-tipp. Meie loos on
suure õla O-tipuks Suur Ararat. Kuna ilmastik ei võimaldanud
mul teisele poole mäge heita mitte ühtegi pilku, ei saa ma
rääkida seal asuvatest asjandustest. Kui uskuda üht mitte
midagi ütlevat Ararati mäe
skeemi, siis minu mainitud suure õla W-kühm võis olla üks
Yukani platoo lõunapoolsetest tippudest (5071 m). Ent kahjuks ei
kinnita seda lennukilt tehtud foto.
Vaata kuidas tahad, kuid mingeid tippe seal pole. Lageda platsi,
mida saab platooks nimetada, leiab, kuid tippudest pole jälgegi.
Küll aga on tõestatud, et suurelt õlalt laskub põhjakaarde
pikk ja lauge lumine nõlv, mis võib suveperioodil ulatuda vast
2500-3000 meetrini. Võib olla on hoopiski see lumenõlv kõige
lihtsam tõusurada. Jõudes palju räägitud suure õla W-tipu
alla, võtsin suuna paremale ehk Suure Ararati tipu poole.
Talvised tuuled, pakane ja päike olid kujundanud ka edasist
tõusuteed. Umbes 5000 m kõrgusel asendus lõunanõlvade lumi
kiilasjääga. Lisaks kiilasjääle, oli mäe harjal karniis.
Karniis, saades alguse Suure Arararti madalamast ehk
parempoolsest tipust, jooksis Suure Ararati kõrgema tipuni ja
hakkas laskuma suure õla poole. Teoreetiliselt oleks pidanud
mõlemad karniisid all kokku jooksma, kuid teooria ja praktika on
kaks ise asja. Kui too esimesena mainitud karniis madaldus koos
nõlvaga, muutudes vahetult enne kõige madalamat punkti
olematuks, siis Suure Ararati tipust laskuv karniis tegi enne
sadulale jõudmist pöörde ja võttis suuna põhja. Oma
ettearvamatu käitumisega tekitas ta tõusta soovijate teele
tõsise takistuse jääst seina näol. Kaarniisi edasisest
kulgemisest mul andmed puuduvad, kuid oletan, et lumistel
põhjanõlvadel muutus ta olematuks. Õnneks ei kulgenud karniis
katkematu seinana nagu hiina müür, vaid aeg-ajalt tuli ette nii
suuremaid kui ka väiksemaid varingukohti. Teise hea asjana peab
mainima, et kiilasjääst koosnesid vaid lõunapoolsed nõlvad ja
mul ei tulnud jääl ukerdada mitte rohkem kui sadakond meetrit.
Seejärel asendus jää lumega. Päikesekiirtes särav Ararat
meenutas mulle kõige enam muinasjuttu pika unega
kuningatütrest, kes kurja nõia poolt pikkadeks aastateks magama
pandi. Ma loodan, et kõik teavad seda muinasjuttu, kus uinunud
printsess klaasist mäel oma printsist päästjat ootas.
Teiste tehtud fotode järgi võib lugeda Igdiri poolset Ararati
nõlva (põhjanõlv) tunduvalt raskemaks. Lõunanõlval on samuti
üks huvitav ja tehniline tõus. Tõusu kõrguseks võiks olla
suurte liialdustega kusagil 1000 m. Suurelt õlalt laskub liustik
väga järsult lõunasse. Liustik on küll lühike, kuid järsk,
ja talvistes tingimustes muutub suvine lumepind S-nõlval
kiilasjääks. Seega peaks talvine tõus mööda liustikku olema
väga raske. Oletan, et kogenud ja heade jääronimisoskustega
köiskond-grupp, on suuteline tõusma päevaga liustiku algusest
suurele nõlvale.
Kuni lõunani, mil ma jõudsin sadulani, oli ilm päikeseline ja
pilvitu, kui üksikuid rünkpilvi mitte arvestada. Ent horisont
oli udus ja puhus mõõdukas põhjatuul. Kuna mina olin
lõunanõlval, valitses minu jaoks Araratil tuulevaikus. Tõusul
tuli ette kolme erinevat elementi: teiste jäljed, rada
lumevabadel nõlvadel ja tõus ilma raja ja teiste jälgedeta.
Enesetunne oli suhteliselt hea. Vaid mingil lõigul, võimalik et
4800 kandis tekkisid tasakaaluhäired ja peapööritus. Nendest
probleemidest aitas üle saada väikene puhkus. Hoolimata
päiksepaistest, ei saanud puhkamist nautida. Kusagil minutiga
hakkas vilu ja paariga päris külm. Tõsist muret tekitasid kolm
suitsusamba laadset pilve, mis küllaltki pika aja kestel
liikusid üle sadula lõunasse. Kõrvalvaatajale jäi mulje
teisel pool mäge asuvatest kolmest kõrvutisest lõkkest ja
nende suitsusammastest. Sadulale jõudes olid suitsusambad
kadunud ja taevas taas valdavalt pilvitu. Sellal kui ma natuke
puhkasin, kasse kinnitasin ja lõunastasin, oli pilvitu taevas
asendunud üleüldise hõreda pilvisusega. Ütleme nii, et üks
rünkpilv oli takerdanud Ararati tippu. Suvel oli see tavaline
nähe. Nähtavus oli kesine, kuid edasise teekonna jätkamine
reaalne. Võimalus ilma halvenemiseks oli rohkem kui reaalne,
kuid, tänu eilsete tipus käijate rajale, otsustasin teekonda
jätkata. Vaid sadulal, umbes 100 meetrine lõik, puudusid
igasugu jäljed. Teisel pool kiilasjääd ilmusid jäljed
taas nähtavale. Nii kõrgel, umbes 5000 m, oli lumekate
tunduvalt paksem, kuid heade inimeste jäljed säästsid mind
lumes sumpamise vaevast. Mingit massilist läbivajumist ei olnud.
Viimasest lumesajust oli niivõrd palju möödas, et tihenenud
lumi kandis kuigipalju kergemat sorti inimest. Aeg-ajalt tuli
ette sügavaid auke, kuid reeglina oli lumel 10-15 cm sügavused
jäljed, mis üles-alla liikujate jalgade all olid muutunud
astmetega jalgrajaks. Kõige rohkem kartsin, et lumekooriku all
asub pehme puuderlumi, kuid õnneks eksisin. Minnes kerge
sik-sakiga jääkarniisini, oleks teoreetiliselt pidanud end
karniisist läbikaevama või üle ronima. Minu ja ka teiste
õnneks ei kulgenud karniis katkematu seinana. Ühest kohast oli
karniis varisenud, moodustades tõusjatele lume ja jääga
sillutatud laia läbipääsu. Rada ei viinud tippu mööda harja,
vaid tõusis sik-sakina lumega kaetud jäisel nõlval. Paistab,
et kipun asju natuke üle dramatiseerima. Ütleme nii, et tippu
läks tavaline lumine rada. Et ümbrus oli udus ja kogu minu
tähelepanu koondunud jalgade ette, jääb ümbruse ja tipu
täpne tõusutee kirjeldus ära. Omateada käisin ma tipus ära.
Tokk oli ja jäljed enam edasi ei läinud, kuid raamatut ei
olnud. Minu giidi väitel peab tipus olema raamat, kuhu ma
oleksin saanud oma nime kirjutada. Mida pole, seda pole.
Võimalik, et metallkarp asus lume all. Ent mul polnud aega ja
tahtmistki seda otsida. Veel vähem liikuda edasi ja kontrollida,
kas ma ei seisa mõnel eeltipul. Esmaseks ülesandeks pidasin,
oma nime ametliku jäädvustamise asemel Ararati vallutajate
pikka nimekirja, eluga allajõudmist. Laskumine nõudis rohkem
tähelepanu kui tõus. Sadulani jõudes oli esmaülesandeks juba
hajuma hakkavast udust õige suuna leidmine. Tõusul oli see
lihtsam. Kuigi tipunõlva polnud päris selgelt näha, ei
tohtinud ma jäisel tõusuteel hakata allamäge astuma.
Laskumisel pidasin suurimateks ohtudeks kukkumist või minekut
liigsele kallakule. Kukkumine, pidurdamine ja pikk tõus
jäätunud ning järsul nõlval, võis minu oskuste jaoks olla
ülejõukäiv ülesanne. Jääraja alul võtsin suuna õlatipule,
mis võimaldas vältida sattumist järskudele nõlvadele.
Jõudnud jääst kühmuni ehk jäise karniisi alguseni, julgesin
alustada väikest laskumist. Enne tõusu, sai tagasituleku suund
meelde jäetud ja tuule suund määratud. Õlatipu karniisi
algusest ei tule mitte otse alla laskuda, vaid väikse nurga alla
vasakule (seljaga laskuja suhtes). Kuigi nõlv ei olnud järsk,
ei olnud mul julgust püsti liikuda. Seepärast laskusin selg ees
ja kolmes taktis. Lume-kivide piirini ja taas kindlale rajale
jõudnuna, olid käed päris väsinud. Kõige väsitavamaks
osutus igakordne kirkakihva jääst välja sikutamine. Sadulast
kõrgemal muutus tuul läbilõikavaks ja kusagil polnud mitte
ainukestki kohta, kuhu saaks tuulevarju pugeda.
Kõige raskem oli möödas, ent pikk laskumine ees. Lubasin
endale väikest puhkust koos kerge külmetamisega ja helistasin
sõpradele. Kui minuga peaks siin viimasel lõigul või asulates
hulkudes midagi juhtuma, siis on vähemalt paaril inimeselgi
teada, et Eesti esimene naisekspedits Araratile jõudis
eesmärgini. Vast paarsada meetrit laskumist, kui ilm läks
ilusaks. Seljataha vaadates olid tipp ja sadul kergelt pilvedes,
kuid hiljem kadusid viimsedki pilveräbalad. Loojangu ajal oli
taas taevas pilvitu. Mäed muutusid korraks kärtspunaseks ja
tuhmusid. Võimalik, et praegu oli sama kaunis loojang kui DB-sse
jõudmise õhtul.
Videvikus olin taas seljakoti juures. Enne tee ja õhtusöögi
valmistamist, lebasin ja pidasin aru, et mis on parem. Kas heita
kohe magama või hakata süüa tegema. Juua tahtsin, süüa
tahtsin, aga ma ei viitsinud ennast liigutada. Vedru oli maha
käinud ja jõud oli otsas. Peale vähest taastumist jäid janu
ja nälg võitjaks.
Hommikul olin lahkunud umbes kell 06.00 (ent pidin minema kell
4). Tippu võtsin kaasa tükisuhkurt, millest tarvitasin ära
vaid poole. Kella 12 paiku olin sadulal, kusagil kell 13 tipus ja
14 paiku uuesti sadulal. Taas laagriplatsil olin 17-18 ajal. Ent
antud tingimustes ei ole kellaaegedel kuigi suurt tähtsust. Fakt
on see, et tipp tehakse ära viimaste laagriplatside juurest ühe
päevaga. Minu giidi soovituste järgi oleks pidanud ma jääma
koos temaga alumistele laagriplatsidele ja lahkuma öösel kell
kaks. Sellisel juhul oleks tulnud päevane tõus kusagil 1300 m.
Kõige selle ilusa loo juures ei usu ma seda, et alumised
laagriplatsid oleksid 3800 m kõrgusel. Kui punkrid on 2500 m
kõrgusel, oleksime pidanud 5 tunniga tõusma 1300 m. Ent see on
võimatu. Ma ei liigu seljakotitagi nii kiiresti, rääkimata
siis seljakotiga liikumisest. Pealegi aeglustas meie niigi
aeglast minekut veel giidi lumessumpamine.
Kõik need mõningad päevad, mil ma Araratil olin, sai uuritud vanu märkmeid ja otsitud tuttavaid kohti.
Hommikul lesisin tavalisest natuke kauem, sest laskumiseks
polnud erilist lusti. Lennukini oli veel nii palju aega, et
kiirustada polnud mõtet. Kui ma lõpuks alustasingi laskumist,
ei hakanud ma lumes sumpama, vaid valisin minimaalse lumekattega
raja. Millegipärast see giidile ei meeldinud. Tema arust oleksin
pidanud tulema kõige paksema lumega kohast. Kuid see selleks.
Rohkem, kui midagi muud, hakkas mind tüütama tema kangelaslik
osa minu tipus käigul. Vähe sellest, et ilma tema laagris
olekuta poleks ma tippu jõudnud, selgus ka kurb ja kohutav
tõsiasi, millest tõi mind välja vaid giidi kangelaslikus.
Öösel olid ohustanud mind hundid, kuid tema vastukisa peletas
nad minema. Nüüd ma ei mäletagi täpselt, ütles ta bergwolf
või berghund. Esimesel puhul oleksid mind rünnanud mägihundid
ja teisel juhul mägikoerad. Nende viimaste puhul tuleks vist
mõista metsistunud koeri, midagi dingode taolist. Kuid mis seal
vahet. Oluline on siiski minu giidi vaprus.
Selle asemel, et minna asulasse mööda teed, pistsime järsku
punuma Mustade Mägede suunas. Minu giid kartvat sõdureid. Selle
peale oskan öelda vaid: .
.. tvaju mat.
Giidi järel Mustades Mägedes sammudes langes pilk tahest
tahtmata tema paljastatud kaelale ja seejärel kirkale. Mitu
päeva käisin ringi tükk repsu taskus, kuid tunda see ei
andnud. Nüüd järsku on astumisel tunda, et meetrine
nöörijupp rõhub taskut. Ainult võta ja tegutse. Aga ma pidin
kiusatusest võitu saama. Sellele oleks tulnud mõelda tunduvalt
varem.
Asulas veetsin laupäeva õdaku ja pühapäevase päeva. Giid on
suvel siiski tipus käinud, vähemalt fotode järgi sai seda
ütelda. Aga kust ta varustuse sai? Fotodel oli tal jalas
plastiksaapad ja kassid. Hea, et neil oli vähemalt telekaski.
Kuigi ma türgi ja kurdi keelest aru saanud, möödus aeg
kiiremini. Uudiste ajal kirus vanamees sõda ja ameeriklasi. Bush
oli tema sõnul saatan. Mida kõike ta vaeste afgaanidega ei tee.
Ma olin temaga nõus, et sõda on halb ja ülekohtune, ent karta
oli, et ta saab aru minu kahepalgelisusest. Ma ei usu, et ma olin
suuteline peitma sära silmadest, kui uudistes näitas USA
lennukikandjaid ja lahinglendudele minevaid lennukeid.
Sõjavastased ei vaimustu vaenlase relvade võimsusest.
Vanamehe peres oli antud hetkel 5 last (3 poissi ja 2 plikat) ja
50 lammast maksnud naine. Ema oli tal surnud, kaks venda samuti.
Üks vendadest oli hukkunud õnnetuses, teine langenud
sõjaretkel Iraani. 50 lammast naise eest? Võttes ühe lamba
hinnaks 500 Eesti krooni, maksis ta naise eest 25 000 krooni. 25
tuhat ühe naise eest? Mõttetus. Teisest küljest jooksis tal
mööda tuba 50 tuhande krooni eest liikuvat kinnisvara, mis on
vägagi tõhus abi majapidamisele. Ent toas liikus ka kolm meest
ja mehe hakatist, mis tähendaks 75 tuhande kroonist
väljaminekut. Majanduslikult oleks kõige tulusam hankida
meestele türgi naised, keda saab tasuta. Vähemalt Türgi
idaosast ehk arenenud turismi piirkonnast sai üks tema poegadest
(oli ajateenija Istanbulis) naise tasuta. Küll aga jäi
küsimus, kas kurdistanis elavaid türklannasi jagatakse tasuta
ja kui suur osakaal üleüldises elus on armastuse abieludel,
lahtiseks.
Asulas kulges asi tunduvalt rahulikumalt kui karta oli.
Sihilikult sellisteks otstarveteks kaasa võetud tühi pangakaart
ei andnud talle lootustki saada rikkaliku giidi tasu. Jaapanlased
olla maksnud talle 1000 dollarit grupilt, kuigi tema majapidamine
sellistest sissetulekutest märki ei andnud. Andsin talle kõik
olemasolevad Türgi liirid, umbes 2-3 miljonit ehk vähem kui 40
Eesti krooni, ja lahkusime näiliselt rahumeelselt. Olgu
alpinismiga kuidas on, kuid öömaja ja toidu eest pidin ikka
tasuma. Kaitsku jumal Üksikut Hunti tema raskel teel, sest
sellised naljad ei pruugi alati nii hästi lõppeda.
Samal, esmaspäeva, õhtul alustasin liikumist Vani suunas.
Bussijaamast öeldi, et kõige parem on minna bussiga Patnosi ja
järgmisel päeval Vani. Sealsed bussid on väga mugavad. Patnosi
saabusin pimedas. Kuna ma erinesin väga silmatorkavalt
kohalikest, korjas politsei mu ülesse ja viis saja meetri
kaugusel asuva hotellini. Järgmisel päeval otsisin ülesse
paiga, kust viivad väikebussid Vani. Hiljem selgus, et
sellisesse kohta nagu Ercies, kus tuli taas asuda teisele
liiklusvahendile. Vanis otsisin omale kõige viletsama hotelli ja
elasin seal kaks ööpäeva. Kitsas koridor, kägisevad
puutrepid, vineerist vaheseintega ebakorrapäraste kujudega toad
see oligi odav hotell. Algselt pandi mind keset koridori
ehitatud akendeta tuppa, kuid sealt kolisin ma koheselt välja ja
hõivasin omavoliliselt aknaga toa. Kuna valgustite lülitid
asusid koridoris, oli tavaline, et keegi pani sinu toas tule
põlema. Ma isegi sain sellega hakkama, sest ridastikku need
lülitud olid ja oma toa valgusti tuli ülesse leida katsetamise
meetodil. Viimasel ööl pidin siiski tuba vahetama ja kolima
ühte teise akendega tuppa.
Seejärel kolisin kahe tärni hotelli, kus elasin ühe
ööpäeva. Üheks hotelli tingimuseks oli pangakaardiga maksmise
võimalus. Seal ma siis pesin end, prassisin, vahtisin telekat ja
ootasin koju sõitu.
Kokkuvõte
1 veebruar - lahkume Eestist
2 veebruar - Istanbul - Haydarpasha, rongile
3 veebruar - mälust kustunud
4 veebruar - Van
5 veebruar - ööbimine tühermaal
6 veebruar - kohtumine kohalikega ja hüljatud
lahingpositsioonid, lume algus
7 veebruar - 3800 m, ööbimine kivi varjus
8 veebruar - tipus, ööbimine laagriplatsidel, veidike kõrgemal
eelmisest ööbimisest
9 veebruar - kurdi pool
10 veebruar - vahin terve päeva türgi- ja kurdikeelset
televisiooni
11.veebruar - Dogubayzit (ei antudki nuga) - Agri - Patnos
12.veebruar - Van
13.veebruar - Van
14.veebruar - Van
15.veebruar - kell 11.45. Boeing 737-500 stardib Vani
lennuväljalt
16.veebruar - kell 00.20. saabun Tallinna