4) juuli 2003

6) 1-alpinism, tehniline klass
7) Mont Blanc
8) Mont Blanc, tavarada
9) Eveli Habakuk + Pierre-Jean Dauphant
10) PD
11) 4807 m
12) Ilm ilus, stabiilne, pärastlõunati pilvitas pisut.
13) Tõus ca 1700 m + 1700 m, laskumine 3400 m .
14) E.H.: Kena jalutuskäik, mida sunnib rahulikult läbima kõrgus.
15) E.H.: Leidus prantslane, kes ei olnud veel plangu otsa roninud ja oli nõus seda jala tegema. Alustasime ühel juulikuu pühapäeval Bionassay külakese lähedalt umbes 1400 m kõrguselt. Ligi 5-tunnine käik viis meid Tete Rousse’I hütini. Tee peal möödusime paljudest mägikitsedest ning kaasüritajatest ning meist möödus mitmeid kordi kaasüritajaid Nid Aigle’ini viiv rongike ning arvutu hulk juba proovinuid/õnnestujaid. Tete Rousse’i peremees on tõsiste vuntsidega karm mees, kelle pakutud õhtusöök tublisti hiljaks jäi. Nappide unetundide arvelt õhtusööki oodates, vestlesime paari uue tuttavaga ning pidasime nõu kõik koos minna.
 Mõne magatud tunni järel olime kella poole ühest hommikul jalul, pärast mõningaid rahulolematuse ilminguid saabus ka hommikusöök, mille kiire lõpetamine ei olnud probleem.
 Peale poolt kahte asusime teele ning peagi sai läbitud kurikuulus kuluaar, mis varasel tunnil ja inimeste vähesuse tõttu on rahulik. Sel hommikul alustas Tete Rousse’ist tõusu 6-7 inimest. Valdav osa plangutajatest alustab tipurünnakut 600 m kõrgemal paiknevast Gouter’i hütist. Need 600 meetrit kulgevad valdavalt kaljusel nõlval käsi-jalgu kasutades. Ületasime need 600 meetrit vähem kui 2 tunniga, mille jooksul jõudsime kaotada ülejäänud 3 kaaslast, kes liikusid aeglasemas tempos ning kustus üks pealampidest. Peale Gouter’i hütti lõppeb põnevus ning algab ilus monotoonsus, lõputud lumised sammud järsematel ja vähemjärsematel nõlvadel. Kui eelnevalt oli pisut muret teinud aklimatt, mis põhines nelja kuu tagusel 3700 tipul, siis tegelikult oli enesetunne piisavalt hea motiveerimaks oma kaaslast tipule viival Küngaste Harjal (Arete des Bosses). Peale poolt 9 olime tipus, jahe oli ja väsinud ka natuke ja vaate nautimiseks suurt isu enam polnud. Enne laskumise alustamist köietasime end vältimaks väsimusvääratusi harja kõrval haugatavate lõhede kohal. Laskumine ei olnud sugugi meelakkumine, sest esineb tasaseid ja tõusvaid lõike ja päike hakkas kütma. Peale Gouter’I hütti algaval kaljulõigul sai näha, mida tähendab Mont Blanc’ tavarada ühel juulikuu päeval, olgugi, et esmaspäeval. Kitsas kaljurajake oli ummistunud allatahtjatest ja ülespürgijatest, pikk meel oli igati abiks. Kuluaari ületamiseks oli pikk järjekord mõlemal kaldal ja pole ime, et kukkuvad kivid märklaua leiavad, sest igal ajahetkel on keegi kuluaaris. Õnneks läks kõik kenasti. Mõni tund und hütis ning laskumismaraton jätkus õnneliku lõpuni.

16) 3 - lumi-jää